Challengeri katastroof

Allikas: Vikipeedia
Challenger veidi pärast plahvatust

Kosmosesüstik Challengeri katastroof toimus 28. jaanuaril 1986, kui 73 sekundit pärast starti plahvatas Challengeri plahvatas parempoolse tahkekütusekiirendi tihendi purunemise tõttu kosmosesüstiku välispaak, tappes selle pardal olnud 7 meeskonnaliiget. NASA sattus hiljem ränga kriitika alla, sest nad teadsid, et tihendid võivad olla ohtlikud ja neli inseneri olid korduvalt hoiatanud, et selline asi võib juhtuda, aga neid ei võetud kuulda enne kui katastroof oli juba juhtunud.

Katastroofi tunnistajateks olid televisiooniülekannete vahendusel umbes 17 protsenti ameeriklastest, sest süstiku pardal viibis programmi "Õpetaja kosmoses" raames pedagoog Christa McAuliffe. Meedia pööras programmile palju tähelepanu, sest McAuliffe pidi olema esimene õpetaja kosmoses ja planeeritud oli ka koolitunni andmine kosmosest.

Pärast katastroofi said kõik kosmosesüstikud lennukeelu kuniks vead NASAs ja tahkekütusekiirendites olid parandatud. Järgmine missioon startis 29. septembril 1988.

Meeskond[muuda | muuda lähteteksti]

(esireas) Michael J. Smith, Dick Scobee, Ronald McNair; (tagareas) Ellison Onizuka, Christa McAuliffe, Gregory Jarvis, Judith Resnik.

Katastroofis hukkusid:

Mure tihendite pärast[muuda | muuda lähteteksti]

Jää starditornis

Tahkekütusekiirendid oli monteeritud seitsmest sektsioonist, millest kuus monteeriti kokku tehases ja neid rohkem ei avatud. Seitsmes sektsioon monteeriti enne lendu. Sektsiooni kinnituse juures kasutati kummist tihendeid. Tihendid kütusega kokku ei puutunud ja neid peeti turvaliseks.

1971. aasta septembris kui NASA kosmosesüstikut alles projekteeris, esitas McDonnell Douglas raporti mille kohaselt olid tahkekütusekiirendid süstikule ohutud, kuid peamiseks ohuallikaks peeti just lennu ajal kuumade gaaside väljapääsemist kiirendi seinast. Morton Thiokol, firma mis vastutas kiirendite ehituse ja hoolduse eest, tegi 1977. aastal katse, mis näitas et kiirendite tihendid võivad ohtlikud olla ja kuumad gaasid võivad lennu ajal tihenditest välja pääseda. Osa insenere soovisid, et kiirendite projekt tagasi lükataks ja tihendid ümber ehitataks, aga tagasilükkamise asemel kiideti need 1980. aastal heaks.

Tihendite kulumist märgati juba Space Shuttle´i programmi teise missiooni STS-2 ajal kuid see vaikiti taas maha. NASA leidis, et see probleem ei muutu süstikule ohtlikuks ja keeldus kosmosesüstikutele probleemi lahendamise ajaks lennukeeldu andmast. Õnnetuse uurimise ajal ütles astronaut Sally Ride, et tahkekütusekiirendi tihendeid ei oldud madalal temperatuuril katsetatud.

Probleemi tõsidusest saadi aru alles 1985. aastal ja alustati kiirendite ümberprojekteerimisega, kuid ka siis keelduti süstikutele lennukeeldu andmast. Üks Rogersi komisjoni liikmetest ütles hiljem, et see otsus oli sama, kui lennufirma annaks ühele oma lennukitest stardiloa teades, et lennuki tiib on küljest ära tulemas.

Õnnetus[muuda | muuda lähteteksti]

Start[muuda | muuda lähteteksti]

Tumehall suits Challengeri parempoolse kiirendi juures.

Süstiku start oli tunduvalt hilinenud ja start oli määratud 28. jaanuariks 1986. Kuigi Cape Canaveralil oli ebatavaliselt külm, otsustas NASA et süstiku võib orbiidile saata, ehkki osa insenere olid sellele vastu, kartes süstiku turvalisuse pärast. Starti edasi ei lükatud.

Challengeri peamootorid käivitusid tavapäraselt ja viis-kuus sekundit pärast peamootorite starti käivitusid ka tahkekütusekiirendid. Süstik startis ja alustas tõusu orbiidile. Hilisem stardi ajal tehtud video läbivaatamine näitas, et parempoolse tahkekütusekiirendi alumise otsa lähedalt eraldus sel hetkel kiirendi tihendi purunemise tõttu tumehalli suitsu.

Leegi tekkimine[muuda | muuda lähteteksti]

Leek kiirendi juures

Kiirendi tihendi purunemise tõttu pääsesid kuumad gaasid seinast välja ja kui tahkekütusekiirendite kütuses olnud alumiinium poleks auku sulgenud, oleks Challenger tõenäoliselt stardiplatvormil plahvatanud. Lennu ajal raputas Challengeri külgtuul ja selle tagajärjel tekkis auk tahkekütusekiirendi seina uuesti. 58 sekundit pärast starti tekkis parempoolse kiirendi seina juurde leek. 6 sekundit hiljem muutis leek kuju mis näitas, et väliskütusepaak oli lekkima hakanud. 66 sekundit pärast starti hakkas väliskütusepaagis oleva vedela vesiniku rõhk langema, kuid seda ei märganud meeskond ega lennujuhid ning seda ei näidanud ka pilootide ega lennujuhtide arvutid.

Plahvatus[muuda | muuda lähteteksti]

Väliskütusepaak plahvatamas.

68 sekundit pärast starti andis lennujuht tavapäraselt loa süstiku peamootoritele võimsust lisada ja Challengeri piloodi Michael Smithi vastus "Roger, go at throttle up" oli viimane kord, kui Challengeri meeskond lennujuhtidele vastas. 73 sekundit pärast starti plahvatas lekkiv süstiku väliskütusepaak. Plahvatuse tagajärjel Challenger purunes ja tahkekütusekiirendid, mis olid süstikust tunduvalt tugevamad, jätkasid iseseisvalt lendu. Süstiku meeskonnaruum oli plahvatuse järel ühes tükis ja tõusis 20 km kõrgusele ja hakkas siis langema. 110 sekundit pärast starti hävitati kaugjuhtimisega mõlemad tahkekütusekiirendid.

Lennujuhtide tegutsemine pärast plahvatust[muuda | muuda lähteteksti]

Lennujuhtide ülem Jay Greene oma laua taga pärast Challengeri plahvatust.

Lennujuhid nägid Challengeri hävimist televisiooni ekraanidelt. Plahvatuse ajal raadio korraks ragises ja samal ajal süstiku telemeetria kadus. Lennujuhtide ülem Jay Greene käskis teistel lennujuhtidel oma arvuteid hoolikalt jälgida ja otsida märki, et Challenger pääses katastroofist.

Varsti käivitas ohutusohvitser raadio teel tahkekütusekiirendite enesehävituse ja sama signaal oleks hävitanud ka kosmosesüstiku väliskütusepaagi, kui see poleks juba olnud hävinud.

Samal ajal mõistis Greene, et Challengeri telemeetria ei taastu kunagi sest see ei pääsenud katastroofist. Pärast seda andis ta käsu uksed lukustada. Kellegi polnud lubatud keskusest väljuda ega siseneda, telefonid lülitati välja ja lennujuhid pidid lennuandmed uurimise jaoks hoiustama.

Meeskonna hukkumine[muuda | muuda lähteteksti]

Meeskonnaruum elas süstiku hävimise üle ja kukkus peaaegu kolm minutit pärast plahvatust merre. NASA arvutuste kohaselt polnud kabiini mõjutanud jõud piisav, et meeskonnale raskeid või surmavaid vigastusi tekitada.

Uurimise ajal märkasid meeskonnaruumi uurinud spetsialistid, et mitmed piloodi, Michael Smithi juures asunud lülitid polnud tavapärases stardiaegses asendis. Katsed näitasid, et süstiku purunemine ega kokkupõrge ookeaniga ei saanud neid nihutada ja neil olid peal katted, mis kaitsesid juhusliku lülituse eest. See asjaolu jättis alles versiooni, et Smith ise oli lülitused teinud, kui üritas asjatult voolu taastada. Lisaks olid 3 neljast ookeanist leitud astronautide avariihapnikupakist manuaalselt aktiveeritud. Seetõttu arvatakse et kui kabiin ei dehermetiseerunud järsult, võis kogu meeskond või osa neist süstiku purunemise üle elada ja nad hukkusid alles kabiini merre kukkumisel. Eksperdid on kindlad, et meeskonnal polnud võimalik pärast süstiku purunemist eluga pääseda, sest süstiku kabiin liikus veega kokku puutumise hetkel ligikaudu 333 km/h.

Meedias oli pärast õnnetust teateid, et NASAl oli salajane helisalvestis, kus meeskonnaliikmed räägivad ja on paanikas pärast süstiku purunemist. Sellist salvestist pole siiski olemas, sest süstik sai energiat laeva tagaosast ja see eraldus kui toimus plahvatus, mis jättis meeskonnaruumi elektrita. See tähendab, et igasugune salvestusseade oleks vooluta jäänud.

Järelm[muuda | muuda lähteteksti]

Austusavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

President Ronald Reagan pidi katastroofipäeva õhtul pidama traditsioonilise State of the Union kõne. Alguses plaanis Reagan kõne siiski ära pidada, kuid lükkas selle varsti nädala võrra edasi ja pidas Ovaalkabinetist televisiooni vahendusel katastroofiga seotud kõne.

Kolm päeva pärast katastroofi, külastas president koos esileediga Kennedy kosmosekeskust, et osaleda Challengeri meeskonna mälestusteenistusel, kus ta pidas samuti kõne. Mälestusteenistusel osales 6000 NASA töötajat, 4000 külalist ja hukkunute pered. Lisaks tegid mälestusteenistuselt ülekanded mitmed riiklikud telekanalid.

Reagan pidas State of the Union kõne 4. veebruaril, kus ta mainis kõne alguses ka meeskonda.

Rusude otsimine[muuda | muuda lähteteksti]

Merest leitud parempoolse tahkekütusekiirendi rusud, mille seinal olid läbipõlemise märgid.

Rusude otsimine algas minutid pärast katastroofi toimumist, kui NASA andis tahkekütusekiirendite korjelaevadele käsu minna rusude ookeani kukkumise paika. Samuti asusid sinna teele mitmed lennumasinad. Kuna rusud langesid veel ookeani, keelas ohutusohvitser lennukitel ja laevadel Challengeri rusude vette kukkumise piirkonnale lähenemise, et vältida edasisi õnnetusi. Keeld tühistati tund pärast õnnetust.

Päästeoperatsiooni juhtis esimesel nädalal NASA nimel Kaitseministeerium. Otsingutel osales ka USA Rannavalve. Otsingud kestsid kuni 7. veebruarini. NASA varjas alguses rusude piirkonna asukohta, et takistada huvilistel otsinguid segamast. Siiski oli piirkonna salajasena hoidmine võimatu ja varsti olid Cape Canaverali läheduses olevad poed tühjaks ostetud raadiotest, mis lülitusid ka rannavalve laevade kasutatavatele sagedustele.

7. märtsil leidsid mereväe tuukrid ookeani põhjast süstiku osa, mida nad pidasid meeskonnaruumiks. Järgmisel päeval kinnitati et leid on meeskonnaruum ja et meeskonna säilmed olid samuti seal. 9. märtsil teatas NASA leiust meediale. Kabiin oli veega kokkupõrke tagajärjel rängalt kannatada saanud ja kõik meeskonnaruumi aknad olid purunenud.

Meeskonnaruumi seest leiti astronautide surnukehad, mis olid pärast 10 nädalat soolases vees peaaegu tuvastamatud. Esimesena tõid tuukrid ära missiooni spetsialisti Judith Resniku surnukeha ja seejärel Christa McAuliffe´i. Järgnevate tundide jooksul toodi ära veel surnukehi. Surnukehade eemaldamine oli tuukritele ohtlik, sest kabiinis oli väändunud metalli mis neid ohustas.

Surnukehade äratoomise ajal läks tuukritel kaotsi Gregory Jarvise surnukeha, mis leiti varsti vees hulpimas. Surnukeha vajus uuesti vee alla ja kadus, kui seda üritati veest välja tõmmata. Jarvise surnukeha asus teiste hulgas vabatahtlikuna otsima ka astronaut Robert L. Crippen. Jarvise surnukeha leiti uuesti aprillis ja see tõmmati merest välja.

Astronautidele sooritasid lahkamised mereväe kohtuarstid, aga ühegi meeskonnaliikme täpset surmapõhjust välja selgitada ei õnnestunud.

Tänaseni on leidmata 55% Challengerist, 5% meeskonnaruumist ja 65% pardal olnud satelliidist.

Uurimine[muuda | muuda lähteteksti]

Rogersi komisjoni liikmed Kennedy kosmosekeskusesse saabumas.

President määras õnnetust uurima riikliku uurimiskomitee, mis sai selle esimehe järgi hüüdnimeks Rogersi komisjon. Komisjon uuris õnnetust mitu kuud ja 9. juunil 1986 avaldatud lõpp-raporti kohaselt oli Challengeri huku põhjuseks parempoolse tahkekütusekiirendi tihendi purunemine, mistõttu pääsesid kuumad gaasid kiirendi seinast läbi. Lekkiv kiirendi põletas läbi väliskütusepaagi ja viimase plahvatamine saigi süstikule saatuslikuks.

Raport kritiseeris rängalt NASA juhtimisstiili ja otsust Challenger iga hinna eest orbiidile saata. Lisaks sai organisatsioon tugevat kriitikat seetõttu, et kiirendite ohtlikkus oli teada juba 1977. aastast, aga NASA ei võtnud probleemi lahendamiseks midagi otsustavat ette ja ei määranud süstikutele lennukeeldu.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]