Steven Weinberg

Allikas: Vikipeedia
Steven Weinberg 2010. aastal Austinis
Steven Weinberg 2005. aastal

Steven Weinberg (3. mai 1933 New York – 23. juuli 2021 Austin, Texas) oli Ameerika Ühendriikide füüsik.

Tema peamised uurimisvaldkonnad olid osakestefüüsika, fundamentaalsete vastastikmõjude ühendteooria, kosmoloogia, astrofüüsika, supersümmeetria, supergravitatsioon.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Steven Weinberg sündis New Yorgis. Ta lõpetas 1950. aastal Bronxi kooli Bronx High School of Science.[2] Ta õppis Bronxis koos Sheldon Glashow'ga, kellega ta hiljem Nobeli auhinda jagas.

1954. aastal sai ta Cornelli ülikoolist bakalaureusekraadi. Pärast seda suundus ta Kopenhaagenisse Niels Bohri instituuti, aasta hiljem pöördus aga tagasi Ameerikasse ja kaitses 1957. aastal Princetoni ülikoolis Sam Treimani käe all doktoritöö.[3]

Karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Louise ja Steven Weinberg Madalmaade kuninganna Beatrixiga 1983. aastal

Pärast doktorikraadi saamist töötas ta algul Columbia ülikoolis ja 1959. aastast California Ülikoolis Berkeleys. Aastatel 1960–1966 oli ta California Ülikoolis Berkeleys professor. Samal ajal töötas ta välja ka oma lähenemise kvantväljateooriale. Ta kirjeldab seda oma raamatu "The Quantum Theory of Fields" esimestes peatükkides.[4] Ta alustas ka õpiku "Gravitation and Cosmology" kirjutamist. Tema peamised uurimisteemad on puudutanud muu hulgas kvantväljateooriat, sümmeetria rikkumist, piionite hajumist, infrapunafootoneid ja kvantgravitatsiooni.

Aastal 1966 lahkus Weinberg Berkeleyst ja hakkas Harvardi ülikoolis loenguid pidama. Aastal 1967 oli ta külalisprofessor Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis. Samal aastal lõi ta mudeli elektromagnetilise ja nõrga vastasmõju ühendamiseks,[5] seletades nõrka vastasmõju kandvate osakeste masside olemasolu spontaanse sümmeetria rikkumisega. Sellega on seotud ka Higgsi bosoni olemasolu ennustamine. Nii Weinbergi elektronõrga vastasmõju teooria kui ka sellega põhimõtteliselt sarnane Glashow' 1961. aastal loodud teooria seletab leptonitevahelist nn neutraalse voolu vastasmõju, mida vahendab Z-boson. Aastal 1973 sai neutraalse voolu vastasmõju olemasolu ka katselise kinnituse.[6] Weinbergi teooriat esitav töö oli 2009. aasta seisuga üks kõigi aegade tsiteeritumaid kõrge energia füüsika alaseid töid.[7]

Pärast seda jätkas ta tööd mitmes osakestefüüsika valdkonnas, kvantväljateooria, gravitatsiooni, supersümmeetria, superstringide ja kosmoloogia ning Technicolori teooria kallal. Umbes samal ajal valmis ka paljude füüsikute koostöös Standardmudel. 1970. aastate keskel pakkus Weinberg välja muudatuse Standardmudelis, mis võimaldaks Higgsi bosoni mudelist välja jätta. Tal tuli idee, et võib eksisteerida veel üht tüüpi tugev vastasmõju, mis seletaks elektronõrga sümmeetria rikkumist. [8] Samasuguse teooria töötas Weinbergist sõltumatult välja ka Leonard Susskind, kes ristis selle Technicoloriks. See teooria pakuks lahenduse ka hierarhiaprobleemile. Paljud teised on seda teooriat hiljem edasi arendanud. Technicolor on 21. sajandil uuesti rohkem esile kerkinud, sest sellele oleks võimalik suures hadronite põrgutis kinnitust saada. Weinbergi pakutud vastasmõjuga on seotud palju lühikese elueaga liitosakesi, mille energia on põrgutis kättesaadav.[9] Teooria edasiarendused on ühitatavad ka teatud tüüpi Higgsi bosoniga.

Aastal 1973 sai Weinberg Harvardi ülikoolis Higginsi professoriks füüsika alal. Aastal 1979 pakkus ta välja idee, et ka mitterenormeeritavad kvantväljateooriad on kasutatavad efektiivsete väljateooriatena ja lükkas seega ümber senise seisukoha, et kasutuskõlblik kvantväljateooria peab olema renormeeritav.[10] See lähenemine võimaldas hakata arendama efektiivset kvantgravitatsiooni teooriat,[11] madala energia kvantkromodünaamikat, raskete kvarkide efektiivset väljateooriat jms.

Aastal 1979 sai Weinberg Nobeli füüsikaauhinna koos Sheldon Glashow' ja Abdus Salamiga, kes olid temast sõltumatult välja töötanud oma elektronõrga ühendmõju teooriad. Auhind anti "panuse eest teooriasse, mis ühendab nõrga ja elektromagnetilise elementaarosakeste vastasmõju, sealhulgas nõrga voolu ennustamise eest".[12]

Alates 1982. aastast töötas Steven Weinberg Texase ülikoolis Austinis Jack S. Josey–Welch Foundationi professorina.

Sõnavõtud[muuda | muuda lähteteksti]

Steven Weinberg on paljude avalike loengute, esinemiste, sõnavõttude ja kirjutistega populariseerinud teadust ja seisnud talle oluliste ettevõtmiste eest. Muu hulgas kaitses ta kongressi ees ülijuhtiva superpõrguti projekti jätkamist.[13]

Ta oli üks osaline nn teadussõdades realistide poolel koos Paul R. Grossi, Norman Levitti, Alan Sokali, Lewis Wolperti ja Richard Dawkinsiga, kaitstes teaduslikke meetodeid ja võideldes konstruktsionismi vastu, mille eestkõnelejad on teiste seas olnud Stanley Aronowitz, S. Barry Barnes, David Bloor, David Edge, Harry Collins, Steve Fuller ja Bruno Latour.

Steven Weinberg oli ateist. Ta on osalenud teiste seas koos Richard Dawkinsiga religiooniteemalistes aruteludes.

Weinbergi tuntakse ka Iisraeli toetajana. Ta kirjutas essee "Zionism and Its Cultural Adversaries", milles selgitas oma seisukohti.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Steven Weinberg oli abielus õigusteadlase Louise Weinbergiga. Neil on tütar Elizabeth.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on Chicago ülikooli, Knoxi kolledži, Rochesteri ülikooli, Yale'i ülikooli, New Yorgi linnaülikooli, Dartmouthi kolledži, Weizmanni instituudi, Clarki ülikooli, Washingtoni kolledži, Columbia ülikooli ja Batesi kolledži audoktor ning Texase Filosoofiaseltsi liige.

Auhinnad[muuda | muuda lähteteksti]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatuid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Gravitation and Cosmology: Principles and Applications of the General Theory of Relativity" (1972)
  • "The First Three Minutes: A Modern View of the Origin of the Universe" (1977, uue järelsõnaga 1993, ISBN 0-465-02437-8)
  • "The Discovery of Subatomic Particles" (1983)
  • "Elementary Particles and the Laws of Physics: The 1986 Dirac Memorial Lectures" (1987; koos Richard Feynmaniga)
  • "Dreams of a Final Theory: The Search for the Fundamental Laws of Nature" (1993), ISBN 0-09-922391-0
  • "The Quantum Theory of Fields" (kolm köidet: I "Foundations" 1995, II "Modern Applications" 1996, III "Supersymmetry" 2000,[15] Cambridge University Press, ISBN 0521670535, ISBN 0521670543, ISBN 0521660009)
  • "Facing Up: Science and Its Cultural Adversaries" (2001, 2003, HUP)
  • "Glory and Terror: The Coming Nuclear Danger" (2004, NYRB)
  • "Cosmology" (2008, OUP)
  • "Lake Views: This World and the Universe" (2010), Belknap Press of Harvard University Press, ISBN 0-674-03515-1.
  • "Lectures on quantum mechanics" (2012, CUP)

Teadusartiklid[muuda | muuda lähteteksti]

Populaarteaduslikke artikleid[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti keeles ilmunud teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Steven Weinberg. "Esimesed kolm minutit", Valgus 1988

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ "Steven Weinberg, University of Texas at Austin". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. märts 2012. Vaadatud 15. aprillil 2014.
  2. ↑ Autobiography of Steven Weinberg
  3. ↑ Weinberg, Steven (2008-09-25). "Without God." nybooks.com
  4. ↑ Weinberg, S. (1964). "Feynman Rules for Any spin". Phys. Rev. 133 (5B): B1318–B1332. Bibcode:1964PhRv..133.1318W.; Weinberg, S. (1964). "Feynman Rules for Any spin. II. Massless Particles". Phys. Rev. 134 (4B): B882–B896. Bibcode:1964PhRv..134..882W.; Weinberg, S. (1969). "Feynman Rules for Any spin. III". Phys. Rev. 181 (5): 1893–1899. Bibcode:1969PhRv..181.1893W.
  5. ↑ Weinberg, S. (1967). "A Model of Leptons" (PDF). Phys. Rev. Lett. 19 (21): 1264–1266. Bibcode:1967PhRvL..19.1264W. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 12. jaanuar 2012. Vaadatud 15. aprillil 2014.
  6. ↑ Haidt, D. (2004). "The discovery of the weak neutral currents". CERN Courier.[1]
  7. ↑ SPIRES: Top Cited Articles of All Time (2009 edition)
  8. ↑ Weinberg, S. (1976). "Implications of dynamical symmetry breaking". Phys. Rev. D. 13 (4): 974–996. Bibcode:1976PhRvD..13..974W.
  9. ↑ The Big Higgs Question
  10. ↑ Weinberg, S. (1979). "Phenomenological Lagrangians". Physica. 96: 327. Bibcode:1979PhyA...96..327W.
  11. ↑ Donoghue, J. F. (1994). "General relativity as an effective field theory: The leading quantum corrections". Phys. Rev. D. 50 (6): 3874. arXiv:gr-qc/9405057. Bibcode:1994PhRvD..50.3874D.
  12. ↑ The Nobel Prize in Physics 1979
  13. ↑ Articles by Steven Weinberg. New York Review of Books. Nybooks.com. Retrieved on 2012-07-27.
  14. ↑ Benjamin Franklin Medal for Distinguished Achievement in the Sciences Recipients
  15. ↑ Sethi, Savdeep. Review: The quantum theory of fields. III Supersymmetry, Steven Weinberg, Bull. Amer. Math. Soc. (N.S.), 2002, vol 39, nr 3, lk 433–439 http://www.ams.org/journals/bull/2002-39-03/S0273-0979-02-00944-8/S0273-0979-02-00944-8.pdf

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

 Steven Weinberg – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis
1901–1925
 Nobel
1926–1950
1951–1975
1976–2000
2001–...
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Steven_Weinberg&oldid=6404914"