BMP-1

Allikas: Vikipeedia

BMP-1

BMP-1

BMP-1 tehnilised andmed
Pikkus 6,74 m
Laius 2,94  m
Kõrgus 2,15  m
Kaal 13,5  t
Kiirus maastikul – 45 km/h
maanteel: 65 km/h
vees: 7 km/h
Käiguvaru maanteel – km
Suurtükk 1 x 73 mm kahur (2A28)
Kuulipildujad 1 x 7,62-mm PKT
Soomus olenevalt versioonist kuni 33 mm
Mootor 6 silindriline V-diiselmootor UTD-20 (225 kW)
Mootori võimsus 300 hj
Meeskond 3+8 inimest

BMP-1 (vene keeles Боевая Mашина Пехоты-1)on Nõukogude Liidus projekteeritud jalaväe lahingumasin, üks levinumaid seda tüüpi soomukeid maailmas.

Taktikalis-tehnilised andmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõõdud ja massid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Pikkus: 6735 mm
  • Laius: 2940 mm
  • Kõrgus: 2068 mm
  • Kliirens: 370 mm
  • Täismass: 13,2 t

Relvastus[muuda | redigeeri lähteteksti]

BMP-1 torn koos JTTR-ga "Maljutka"
BMP-1 õppeotstarbeline torn sihturi kohaga muuseumis

Kaitstus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Soomuskaitse: terassoomus
    • Korpus:
      • esiosa: 7...19 mm
      • küljed: 16...18 mm
      • tagaosa: 16 mm
      • katus: 6 mm
    • Torn: 13...33 mm
  • Individuaalne massihävitusrelvakaitsesüsteem

Jõuseade, liikuvus, läbivus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Vedelikjahutusega 4-taktiline diiselmootor UTD-20
    • Võimsus: 300 hj
    • Silindrite arv ja asetus: V6
    • Töömaht: 15,8 ltr
    • Kütusepaak: 462 ltr
    • Sõidukaugus maanteel: 600 km
    • Kütusekulu: 80 ltr/100 km
  • Võimsuse-kaalu suhe: 22,7 hj/t
  • Kiirus:
  • Vedrustus: individuaalne torsoonvedrustus, 1. ja 6. jooksurattal lisaks hüdraulilised amortisaatorid.
  • Roomikute laius: 300 mm
  • Rõhk maapinnale: 0,6 kg/cm²
  • Ületatav aste: 0,7 m
  • Ületatav kraav: 2,5 m
  • Tõusunurk: 35°
  • Külgkalle: 25°

Meeskond:[muuda | redigeeri lähteteksti]

BMP meeskonna paigutus ja laskesuunad
  • Komandör
  • Sihtur
  • Juht-mehhaanik
  • 4+4 jalaväelast


Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

BMP oli oma aja kohta kindlasti silmapaistev tehniline saavutus. Masin on väga mobiilne, hea läbivusega, madala siluetiga, lihtne käsitseda ja hooldada ning originaalis ka ujuv. Tänu oma kasutuslihtsusele on ka maailmas laialt levinud.

Ujudes toimub liikumine liikuvate roomikute veetakistuse abil. Lisaks on roomikute tagaosa porikattel veevoolu tahapoole suunavad ribad. Reaalselt on masina ujuvus ja juhitavus vees vilets ning enamasti seda ei praktiseerita.

Kütusepaagid BMP tagaustes

Suur kütusepaak paikneb dessandiruumi keskel. Lisaks sellele on väiksemad kütusepaagid ka tagaustes, mida on kritiseeritud, kui ohtlikuvõitu lahendust. Lahinguväljale sõites peaksid tagauste paagid tühjad olema.

BMP-1 soomus pakub kaitset 7,62mm kuulide ja mürsukildude eest, tugevam ja suure nurga all paigutatud soomusplaatidega esiosa ning torn ka suurekaliibrilise kuulipilduja kuulide eest. Maamiinide ja granaadiheitjate vastu on BMP aga üsna kaitsetu. See avaldus ilmekalt Afganistanis. Kui BMP sai granaadiheitjast tabamuse, tähendas see sageli kogu meeskonna hukku. Sellega seonduvalt sai ta hüüdnime "БМП -Братская Могила Пехота" ehk "Jalaväe Vennashaud". Meeskond eelistab sageli sõita kitsa dessandiruumi asemel selle katusel.

Kritiseeritud on sileraudset väikese algkiirusega kahurit Grom ja selle väikest tõstenurka. Kahuriga on võimalik siiski anda rahuldavat tuletoetust, hävitades vaenlase tulepunkte, kuni 1 km kaugusele. Tegutsedes tavapärases konventsionaalses lahingurivistuses koos tankide ja jalastunud motolaskuritega, kujutab soomuk endast siiski tõsist lahingujõudu.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

BMP-de eelkäijaks oli peale sõda Nõukogude Liidus valmistatud BTR-50, mis aga ei vastanud vajadustele. Eesmärgiks oli valmistada masin, mis suudaks võidelda lahinguväljal koos jalaväega ja tankidega. Väljatöötamine toimus 1960 aastate algul erinevates tehastes. Esimena valmis õnnestunud seeriamasin – "Objekt 765" – Tšeljabinski Traktoritehases (ŠTZ) 1965. a ja see sai nimeks BMP. Tootmine algas 1966 hoopis Kurgani Masinaehitustehases (KMZ), sest teine tehas oli hõivatud tankide valmistamisega. Esialgu piirduti väikeste partiidega ja viidi läbi katsetusi. Esimesed 30 BMP-d sai endale katsetamiseks 120. kaardiväe Rogatševi motolaskurdiviisi 399. punalipulise Belostoki kaardiväepolgu 1. motolaskurpataljon. 1967. a näidati neid esmakordselt paraadil Moskvas.

BMP -d alustasid aktiivset teenistust 1969 aastal, kuid 1966–1970 viidi ehitusse sisse veel mõningaid täiustusi. BMP-dega ja samal ajal kasutusse tulnud BTR-60P -dega vahetati välja BTR-50P ja vanemad BTR-152 tüüpi soomukid. Nõukogude Liidus toimus seeriatootmine 1966–1983, Poolas 1973 kuni 1988. Toodeti ka Tšehhoslovakkias, Rumeenias ning muudeski sotsialismimaades.

BMP-1 on osalenud paljudes relvakonfliktides, sealhulgas laialdaselt Afganistaani sõjas. Konventsionaalseks rindesõjaks loodud lahingumasin osutus granaadiheitjate ja maamiinidega relvastatud sisside vastu sageli nõrgaks. Ilmnes, et kahuri tõstenurk ei ole piisav mäekülgedele tulistamiseks. Kildmürsud olid küll efektiivsed, kuid ei tunginud sageli ehitiste seintest läbi, kumulatiivmürsud aga ei andnud samas piisavat killuefekti. Afganistani kampaania ajal saabus vägede relvastusse modifikatsioon BMP-1D, millele oli lisatud automaatgranaadiheitja AGS-17 ja 82mm miinipilduja.

Kuni tänapäevani on valmistatud BMP-1 erinevaid versioone üle maailma rohkem, kui 20 000.

Uuem järgmine versioon masinast on BMP-2.


Kasutajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeval on BMP-1 ja tema analoogid säilinud hoolimata oma vananemisest veel mitmete riikide relvastuses. Suuremaid kasutajaid on:

  • Venemaa
  • Süüria
  • Liibüa
  • Poola
  • Ukraina
  • India
  • Alžeeria

BMP-1 Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taasiseseisvunud Eestis võeti lahkuvalt Vene armeelt Jägala sõjaväelinnakus üle õppeotstarbeline BMP-1, mille kere oli õppe-eesmärgil osaliselt lahti lõigatud. Masin on tänaseks leidnud koha Vabadusvõitluse Muuseumis Lagedil. 2008. a suvel kinkis Soome Laidoneri Muuseumile eksponaadiks ühe töökorras BMP-1 -e.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]


Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]