François Boucher

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
François Boucher
Boucher par Gustav Lundberg 1741.jpg
Sünninimi François Boucher
Sünniaeg 29. september, 1703
Sünnikoht Prantsusmaa
Surmaaeg 30. mai, 1770
Surmakoht Pariis, Prantsusmaa
Rahvus prantslane
Tegevusala maalikunst, joonistused
Kunstivool rokokoo
Tuntud teoseid "Madame de Pompadouri portree" (1758), "Venuse triumph" (1740), "Venuse tualett" (1751)
Patroonid Madame de Pompadour

François Boucher (29. september 1703, Pariis, Prantsusmaa30. mai 1770, Pariis) oli 18. sajandi Prantsusmaa kunstnik, keda võib pidada rokokoo kõige tüüpilisemaks esindajaks. Boucher oli Louis XV favoriidi Madame de Pompadouri soosik ja Prantsusmaa Kunstiakadeemia direktor. Francois Boucher maalid on peamiselt dekoratiivsed, maalide süžee enamasti allegooriline ja maalid ise on kohandatud rokokoo interjöörile. [1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

"Rinaldo ja Armida", Louvre

Francois Boucher sündis 29. septembril 1703 Pariisis. Ta oli vähetuntud Pariisi kunstniku Nicolas Boucheri poeg, oma isa õppipoisina sai Boucher ka esimese kunstialase hariduse. Alates 1721. aastast õppis ta lühikest aega François Lemoyne'i juures dekoratiivmaali ja ornamendi joonistusi, sealt sai ta kaasa oma loomingule omase dekoratiivse maalistiili lembuse. [2]

Sama perioodil teenis Boucher õpingute jaoks raha ka vaselõikaja Jean Francoise juures, kus Boucher tegi vappide ja vinjettide kuvandeid ning õppis ka ise selgeks vaselõike tehnikad. 1723. aastal võitis Boucher maineka Prix de Rome'i oma teosega "Nebukadnetsari poeg Evil-Merodak vabastab isa poolt vangistatud Joojakimi", kuid tavaliselt võiduga kaasneva stipendiumi Roomas õppimiseks teostamisega viivitati. Selle tõttu sõitis Boucher 1728. aastal koos Carle van Looga Rooma oma rahade eest. Itaalias olles viibis Boucher Prantsuse akadeemia direktori juures, kelle kaudu sai Boucher ligipääsu mineviku ja oma kaasaja kuulsate meistrite loomingule. Siiski pole Boucheri Itaaliast viibimise ajast teada ühtegi maali. [3]

1731. aastal naasis Boucher Pariisi, millest alates muutus ta elukäik tavatult menukaks ja lennukaks. 1731 saabus Boucher'ile esimene tellimus kuningakojast. 1734. aastal maalis ta Akadeemia (Académie royale de peinture et de sculpture) liikmeks saamise eesmärgil maali "Rinaldo ja Armida". 1735 nimetati ta Akadeemia erakorraliseks ja kaks aastat hiljem korraliseks professoriks. Pärast Akadeemia direktoriks nimetamist saabusid Boucher’ile mitmed tellimused nii õukonnast, kuninga favoriititelt kui ka teistelt aristokraatidelt. 1733. aastal abiellus ta Marie-Jeane Busseau'ga, kes oma ilu ja võluga olevat alati olnud Boucher'i muusaks Venuseid maalides.[3]

1735. aastal pöördus Boucher'i poole vaibamanufaktuuri direktor Jean-Baptiste Oudry, kelle palvel hakkas Boucher valmistama piltvaipade kavandeid. Need muutusid väga populaarseks ning hiljem sai temast manufaktuuri kunstiline juht. Samuti tegi ta kavandeid Sevres’i portselanimanufaktuurile. 1740. ja 1750. aastatel töötas Boucher Pariisi Ooperis ja Saint-Laurenti teatris dekoraatorina, tegeldes kostüümide ja lavakujundusega, kuid ta jätkas samaaegselt ka õukonnakunsti ja maalimisega üldisemalt.

Boucher'il olid tugevad sidemed õukonnaga tänu Madame de Pompadourile, kellele oli Boucher isiklik kunstnik ja sõber. Selle tutvuse kaudu sattus Boucher ka Louis XV soosingusse, kes 1765. aastal nimetas Boucher'i õukonna "esimeseks maalijaks", kuigi selleks ajaks oli Boucher õukonnakunstnik olnud juba pikka aega. Boucher töötas õukonnakunstnikuna kuni oma surmani 1770. aastal.[4]

Boucher'i eluaja lõpuaastadel saatis tema loomingut tugev kriitika, sest 1760. aastateks olid valgustusaja ideed nõrgestanud ühiskonnas õukondliku kunsti positsiooni, mille esindajaks Boucher oli. Kriitikast olenemata oli Boucher edukas kunstnik ka oma eluaja lõpul. Francois Boucher suri 30. mai 1770 oma Louvre'i korteris Pariisis.[2]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

"Diana vann", Louvre

Boucheri enda arvutuste kohaselt kuulus tema nimistusse ligi 10 000 joonistust ja tuhat maali. Tehnikate kasutuses oli Boucher äärmiselt mitmekesine: ta tegeles nii ofortide, joonistuste, maalimise, lavakujunduse, raamatute illustratsioonide kui ka paljude teiste tehnikatega. Ainuke tehnika, millega ta ei tegelenud (ja mis oli levinud tema kaasaegsete seas), oli fresko. [5]

Francois Boucher oli väga edukas ka oma kunsti turundamises, pakkudes oma disaine eri dekoratiivkunstide jaoks alates portselanist kuni gobeläänideni. Tänu töökusele ja stiilide mitmekesisusele levisid Boucheri tööde reprod juba tema eluajal, mille tõttu tema stiil levis nii Prantsusmaal kui ka mujal Euroopas.[6]

Boucheri koloriit on värviküllane, eelistades peamiselt siniseid ja roosakaid toone, mis sobisid hästi rokokoo sisekujundusse. Tema tööde temaatika oli kohane aristokraatlikule publikule: antiikmüütide maalimine rokokoole omases vabas interpretatsioonis. Boucher maalis antiikmütoloogiast vaid stseene ja tegelasi, mis olid seotud armastusega. Mitmetel tema tuntud maalidel on kujutatud Venust. Boucher maalis ka portreesid, žanrimaale ja õukonna stseene.[7] Samuti oli üheks tema lemmikteemaks pastoraalid, mis kujutasid ideaalmaastikku, kus siidriietes lambakarjused olid kujutatud sentimentaalsetes ja erootilistes armastusstseenides.[6]

"Diana vann"[muuda | muuda lähteteksti]

"Diana vann" on Boucher'i 1742. aastast pärit õlimaal. Teos kujutab neitsilikku jahijumalannat Dianat pärast jahti puhkamas. Temaga koos on ka nümf, kes aitab Dianat tema rituaalses pesemises. Jahijumalanna Diana on ära tuntav tema atribuutide, juustes oleva kuldse kuusirbi ning oda ja noolte järgi.

Teoses joonistub hästi välja Louis XV aegne ideaalse naise stiil: väga hele jume, väike ümar nägu ja kurvikas figuur. Kuigi tegu on mütoloogilise stseeniga on teos esmalt siiski ülistus naise kehale. Maal ilmestab Boucher'i meisterlikku oskust kujutada naise keha äärmise graatsilisuse ja iluga. Naise alasti hele keha on kontrastis intensiivse sinise gobelääni ja looduse rohelusega. Maal ise on tagasihoidlikult sensuaalne ja keha alastust on kujutatud peenetundeliselt, mis on omane ka teistele Boucher'i maalidele.[2]

"Rinaldo ja Armida"[muuda | muuda lähteteksti]

"Rinaldo ja Armida", Louvre

See 1734. aastal Akadeemiasse sisseastumiseks maalitud teos on üks Boucher'i tuntumaid, kuid peegeldab vähem tema enda stiili ja rohkem Akadeemia stiililisi ootusi. Juba antud teoses kujutatud taust pole Boucheri loominguline omane, sest teda ei huvitanud arhitektuurilised seaded. Samuti teose üleküllatud ülesehitus, mis mahutab samale pildile nii kardinad, sambad, lahinguvarustuse, peegli, lilled ja skulptuuri, pole Boucher õhulisemale stiilile kohane. Boucher’ile omane stiil kumab läbi antud teose detailides, peamiselt naise poosis ja kujutamisviisis, mis näitab Boucher’i oskust kujutada naise ilu ja graatsilisust . Nendes detailides peitub ka antud teose kunstiline tugevus.

Teose temaatika pärineb Prantsuse luuletaja Torquato Tasso teosest "Gerusalemme Liberata", mis on romantiseeritud jutustus Esimesest ristisõjast. Luuletus jutustab teenija Armidast, kes on armunud sõdurisse Rinaldosse. Armida hoiab oma armsamat Rinaldot kinni maagilises nõiutud palees ning kaks ristisõdurit lähevad Rinaldot sealt päästma. Boucher’i maal kujutab hetke, kui Rinaldot päästma läinud sõdurid leiavad ta armastavalt Armidat vaatamas- taustal olev arhitektuur sümboliseerib nõiutud paleed ja Cupido nool, mis on suunatud Rinaldo poole, sümboliseerib armunud olemist.

Boucher valis oma Akadeemia vastuvõtu teose temaatikaks just "Rinaldo ja Armida", sest tegu oli Prantsusmaal laialt levinud jutustusega, mida kujutasid ka mitmed temast vanemad ja tuntumad kunstnikud. Sellise teema valikuga asetas Boucher ennast dialoogi nii varasema Euroopa kunsti pilditraditsiooni kui ka oma kaasaegsete meistritega.[2]

Tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval peetakse Boucher'i rokokoomaali parimaks esindajaks. Kunstnikuna defineeris ta terve 18. sajandi maitset, kujutades ja väljendades seda meisterlikult oma loomingus ning isikustades seda ka oma eluga. Boucher'i teosed väljendavad 18. sajandile omast ilu hingust ja rokokoole omast hedonistliku kerget ja mänglevat stiili.

Boucher oli väga edukas juba oma eluajal, olles soositud nii patroonide kui ka kogujate seas. Suuremat osa Boucher'i karjäärist saatsid kriitikute ülistused. Ta teostest räägiti ilu ja graatsilisuse võtmes ja eriti ülistati tema naiste maalimise ilu.

Peale surma muutusid vaated Boucher' suhtes negatiivsemaks. Prantsuse revolutsiooni ajal peeti teda langenud kunstnikuks, kes esindas rikutud ühiskonda ja eluvõõrast õukonda. Siiski hakati 18. sajandil tema töid müüma oksjonitel ja jõukatel kogujatel tekkis nende vastu suur huvi. 19. sajandi lõpuks tekkis Boucher'i vastu huvi ka Ameerika kogujate seas. 19. sajandi lõpus hakati Boucher’i elu ja loomingut põhjalikumalt ka akadeemiliselt uurima ja taasavastati tema olulisus 18. sajandi kunsti esindajana. [5]

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Jaak Kangilaski "Kunstikultuuri ajalugu: Renessansist impressionismini" Kirjastus Kunst, Tallinn, 2004
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 A. Laing "Francois Boucher, 1703-1770" The Metropolitam Museum of Art, New York, 1986
  3. 3,0 3,1 A. Kartna "Prantsuse maalikunst IX-XIX sajandini", Kirjastus Kunst, Tallinn, 1991
  4. Encyclopedia of World Biography The Gale Group Inc, Francois Boucher, Encyclopedia.com, 2018, Retrieved from https://www.encyclopedia.com/people/literature-and-arts/european-art-1600-present-biographies/francois-boucher
  5. 5,0 5,1 J. Turner "The Grove Dictionary of Art: 4 volume", Grove, Oxford University, 2003
  6. 6,0 6,1 P. Stein "François Boucher (1703-1770)." In Heilbrunn Timeline of Art History. New York: The Metropolitan Museum of Art, 2000.http://www.metmuseum.org/toah/hd/bouc/hd_bouc.htm (October 2003)
  7. A. Kartna "Prantsuse maalikunst IX-XIX sajandini", Kirjastus Kunst, Tallinn, 1991

Kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]