Murray Gell-Mann

Allikas: Vikipeedia
Murray Gell-Mann (2007)

Murray Gell-Mann (sündinud 15. septembril 1929 Manhattanil) on juudi päritolu Ameerika Ühendriikide füüsik, Nobeli füüsikaauhinna laureaat (1969), polühistor.

Ta on alates 1993. aastast California Tehnoloogiainstituudi emeriitprofessor (Robert Andrews Millikan Professor of Theoretical Physics Emeritus).[1] Tema teadustööd on peamiselt seotud osakestefüüsikaga. Nobeli auhinna sai ta avastuste eest, mis on seotud elementaarosakeste klassifikatsiooniga. Ta on toonud osakestefüüsikasse veidruse mõiste ja sõnastanud veidruse jäävuse seaduse. 1964. aastal esitas ta kvargihüpoteesi (sõltumatult George Zweigist) ja 1973. aastal gluuonihüpoteesi. Tema tööd on olnud aluseks kvantkromodünaamika loomisele.

Ta on Santa Fe Instituudi loomise mõtte algatajaid.

Haridustee ja töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta lõpetas 19-aastaselt 1948. aastal Yale'i Ülikooli füüsika erialal bakalaureusekraadiga ja kaitses 1951. aastal Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis doktorikraadi füüsikas.[2]

Aastatel 1953–1954 töötas ta Chicago Ülikoolis abiprofessorina, 1954–1955 kaasprofessorina. Alates 1955. aastast töötab ta California Tehnoloogiainstituudis: aastatel 1955–1956 kaasprofessor, 1956–1967 professor, 1967–1993 Robert Andrews Millikan Professor of Theoretical Physics ja alates 1993 R. A. Millikan Professor of Theoretical Physics Emeritus.[2][3]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Murray Gell-Mann loengut pidamas (2012)

Valitud teadusühingute liikmeks[muuda | muuda lähteteksti]

Valitud audoktoriks[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on valitud 12 ülikooli audoktoriks, sealhulgas:

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. All Emeritus Faculty. pma.caltech.edu
  2. 2,0 2,1 Murray Gell-Mann - Biographical. nobelprize.org
  3. Murray Gell-Mann CV. samoa.santafe.edu

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]