William Hogarth

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
William Hogarth
The Painter and His Pug by William Hogarth.jpg
William Hogarth – autoportree (1745)
Sünninimi William Hogarth
Sünniaeg 10. november 1697
Sünnikoht London, Inglismaa
Surmaaeg 26. oktoober 1764
Surmakoht London, Inglismaa
Rahvus inglane
Tegevusala maalikunst, gravüür, satiir
Kunsti õppinud Vanderbanki Akadeemia
Kunstivool rokokoo, barokk, uusklassitsism
Tuntud teoseid "Džinnijoomine", "Krevettide müüjanna"
Patroonid Mary Edwards (1705–1743)

Willam Hogarth (10. november 1697 London26. oktoober 1764 London)[1] oli inglise kunstnik, keda peetakse esimeseks inglise suurmeistriks ja rahvusliku maalikoolkonna rajajaks. Hogarthi tegid kuulsaks novellistlik-dramaatilised žanripildid ja pildisarjad, milles ta piitsutab kõiki inimlikke pahesid ja kirgi.[2]

18. sajandi esimesel poolel tunti teda Inglismaal domineeriva kunstipärase isiksusena, kes andis suure panuse eristatava Inglise koolkonna loomisse.[3] Hogarth oli riiakas, patriootlik, satiiriline, inimlik ning ta on tuntud kui uuendajast vasegraveerija ja andekas portretist. Ent kõige paremini mäletatakse teda uue kunstivormi – kaasaegsete moraalipiltide – järgi.[4]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

William Hogarth oli pere ainus poeg. Williami isa Richard Hogarth oli õpetlane ja koolmeister. Peres oli ka kaks tütart, Mary ja Ann. Richardi töö õpetajana ei toonud talle palju tasu, kuid siiski suutis kodus tagada haritud ja tööka õhkkonna.[1]

Isa rahaliste probleemide tõttu pidi William valima ühe madalaima kunstialase elukutse hõbedagraveerija abina. 1720. aastal hakkas ta iseseisvaks graveerijaks ning astus ka Vanderbanki Akadeemiasse (St. Martin's Lane'i Akadeemia). Seal kohtus ta kuulsate kunstnikega ning sai vajalikke näpunäiteid. 1720. aastatel suutis Hogarth oma järjekindlusega tõsta oma tööviljakust; tehes matusekutseid, raamatute illustratsioone ning sotsiaalseid ja poliitilisi satiire. Oma äia James Thornhilli abiga suutis ta omandada piisava maalimis oskuse, et iseseisvalt edasi areneda ning saavutas suurt edu maaliga "Kerjusteooper". Oma originaalsusega sobitus ta rahva maitsega ning teda nimetati heaks portretistiks. Tänu edule sattus ta vestlusringi, kus oma hiilgava ja elava olekuga sai aplausi osaliseks. Oma maalidel kujutas ta moraaliteemasid. 1735. aastal käis Hogarth välja autoriõiguste kehtestamise idee. 1730. aastate lõpul hakkas ta end kutsuma Briti maalikunstnike eestkõnelejaks ja oli negatiivselt häälestatud välismaiste ja vanade kunstnike nõudluse suhtes, ta rõhutas kodumaise kunsti tähtsust ning tugines oma väljaütlemistes Londonis asuvale lastekodule, kust pärines kohalikke talendikaid kunstnikke. 1740. aastatel huvitas Hogarthit mõte, mis käsitles teda kui tavalise koomiliste piltide loojana. Romaanikirjanik Herny Fieldingu abiga kuulutas ta end ajalooliste koomiliste piltide maalijaks ning lõi end lahku karikatuuridest. [3]

1750. aastatel pani Hogarth rohkem rõhku gravüüridele, mis olid mõeldud lihtsameelsele publikule. Neid aastaid iseloomustab viha, ebakindlus ja lõpetamatus. Mõne spontaanse joonistusega suutis ta parandada vead, mida ta oli teinud heroiliste piltide puhul. Hogarth kombineeris 17. sajandi barokkstiili olulised omadused, paindumatu realismi ja väljendusrikka värvikasutuse. Tema eluajal neid joonistusi ignoreeriti, kuid 19. sajandil impressionismi tulekuga said sellised joonistused rahva tähelepanu allikaks. 1745. ja uuesti 1751. aastal korraldas Hogarth oma tööde müümiseks oksjoneid. Mõlemal korral olid teoste hinnad kosmiliselt madalad. Vihasena, haavatuna ja häbistatuna sulgus ta iseendasse ning tegeles heategevusega, kuid Hogarth võttis kaitsva poosi kunstiga seotud debattides. Ta seletas oma teooriad lahti raamatus "Ilu analüüs" (1753), liites omavahel praktilised nõuanded maalimise kohta ja kriitika kunstiasutuste suhtes. Hogarth väljendas oma uskumust keerukalt koostatud vormi suhtes, mis on pilkupüüdev ja toetab erisust, liikuvust ja ebatavalisust tunnete väljendamise eesmärgil. Tema ideed võeti hästi vastu Mandri-Euroopas, kuid raamat sai oponentidelt kriitikat. Hogarthi "Valimiste" sari, mis oli maalitud ülima hoolega, oli tema viimane katse näitamaks pilapiltide tähtsust ning seejärel maalis ta väheolulisi asju. 1757. aastal palgati Hogarth George III teenistusse, mis taastas Hogarthis huvi portreede vastu. Elu viimastel aastatel kui Hogarth kannatas halva tervise käes, domineeris tema patrooni kibedus. Patroon ei olnud rahul maaliga "Sigismunda leinamas Guisgardo südant" ning inimesed avaldasid pahameelt gravüüri "Ajad" suhtes. Paar kuud enne surma ta andis välja gravüüri, mille ta naljatlevalt nimetas "Lõpposaks". Teoses kujutas ta süngelt oma kunstielu lõppu. Hogarthit nimetatakse prohvetlikuks ning 19. sajandi maalikunstnik John Constable tõi korrektselt välja, et Hogarthil polnud vastavat koolitust ega teda pole seostatud küllaldase eduga. William Hogarthi otsest mõju on tunda rohkem kirjanduses kui kunstis ning pärast Hogarthi surma olid romantikud need, kes teda tähtsustasid. Hogarth oli peamiselt tuntud oma satiiriliste gravüüride tõttu, kuid tema teosed meeldisid pigem Mandri-Euroopa inimestele.[1]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

"Hommikueine" (1743)

Hogarthi lähtepunktiks oli 17. sajandi hollandi žanrimaal, aga hollandlaste vagusus ja rahuarmastus asendus tema loomingus ärritatud ja pingultatud süüdistava paatosega. Talurahvasõjast ja reformatsioonist saadik polnud Euroopa näinud poliitiliselt nii teravat sapist satiiri, kui see avaldus Hogarthi maalides. Ta maalis mitmed oma aja seltskondlikku elu kujutavad pildiseeriaid. Vaselõigete kaudu said need laialdaselt tuntuks ka Mandri-Euroopas. Tähtsaimad neist on "Moodne abielu", "Lõbutüdruku elu" ja "Liiderdaja elu".[5]

Tolle aja tavainimese elu leidis Hogarthi piltides ülevaatlikku kujutamist. Iga pisiasi on inimlikkuse osa ja annab mõista, mis on juhtunud või veel juhtumas. Mitte asjata ei kirjutanud saksa kirjanik Georg Christoph Lichtenberg hiljem "Hogarthi vaselõigete üksikasjaliku seletuse". Hogarthi ande omapära seisneb jutustamisrõõmus. Prantsuse maalijaid võlus eelkõige inimese karakter, graafika ja maali väljendusvahenditega andsid nad seda edasi. Hogarth ei põlanud ka puht jutustavaid vahendeid; ta kasutas väljendusvormi, mis vastab klassikalise kunsti alustele. Hogarthi pildid ei kaotanud oma mõju vaselõikeproduktsioonidena.[5]

"Hommikutualett" (1743)

Sarja "Moodne abielu" mõte oli naeruvääristada jõukate inimeste elustiili. Teist pilti sellest seeriast, mis kannab nime "Hommikueine", tuleb dešifreerida sõnahaaval justkui mõnd käsikirja. Meile avaneb vaade noore abielupaari söögisaali. Tema on pärast kergemeelselt veedetud ööd parajasti koju jõudnud. Temake ringutab laisalt tugitoolis, sest ka tema öö läbi külalistega lõbutsenud. Ülemteener eemaldub heitunult, käes pererahva maksmata arvete pakike. Hogarth sisendab vaatajasse uudishimu ja teeb ta tähelepanelikuks. Ta kutsub teda süvenema igasse pildil kujutatud pisiasja, et selgust saada sellest, mis siin õieti on juhtunud. Isanda taskut nuuskiv koer juhib mõtte mõnele kingitusele, mis isand on juhuslikult kaasa toonud. Ümber lükatud tool viitab sellele, et siin õhtul pärast küünalde läbipõlemist pime oli ja lõbusad külalised vastu mööbliesemeid komistasid. Seinal rippuvad maalid "Kolm pühakut" ja mütoloogiline kuju, kellest on näha ainult paljastatud jalg, iseloomustavad härraste vagadust, ent ühtlasi ka nende kalduvust frivoolsusele.[5] Samast seeriast pärit pildil "Hommikutualetis" vihjavad juba üksnes seinal rippuvad mütoloogiateemalised maalid, eriti "Zeus ja Io", eelseisvale maskeraadile, milleks majaproua ettevalmistusi teeb, et seal Zeusi armukesena loorbereid lõigata.[5] "Hommikutualetis" on neljas stseen satiirilisest sarjast, mis kujutab abielu raha pärast. Noor krahvinna on koos oma armukese ja uhkeldava kaaskonnaga. Arvukad detailid sellel maalil vihjavad, et krahvrinnal on armuke. Kui poisist teener korvi avab, näeme kandikut Ledaga, keda võrgutab luik (tegelikult Zeus), ning Aktaioni sarved vihjavad sarvekandjast mehele, kelle naisel on armuke. [4]

"Krevettide müüjanna" (1740–1745)

Hogarthi teostes ei näe me üksnes tema teravmeelsust ja võimet oma tegelaste sotsiaalselt tüüpilisi jooni esile tõsta. Ta oli kahtlemata ka andekas, tähelepanelik, terava pilguga, temperamentne kunstnik ja oskas oma vaatluse tulemusi mõjukasse maalilisse vormi valada. Seda tõendavad tema joonistused ja õlieskiisid, samuti ka tema portreed. Hogarthi eskiis "Maapidu" (1728) on teostatud suurejoonelises maneeris, kuldselt sädelevas värvitehnikas. Hilisem "Krevettide müüjanna" (National Gallery, London) on maalitud nii kergelt ja vabalt, nii väljapeetud värvitoonides, et taolisi maale võis Euroopas tol ajal vaid harukorril leida. Ent Hogarthi maalijatee määras ette kindlaks tema püüe vaatajatele võimalikult palju pakkuda, oma maalide, eriti aga vaselõigete kaudu vaatajat õpetada, veenda. Seetõttu pidi kunstnik ohverdama jutustava elemendi kasuks kõik teised maalilised väärtused, vahel isegi puhtmaalilised väljendusvahendid. Ka teised maalikunstnikud ei piirdunud üksnes vahetult tajutavaga, nad põimisid oma maalidesse igasuguseid vihjeid, allegooriaid, kirjanduslikke motiive (Borsch, Brueghel, Dürer jt). Ent nende teostes ei kahjustanud see graafilise või maalilise vormi mõju. Sellest hoolimata on Hogarthil maalikunsti ajaloos oma kindel koht. Tema vaselõiked koosnevad sageli pildimärkidest nagu kiri tähtedest. See juures ei pööra ta tähelepanu üksiku kuju plastilisele väljatöötlusele, ruumilisele terviklikkusele, rütmile ja proportsioonidele. Järgnevail sajandeil oli Hogarthil palju järeltulijaid, aga ükski neist ei jõudnud tema temperamendini, tema armutu pilke jõuni.[5]

Hogarthi tähtsamad teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Džinni tänav" (1751) – džinnijoomine oli vaeste hulgas kõrgpunktis, kui Hogarth lõi oma põrguliku nägemuse Londoni kõrvaltänavatest osana kampaaniast, millega ta toetas 1751. aasta džinnivastast seadust. Džinnist purjus ja ninatubakat nuuskav ema ei märkagi, kui ta laps surnuks kukub.[4]
  • "Grahami lapsed" (1742) – vaatamata naeratustele osutavad surma sümbolid liivakell ja vikat sellele, et väike laps suri pildi maalimise ajal.[4]
  • "Valimise meelelahutus" (1755) – maalil on kujutatud kõrtsis toimuvat lõunasööki, mis on korraldatud viikide kandidaatide poolt. Kõrtsist väljaspool protestivad toorid.[6]
  • "Nõudmas hääli" – maalil on kujutatud tooride ja viikide agente, kes püüavad veenda võõrastemajapidajat, et too nende poolt hääletaks.[6]
  • "Liikme eesistujaks kuulutamine" – ühte võidukat tooride kandidaati kantakse tänaval toolis traditsioonilise tseremoonia kohaselt. [6]
  • "Calais' värav" – maalil transporditakse sealihakamakat sadamast kõrtsi.[7]
  • "Hääletamine" – valijatel on võimalik hääletada oranžide viikide või siniste tooride poolt, mõlemad pooled üritavad ebaeetiliste võtetega endale hääli juurde võita. [6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Susan Elizabeth Benenson. "William Hogarth". Encyclopædia Britannica, 17.11.2017. Kasutatud 02.05.2018.
  2. Voldemar Vaga (1999). Üldine kunstiajalugu. Tallinn: Koolibri. Lk 665. 
  3. 3,0 3,1 David Bindman (1985). The Thames and Hudson Encyclopaedia of British Art. London: Thames & Hudson. Lk 119. 
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Andrew Graham-Dixon (2010). Kunst. Kaljujoonistest kaasaegse kunstini. Tallinn: Varrak. Lk 258. 
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Mihhail Alpatov (1982). Kunstiajalugu. [II köide], Renessansi ja uusaja kunst. Tallinn: Kunst. Lk 263-265. 
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 "Humours of an Election".
  7. "The Gate of Calais".

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]