Nastik

Allikas: Vikipeedia
Nastik
Nastik
Nastik
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond: Selgroogsed Vertebrata
Klass: Roomajad Reptilia
Selts: Soomuselised Squamata
Alamselts: Maolised Serpentes
Infraselts: Alethinophidia
Sugukond: Colubridae
Alamsugukond: Natricinae
Perekond: Nastik Natrix
Liik: Nastik
Ladinakeelne nimetus
Natrix natrix
(Linnaeus, 1758)
Sünonüümid
  • Coluber natrix Linnaeus, 1758
  • Natrix vulgaris Laurenti, 1768
  • Coluber scutatus Pallas, 1771
  • Coluber helveticus Lacépède, 1789
  • Coluber torquatus Lacépède, 1789
  • Coluber persa Pallas, 1814
  • Coluber siculus Cuvier, 1829
  • Tropidonotus natrix F. Boie, 1827
  • Tropidonotus ater Eichwald, 1831
  • Natrix cetti Gené, 1838
  • Natrix megalocephala Orlov & Tuniyev, 1987

Nastik ehk harilik nastik (Natrix natrix, lühend: NATNAT) on nastiku perekonda kuuluv maoliik.

Ta on üks kahest Eestis elavast maost. Erinevalt rästikust ei ole nastik mürkmadu.

Klassifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nastikul on palju alamliike. Nad erinevad värvuse ja kehaehituse poolest.

Nastikul klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised alamliigid[1]::

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ringelnatter (Natrix natrix) 3.jpg

Nastikute põhivärvus on erinevates varjundites hall, Eestis tavaliselt tumehall või pruun. Harva esineb osaliselt või täielikult musti nastikuid. Eestis tuleb täielikult musti nastikuid ette Saaremaal.

Seljal ja külgedel on tumedaid ebakorrapäraseid plekke. Mõnel alamliigil (näiteks Natrix natrix persa) on piki selga kaks heledat pikitriipu, mõnel alamliigil (näiteks Natrix natrix helvetica) on külgedel tumedad põikitriibud.

Kõhualune on valkjashall või kollakas, Eestis valge. Sellel on malelauamuster. Ka selg on hele.

Nastiku kõige silmatorkavam tunnus on heledad laigud kummalgi poolel kukla piirkonnas. Need laigud on tavaliselt kollased, kuid võivad olla ka oranžid, hallikad või valged. Plekid võivad olla ka keskelt ühendatud, moodustades heleda paela. Siiski võib Saaremaal kohata ka täiest musti, ilma kuklalaikudeta isendeid. Kuklalaigud puuduvad alamliigil Natrix natrix astreptophora.

Mõõtmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Emase nastiku pikkus võib Eestis ulatuda 150 sentimeetrini, keskmine pikkus on 100 cm. Taanist leitud suurim isend on olnud 132 cm pikkune. Mõnel alamliigil (näiteks Natrix natrix helvetica) võib pikkus ulatuda 2 meetrini.

Isased on emastest kuni poole lühemad (Eestis kuni 70 sentimeetrit, maailmas kuni meeter). Samuti on nad emastest märgatavalt kõhnemad.

Ringelnatter (Natrix natrix) head.jpg

Pea[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mustjas pea eristub kerest selgesti. Pupillid on ümmargused nagu teistelgi nastiklastel. Pea ülapoolel on väga suured soomused. Ülahuule moodustavad 7 (harva 6 või 8) ülamokakilbist, millest kolmas ja neljas moodustavad silma alumise ääre. Silma ees asetseb ainult üks soomus silmaeesne kilbis, selle taga enamasti 3 või 4 silmatagust kilbist.

Levik Eestis ja maailmas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nastik elab kogu Euroopas (välja arvatud kõige põhjapoolsemad alad) ja Aasias kuni Mongooliani, samuti Põhja-Aafrikas. Ta on ainus roomaja hariliku rästiku kõrval, kelle leviala ulatub põhjapolaarjooneni.

Eestis on ta levinud rohkem Lõuna- ja Lääne-Eestis, saartel ja rannikul kuni Pirita jõeni.

Armeenias leidub selle liigi alamliike Natrix natrix scuttata ja Natrix natrix persa Širaki, Armaviri, Aragatsotni, Kotajkhi, Gegharkhunikhi,Ararat, Vajotsh Dzori, Sjunikh, Tavuši ja Lori maakonnas.[2]

Arvukus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soodsates elupaikades võib nastik olla sage, kuid viimasel ajal on muutunud haruldasemaks.

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nastikud söövad põhiliselt konni, kärnkonni ja kalu. Nende menüüs on (eriti areaali lõunaosas) ka sisalikud ja hiired, vahel isegi mõni linnupoeg. Nagu teistelgi madudel ja erinevalt sisalikest on nastiku koljuluud omavahel liikuvalt ühendatud, mistõttu ta saab alla kugistada oma peast suuremaid saakloomi. Nastik sööb ainult elussaaki. Noored nastikud söövad kulleseid, vihmausse ja väikesi kalu.

Nastikud püüavad aktiivselt saaki hommikuti ja õhtuti, kasutates keelt ja ka Jacobsoni elundit.

Saaklooma tunnevad nad ära põhiliselt liigutuste järgi.

Nastik hiire silmakõrguselt nähtuna.

Elupaik ja -viis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Natrix natrix (Marek Szczepanek).jpg

Nastik elab peamiselt niisketel aladel: jõgede, järvede ja tiikide kallastel, niisketes metsades ja lamminiitudel, Lääne-Eestis ka mererandades. Hästi sobivad rabad. Ta ei sõltu veest nii palju kui teised nastikuliigid, nagu näiteks rästiknastik ja veenastik. Veekogu lähedus on vajalik eriti noortele nastikutele.

Tihti elab ta aedades ja võib tungida ka hoonetesse.

Mägedes võivad nastikud elada kuni 2300 meetri kõrgusel.

Nastikud varjuvad puujuurte alla, kivihunnikutesse, näriliste urgudesse ja sõnnikuhunnikutesse, kuid võivad metsakõdusse ka ise käike rajada.

Nastik ujub hästi ja võib sukelduda mitmekümneks minutiks. Hea ujumisoskuse tõttu elab nastikuid ka Eesti väikesaartel.

Oktoobrist märtsi-aprillini talvituvad nastikud talveunes näriliste urgudes või kändude all, kompostihunnikutes, külmumata pinnases või lehekuhjades kas üksikult või mitmekesi koos. Väljumise aeg oleneb õhutemperatuurist.

Nastikud on põhiliselt päevase eluviisiga, kuid toitu püüavad nad hommikul ja õhtul. Hommikut alustavad nad pika päikesevanniga.

Eluiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nastiku eluiga on 20...25 aastat.

Sigimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nastikud paarituvad pärast esimest kevadist nahavahetust (Kesk-Euroopas aprillis). Sageli kogunevad nad suurtesse paaritumisrühmadesse, millesse võib kuuluda kuni 60 looma. Isaseid on nendes rühmades alati rohkem kui emaseid. Paaritusmängu ega eelmängu ei ole. Kopuleeruvad paarid jäävad pikaks ajaks teineteise külge seotuks: isase kopulatsioonielundid haakuvad emase kloaaki. Ohu korral emane (kes on tavaliselt suurem) põgeneb, vedades isase endaga kaasa.

Nastik muneb 20...40 muna (Taanis juunis-juulis, Kesk-Euroopas juulis-augustis). Muneb meelsasti sõnnikuhunnikusse või kompostihunnikusse.

Vaenlased ja enesekaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Surnut teesklev nastik.

Nastiku vaenlased on nirgid, nugised ja teised kiskjad, toonekured ja madukotkad, samuti muud röövlinnud, siilid ja kassid. Ohuks on ka inimene, kes püüab hõivata või hävitab maaparandustööde käigus nende looduslikke elupaiku. Osad inimesed ei erista madusid välimuse järgi, sageli on neil paaniline hirm madude ees tappes kõik maod kellega looduses kokku puutuda võib ning sageli jäävad nastikud auto alla.

Nastik on väga pelglik. Ohu või häirimise korral põgeneb ta kiiresti ja käratult vette või peidupaika. Kui ta ei jõua põgeneda, siis ta kas sisistab, lööb peaga või teeskleb surnut. Surnut teesklev nastik keerab end pooleldi selili ja laseb keha lõdvaks, tõmbab pupillid sisse ja laseb keelel suust välja rippuda. Samuti paiskab ta häda korral kloaagiavause kaudu haisvat kollakasvalget kloaaginäärmete eritist.

Nastikuhammustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nastikud hammustavad inimest väga harva. Nende mürginääre (Duvernoy nääre) eritab ainult lima. Nastikuhammustus on inimesele üldiselt kahjutu. Enamasti nastik ainult lööb inimest peaga.

Ohustatus ja kaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nastiku arvukust piirab loodusmaastike vähenemine.

Nastik kuulub kaitstavate liikide III kategooriasse.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lisalugemist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Natrix natrix Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 18.12.2013) (inglise keeles)
  2. TADEVOSYAN'S HERPETOLOGICAL RESOURCES (THR), Veebiversioon (vaadatud 17.12.2013) (inglise keeles)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Natrix natrix seisuga 19.12.2013.