Anton Zeilinger

Allikas: Vikipeedia
Anton Zeilinger (2003)

Anton Zeilinger (sündinud 20. mail 1945 Ried im Innkreisis Austrias) on austria kvantfüüsik, nobelist.

Ta töötab 1999. aastast Viini Ülikoolis eksperimentaalfüüsika professorina. Tema peamised uurimisvaldkonnad on kvantfüüsika ja teleportatsioon. Tal on uurimusi kvantpõimituse alal, aatomioptikas ning kvantinformaatikas (kvantkrüptograafias, kvantteleportatsioonis ja kvantarvutite alal).[1]

Ta oli Austria Teaduste Akadeemia president alates 2013–2022.[2]

2022. aastal pälvis ta Nobeli füüsikaauhinna koos Alain Aspecti ja John Clauseriga katsete eest põimunud footonitega, Belli võrratuse rikkumise tuvastamise ja teedrajava panuse eest kvantinformaatikasse.[3]

Haridus- ja töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta õppis aastatel 1963–1971 Viini Ülikoolis füüsikat ja matemaatikat. 1971. aastal sai ta Viini Ülikoolist doktorikraadi füüsikas. Tema doktoritöö "Neutron Depolarization in Dysprosium Single Crystals" juhendajaks oli Helmuth Rauch. Zeilinger habiliteerus 1979. aastal Viini Tehnikaülikoolis (Dr. h. c. mult.).[4]

Ta töötas aastatel 1988–1989 Müncheni Tehnikaülikooli füüsikaprofessorina ja 1990–1999 Innsbrucki Ülikooli eksperimentaalfüüsika professorina. Alates 1999. aastast on ta Viini Ülikooli eksperimentaalfüüsika professor. Ühtlasi juhib ta 2004. aastast Austria Teaduste Akadeemia Kvantoptika ja Kvantinformaatika Instituuti.[1]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Anton Zeilinger (2011)

Valitud teadusakadeemiate liikmeks[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]