Richard Feynman

Allikas: Vikipeedia
Richard Feynman

Richard Phillips Feynman ([f'ainmän], 11. mai 191815. veebruar 1988) oli USA füüsikateoreetik.

Feynman pani aluse kvantelektrodünaamikale, uuris ülikülma vedela heeliumi ülivoolavust ja esitas osakestefüüsikas partonite mudeli.

1965. aastal pälvis Feynman koos Julian Schwingeri ja Shin'ichirō Tomonagaga Nobeli füüsikaauhinna oma uurimuste eest kvantelektrodünaamika alal.

Richard Feynman leiutas ka elementaarosakeste käitumise piltliku kujutamise meetodi, mida tuntakse Feynmani diagrammidena, mis on füüsikateoreetikute seas tänapäevani laialdaselt kasutusel.

Oma eluajal sai Feynmanist üks maailma tuntumaid teadlasi. 1999. aastal nimetas Briti ajakiri Physics World Feynmani üheks kümnest kõigi aegade tähtsaimast füüsikust.

Feynman aitas teise maailmasõja ajal kaasa tuumapommi arendamisele. Laiemale avalikkusele sai Feynman tuntuks 1980. aastatel, kui ta oli Rogers Commissioni liige ja uuris kosmosesüstik Challengeri katastroofi. Lisaks oma tööle teoreetilise füüsikas, Feynmanit peetakse pioneeriks kvantarvuti aredamise alal ja teda tunnustatakse nanotehnoloogia kontseptsiooni tutvustamise eest.

Feynman oli innukas füüsika populariseerija, kes on avaldanud mitmeid raamatuid ja loenguid. Üks neist on 1959. aastal avaldatud loeng nanotehnoloogiast, mille nimi on "There's Plenty of Room at the Bottom". Feynman on ka avaldanud kolmeköitelise teose oma bakalaureusekraadi loengutest, mille nimi on "Feynman Lectures on Physics". Tuntud on ka tema poolautobiograafilised raamatud "Surely You're Joking, Mr. Feynman!" ja "What Do You Care What Other People Think?".

Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Noor Richard Feynman

Richard Philips Feynman sündis 11. mail 1918 New Yorgi Queensi linnaosas [1]. Tema isa ja ema olid mõlemad leedu juudid, kuid nad ei pidanud end usklikeks [2]. Feynman on öelnud, et ta oli nooruses veendunud ateist. Nagu Albert Einstein ja Edward Teller, hakkas Feynman hilja rääkima, kolmandaks eluaastaks polnud ta öelnud ühtegi sõna.[3] Lapsena oli Feynman andekas inseneriteaduses, tal oli kodus katselabor ning talle meeldis parandada raadioid. Kooli ajal lõi Feynman koduvalvesüsteemi, kui tema vanemad olid päeva ajal väljas.[4]

Manhattani projekt[muuda | muuda lähteteksti]

1941. aastal, mil Euroopas käis teine maailmasõda, aga USA ei olnud veel sõtta kaasatud, töötas Feynman suve jooksul Pennsylvanias Frankfordi Arsenalis ja uuris ballistikaprobleeme.[5] Pärast Pearl Harbori rünnakut, kui USA sõtta kaasati, värbas Robert R. Wilson Feynmani oma meeskonda. Wilson töötas, et toota rikastatud uraani, mida saaks kasutada tuumapommis. Projekt on osa Manhattani projektist. Wilsoni meeskond töötas seadme kallal, mida nimetatakse isotroniks, mis elektromagnetiliselt eraldas uraan-235 uraan-238-st. [6]

Füüsika[muuda | muuda lähteteksti]

Caltechis uuris Feynman ülikülma vedela heeliumi ülivoolavust. Sellises seisundis voolavana näib, et heeliumil puudub täielikult viskoossus. Feynman andis kvantmehaanilise seletuse Nõukogude füüsiku Lev D. Landau ülivoolavuse teooriale.[7] Rakendades probleemile Schrödingeri võrrandit ilmnes, et ülivoolav vedelik näitas kvantmehaanilist käitumist, mis oli makroskoopiliselt jälgitav. See aitas lahendada ülijuhtivuse probleemi, aga lahendus jäi Feynmanile mõistmatuks. [8]See lahendati BCS teooriaga ülijuhtivuse kohta, mille esitasid John Bardeen, Leon Neil Cooper ja John Robert Schrieffer. [7]

Challengeri katastroof[muuda | muuda lähteteksti]

Feynmanil oli oluline roll Challengeri katastroofi uurimises. Televisiooniülekandes demonstreeris Feynman, et materjal, mida kasutati raketi O-rõngastes, muutus külma ilmaga vähem vastupidavaks. Feynman näitlikustas seda, surudes tangidega näidise antud materjalist kokku ja pannes selle siis jääkülma vette. Komisjon tegi lõpuks kindlaks, et katastroofi põhjustas see, et esmane O-rõngas ei olnud nõuetekohaselt suletud Cape Canavera ebatavaliselt külma ilma ajal.[9]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Teosed eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Richard Feynman".
  2. "Richard Feynman".
  3. Marcus Chown (2. mai, 1985). "Strangeness and Charm". New Scientist. Lk 34. 
  4. Henderson, Harry (2011). Richard Feynman: Quarks, Bombs, and Bongos.. Chelsea House Publishers. 
  5. Gribbin, John; Gribbin, Mary (1997). Richard Feynman: A Life in Science
  6. Feynman, Richard P (1985). Surely You're Joking, Mr. Feynman!: Adventures of a Curious Character.
  7. 7,0 7,1 James Gleick (1992). Genius: The Life and Science of Richard Feynman.. Pantheon Books. 
  8. David Pines (1989). "Richard Feynman and Condensed Matter Physics"
  9. James Gleick (1988). "Richard Feynman Dead at 69; Leading Theoretical Physicist"

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]