Maastik

Allikas: Vikipeedia
Maastik

Maastik on tajutav ümbrus, mis kujuneb loodustegurite ja inimtegevuse mõjul ja omandab eripärased tunnused ja ilme.

On olemas mitu maastiku definitsiooni.

Loodusgeograafias tähendab maastik geosüsteemi, mis on kujunenud looduse koostisosade (pinnamoe, mullastiku, veestiku ja taimestiku) vastastikustes seostes. Igal maastikul on oma olemus ja kasutusevõimalused ning neist tulenev ilme.

Inimgeograafias on maastikuks inimeste meeltega tajutav ümbrus.

Tihti kasutatakse maastiku mõistet väga laiana, püüdes ühendada nii inimgeograafia kui loodusgeograafia lähenemise. Sellest seisukohast on maastik üheaegselt ökoloogiline, kultuuriline, majanduslik ja sotsiaal-ruumiline nähtus. Maastik on looduskeskonna osa, kus toimub inimtegevus. Maastiku nähtudes tekivad inimestel omapärased tunded, emotsioonid ja taju.

Dirk Wascheri (2000) järgi on maastikud „konkreetsed ja tüüpilised inimühiskondade ja kultuuride ning loodusliku keskkonna koostoime tulemid”. See tähendab, et maastik on ruumiline üksus, mille elemendid ja seal toimuvad protsessid peegeldavad looduslikke ja kultuurilisi hüvesid.

Selleks, et eristada inimese mõju maastikule, räägitakse tihti ürg-, loodus-, kultuur- ja linna- või tehismaastikust.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arold, Ivar 2005. Eesti maastikud. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. vt

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]