John Bardeen

Allikas: Vikipeedia
John Bardeen
Bardeen.jpg
Sünniaeg 23. mai 1908
Sünnikoht Madison, Wisconsin, Ameerika Ühendriigid
Surmaaeg 30. jaanuar 1991 (82-aastaselt)
Surmakoht Boston, Massachusetts, Ameerika Ühendriigid
Rahvus ameeriklane
Amet Füüsik
Töökohad Bell Telephone Laboratories
Illinoisi Ülikool
Alma mater Wisconsini-Madisoni Ülikool (bakalaureuse kraad 1928; magistrikraad 1929)
Princetoni Ülikool (doktorikraad 1936)
Diplomitöö "Quantum Theory of the Work Function"
Tunnustused
Abikaasa Jane Maxwell (a. 1938-1991)
Lapsed

John Bardeen (/bɑːrˈdiːn/; 23. mai 1908 Madison30. jaanuar 1991 Boston) oli Ameerika Ühendriikide füüsik ja elektriinsener. Ta on ainus inimene, kes on saanud Nobeli füüsikaauhinna kaks korda: 1956. aastal koos William Shockley ja Walter Brattainiga transistori leiutamise eest ning 1972. aastal koos Leon N Cooperi ja John Robert Schriefferiga fundamentaalse panuse eest ülijuhtivuse teooriasse.

Transistori leiutamine oli suur läbimurre elektroonikatööstuses – see võimaldas infoajastu tekkimise ning andis tõuke pea iga elektroonikavidina arengule – alates telefonidest ja lõpetades rakettidega. Bardeen pälvis ülijuhtimise arenduse eest teise Nobeli auhinna. Ülijuhtivuse teooriat kasutatakse tänapäeval tuumamagnetresonantsis ja magnetresonantstomograafias (MRT). 1990. aastal võis John Bardeeni leida ajakirja Life nimekirjast “100 selle sajandi mõjukaimat ameeriklast”.

Biograafia[muuda | muuda lähteteksti]

John Bardeen sündis USA Wisconsini osariigi pealinnas Madisonis 23. mail 1908 Charles Russell Bardeeni, Wisconi Meditsiinikõrgkooli arstiteaduskonna dekaani teise pojana. J. Bardeen sai alg- ja keskhariduse Madisonis. Ta omandas keskhariduse 15aastaselt, ehkki oleks võinud lõpetada paar aastat varem. See oli osaliselt tingitud ema surmast ja sellest, et ta võttis samal ajal teises keskkoolis lisakursusi. 1923. aastal astus ta Wisconsini ülikooli. Bardeen otsustas õppida inseneriks, sest talle meeldis matemaatika ning ta ei soovinud olla samasugune akadeemik nagu tema isa. Samuti arvas ta, et inseneridel on töö osas head tuleviku väljavaated.

Bardeen sai Wisconsini ülikoolis bakalaureuse kraadi 1928. aastal elektrotehnika valdkonnas. Juba 1929. aastal sai Bardeen tänu andekusele ja suurele töövõimele samas valdkonnas magistrikraadi. Magistrikraadi saamisel aitas teda juhendaja professor Leo J. Peters.

Bardeen jäi mõneks ajaks Wisconsini oma teadmisi täiendama, kuid läks varsti tööle Pittsburghi Gulf_Oili firmale kuuluvasse Gulfi teaduslaborisse. Aastatel 1930–1933 töötas ta seal geofüüsikuna. Üsna varsti kaotas ta selle töö vastu huvi ning astus Princetoni ülikooli matemaatikat ja füüsikat õppima. 1936. aastal valmis Bardeeni doktoritöö tahkisefüüsika teemal füüsiku Eugene Wigneri kaasabil. Enne doktoritöö valmimist pakuti Bardeenile tööd Harvardi ülikoolis, kus ta töötas kolm aastat (1935–1938) tulevaste Nobeli laureaatide John Hasbrouck Van Vlecki ja Percy Williams Bridgmaniga. Koos uurisid nad metallide eritakistust ja tuumaosakesi.

Akadeemilist karjääri alustas Bardeen 1938. aastal ühe Minnesota ülikooli professori assistendina. Samal aastal kohtus ta oma tulevase naise Jane Maxwelliga. 1941. aastal oli ta sunnitud Teise maailmasõja tõttu sealsest töökohast loobuma ning hakkas tööle Marylandis White Oakis asuvas Naval Ordnance Laboratorys (tollase USA armee heaks töötavas laboratooriumis), kus töötati välja ja katsetati sõjaväerelvastust. 1943. aastal keeldus ta osalemast Manhattani projektis.

Teise maailmasõja lõpus mõistis Bardeen, et Minnesota ülikool ei paku talle häid väljavaateid, ning otsustas 1945. aastal asuda tööle Belli laboratoorisse. Ta oli Solid State Physics Groupi liige, mida juhtis William Shockley ja mille üks paljudest liikmetest oli ka Walter Brattain. Sinna jäi ta 1951. aastani. Nende aastate jooksul rabas ta kolleegidega tööd ning 23. detsembril 1947 valmis esimene transistor, mis pani aluse elektroonikavidinate arengule. 1956. aastal pälvis ta kolleegide William Shockley ja Walter Brattainiga transistori eest Nobeli füüsikaauhinna. Tseremoonia toimus Stockholmis ja auhinna andis üle kuningas Gustaf VI Adolf. Bardeen võttis tseremooniale kaasa ühe oma kolmest lapsest, mis ärritas kuningat. Seepeale lubas Bardeen, et järgmine kord võtab ta kõik oma lapsed kaasa. Ta pidas oma lubadust.

1951. aastal otsis Bardeen uut tööd. Tema sõber Fred Seitz veenis teda tulema tööle Illinoisi ülikooli, pakkudes talle palgaks 10 000 USA dollarit aastas. Bardeen võttis pakkumise vastu ning hakkaski tööle sealses inseneri- ja füüsikateaduskonnas. Ta töötas elektrotehnika- ja füüsikaprofessorina. Tema käe all õppis näiteks Nick Holonyak (LED-i leiutaja). Bardeen osutus aastatel 1951–1975 väga aktiivseks professoriks ning pärast seda sai emeerituse tiitli.

1972. aastal pälvis John Bardeen veel ühe füüsika Nobeli auhinna koos Leon N Cooperi (Browni ülikoolist) ja John Robert Schriefferiga (Pennsylvania ülikoolist) fundamentaalse panuse eest ülijuhtivuse teooriasse, mida hakati hiljem kutsuma BCS-i teooriaks (Bardeen-Schrieffer-Cooper theory). Seekord võttis Bardeen kõik oma lapsed auhinnatseremooniale Stockholmi kaasa.

John Bardeen suri 30. jaanuaril 1991 Bostonis südameprobleemi tõttu. Tema naine suri 1997. aastal.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]