Naarits

Allikas: Vikipeedia
Naarits
Europäischer Nerz.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Kiskjalised Carnivora
Sugukond: Kärplased Mustelidae
Perekond: Kärp Mustela
Liik: Euroopa naarits
Ladinakeelne nimetus
Mustela lutreola
Linnaeus, 1761
European Mink area.png

Naarits ehk euroopa naarits (Mustela lutreola) on kiskjaliste seltsi kärplaste (Mustelidae) sugukonda kuuluv loomaliik, üks Euroopa ohustatumaid imetajaid.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Looduslikult oli naarits ajaloolisel ajal laialdaselt levinud peaaegu kogu Mandri-Euroopas Põhja-Hispaaniast läänes kuni Uuraliteni idas. Levila hakkas kahanema aktiivse küttimise ja elupaikade kadumise tõttu. Tänapäeval on ta pea kõikjalt taandunud Põhja-Ameerikast sisse toodud võõrliigi mingi ees. Ta on säilinud väikeste asurkondadena Baskimaal, Rumeenias (Doonau delta), Venemaal ja Valgevenes. Saksamaal nähti naaritsat viimati looduses 1925., Soomes 1992. aastal. Eestis püüti viimased isendid kinni (viimane 1996. aastal), et neid kunstlikult paljundada. Alates 2000. aastast on naaritsat taasasustatud Hiiumaale, kus elab looduses umbes 25 looma [1]. Naaritsa paljundamisega loodusesse taasasustamiseks tegeleb Tallinna loomaaed.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Naarits on ühtlaselt tumepruuni värvi ja tömbi sabaga. Tüvepikkus on 28–43 cm ja sabapikkus 12–19 cm, kaal emasloomadel 400 kuni 600 grammi, isasloomadel kuni 1100 grammi. Naarits on väga sarnane mingile. Naaritsal on valged nii alalõug kui mokad, mis eristab teda mingist, kel on valge ainult alalõug.

Elupaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elupaigaks valib naarits kiire vooluga ja puhta veega väiksemate jõgede või ojade kaldaid. Pesa rajab puuõõnsusesse, mille väljapääs võib viia vee alla. Naaritsad elavad üksi ja on öise eluviisiga. Nad on suurepärased ujujad ja sukeldujad. Naarits ei eemaldu veest kunagi kaugemale kui 100 meetrit. Ühe looma territoorium on 26–32 hektarit.

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Naaritsad söövad peamiselt mitmesuguseid veeloomi: kalu, konni, vähke, limuseid. Ära ei ütle aga ka lindudest ja pisiimetajatest. Maksimaalne eluiga küündib neil vangistuses üle 10 aasta, looduses ei ela nad tavaliselt üle 4 aasta.

Sigimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jooksuaeg on naaritsatel märtsis ja aprillis. Pojad sünnivad peale 40-43 päeva kestvat tiinust mai lõpus või juunis. Pesakonnas on tavaliselt 3-4 (maksimaalselt 7) poega. Pojad on sündides abitud, pimedad ja paljad. Nägema hakkavad pojad umbes kuu aja vanuselt, emapiimast toitumise lõpetavad 10-nädalaselt. Noored loomad on sügiseks juba iseseisvad ja järgmisel kevadel hakkavad nad juba ise sigima. Euroopa naaritsa võib viljastada ka mink, kuid sel juhul hukkuvad looted enne valmimist.

Uurimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis tegeleb naaritsa uurimisega Tiit Maran, kes on kaitsnud doktoriväitekirja "Euroopa naarits, Mustela lutreola (Linnaeus 1761), looduskaitsebioloogia: Liigi väljasuremine ja selle põhjused".

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]