Prantsusmaa riigipeade loend

Prantsusmaa riigipeade loend loetleb Prantsusmaa riigipead alates Lääne-Frangi riigi moodustamisest 843. aastal.

Kuningriik

Prantsusmaa kuningaid loetakse tavapäraselt alates 843. aastast, mil Frangi riik jagati Verduni lepinguga kolmeks iseseisvaks kuningriigiks, aga nende numeratsioon jätkas varasema Karolingide impeeriumi valitsejate numeratsiooni. Verduni lepinguga moodustati tänase Prantsusmaa aladel Lääne-Frangi riik, mille valitseja kandis veel kuni 12. sajandi lõpuni tiitlit frankide kuningas (ladina keeles Rex Francorum, prantsuse keeles roi de Francs). Alles kuningas Philippe II hakkas 1190. aastatel nimetama ennast Prantsusmaa kuningaks (ladina keeles Rex Franciae, prantsuse keeles roi de France). Prantsusmaa kuningriik püsis kuni kuningavõimu kaotamiseni 1792. aastal.

Prantsusmaa kuningriigis kehtis kogu selle eksisteerimise vältel Saali tavaõigusest lähtuv troonipäriluskord, mis lubas trooni pärida vaid meesliinis.

Nimi	Eluaastad	Valitsusaja algus	Valitsusaja lõpp	Märkused
Karolingide dünastia		843	888
Charles II Paljaspea	(823–877)	843	877, 6. oktoober	875–877 ühtlasi Frangi keiser
Louis II Kogeleja	(846–879)	877, 6. oktoober	879, 10. aprill
Louis III	(u 864 – 882)	879, 10. aprill	882, 5. august
Carloman II	(u 867 – 884)	879, 10. aprill	884, 6. detsember	879–882 kaasvalitseja, alates 882. aastast ainuvalitseja
Charles III Suur	(839–888)	884, 6. detsember	888, 13. jaanuar	879–887 ühtlasi Frangi keiser, 881–887 ka Ida-Frangi kuningas
Robertiinide dünastia		888	898
Eudes I	(u 860–898)	888, 29. veebruar	898, 1. jaanuar	Pariisi krahv, valiti kuningaks tulevase Charles III nooruse tõttu
Karolingide dünastia		898	922
Charles III Lihtsameelne	(879–929)	898, 1. jaanuar	922, 29. juuni	Louis II kolmas poeg, kukutati
Robertiinide dünastia		922	923
Robert I	(u 866 – 923)	922, 29. juuni	923, 15. juuni	Eudes I vend, kes kukutas Charles III ja valiti uueks kuningaks
Bosoniidide dünastia		923	936
Raoul	(u 890 – 936)	923, 15. juuni	936, 15. jaanuar	tuntud ka Rudolphe'i nime all, Burgundia hertsog, valiti kuningaks
Karolingide dünastia		936	987
Louis IV	(u 920 – 954)	936, 19. juuni	954, 10. september	Charles III ainus poeg
Lothaire	(941–986)	954, 10. september	986, 2. märts
Louis V	(u 967 – 987)	986, 2. märts	987, 21. mai	suri lastetuna, viimane valitseja Karolingide dünastiast
Kapetingide dünastia		987	1328
Hugues Capet	(u 940 – 996)	987, 3. juuni	996, 24. oktoober	Robert I pojapoeg, valiti kuningaks lastetu Louis V surma järel
Robert II Vaga	(972–1031)	987, 25. detsember	1031, 20. juuli	987–996 oma isa Hugues Capet' kaasvalitseja
Hugues	(1007–1025)	1017, 19. juuni	1025, 17. september	oma isa Robert II kaasvalitseja, traditsiooniliselt ei nummerdata
Henri I	(1008–1060)	1027, 14. mai	1060, 4. august	1027–1031 oma isa Robert II kaasvalitseja
Philippe I	(1052–1108)	1060, 4. august	1108, 29. juuli
Louis VI Suur	(1081–1137)	1108, 29. juuli	1137, 1. august
Philippe	(1116–1131)	1129, 14. aprill	1131, 14. oktoober	oma isa Louis VI kaasvalitseja, traditsiooniliselt ei nummerdata
Louis VII Noor	(1120–1180)	1137, 1. august	1180, 18. september
Philippe II Auguste	(1165–1223)	1179, 1. november	1223, 14. juuli	1179–1180 oma isa Louis VII kaasvalitseja
Louis VIII Lõvi	(1187–1226	1223, 14. juuli	1226, 8. november
Louis IX Püha	(1214–1270)	1226, 18. november	1270, 25. august	kuulutati 1297 pühakuks
Philippe III Paljaspea	(1245–1285)	1270, 25. august	1285, 5. oktoober
Philippe IV Ilus	(1268–1314)	1285, 5. oktoober	1314, 29. november	1284–1305 ühtlasi Navarra kuningas
Louis X	(1289–1316)	1314, 29. november	1316, 5. juuni	1305–1316 ühtlasi Navarra kuningas
Jean I Postuumne	(1316)	1316, 15. november	1316, 19. november	sündis pärast oma isa Louis X surma, ühtlasi Navarra kuningas
Philippe V Pikk	(1293–1322)	1316, 19. november	1322, 3. jaanuar	Louis X vend, ühtlasi Navarra kuningas, enne troonileasumist juunist novembrini 1316 Prantsusmaa ja Navarra regent
Charles IV Ilus	(1294–1328)	1322, 3. jaanuar	1328, 1. veebruar	Philippe V vend, ühtlasi Navarra kuningas, suri meessoost pärijateta
Valois' dünastia		1328	1589
Philippe VI	(1293–1350)	1328, 1. aprill	1350, 22. august	Charles IV onupoeg, enne troonileasumist veebruarist aprillini 1328 Prantsusmaa regent
Jean II Hea	(1319–1364)	1350, 22. august	1364, 8. aprill	1356–1360 ja 1363–1364 vangistuses Inglismaal, regendina valitses tema poeg, tulevane Charles V
Charles V Tark	(1338–1380)	1364, 8. aprill	1380, 16. september	enne troonileasumist 1356–1360 ja 1363–1364 Prantsusmaa regent
Charles VI Nõdrameelne	(1368–1422)	1380, 16. september	1422, 21. oktoober	1380–1389 alaealisuse tõttu regendivalitsus, regentidena valitsesid vaheldumisi tema onud
Charles VII Võidukas	(1403–1461)	1422, 21. oktoober	1461, 22. juuli
Henri II Lancaster	(1421–1471)	1422, 21. oktoober	1453, 19. oktoober	1422–1461 Inglismaa kuningas Henry VI, sai Prantsusmaa troonipärijaks 1420 Troyes' lepinguga, reaalselt kontrollis vaid osa Prantsusmaast; ei esitata tavaliselt Prantsusmaa kuningate ametlikus loendis
Louis XI	(1423–1483)	1461, 22. juuli	1483, 30. august
Charles VIII	(1470–1498)	1483, 30. august	1498, 7. aprill	1483–1491 alaealisuse tõttu regendid tema vanem õde Anne ja tolle abikaasa Pierre II; suri meessoost pärijateta
Louis XII	(1462–1515)	1498, 7. aprill	1515, 1. jaanuar	Charles VI vennapoja poeg, 1501–1504 ühtlasi Napoli kuningas; suri meessoost pärijateta
François I	(1494–1547)	1515, 1. jaanuar	1547, 31. märts	Louis XII onupoeg ja väimees
Henri II	(1519–1559)	1547, 31. märts	1559, 10. juuli
François II	(1544–1560)	1559, 10. juuli	1560, 5. detsember	1558–1560 ühtlasi Šotimaa kuningas, Prantsusmaal valitses regendina tema ema Caterina de' Medici; suri lastetuna
Charles IX	(1550–1574)	1560, 5. detsember	1574, 30. mai	François II vend, 1560–1564 alaealisuse tõttu regent tema ema Caterina de' Medici; suri meessoost pärijateta
Henri III	(1551–1589)	1574, 30. mai	1589, 2. august	Charles IX vend, 1573–1575 ka Poola kuningas; mõrvati, suri meessoost pärijateta
Bourboni dünastia		1589	1792
Henri IV	(1553–1610)	1589, 2. august	1610, 14. mai	põlvnes kuningas Louis IX, ühtlasi Henri III õemees; 1572–1610 ka Navarra kuningas, mõrvati
Louis XIII	(1601–1643)	1610, 14. mai	1643, 14. mai	1610–1614 alaealisuse tõttu regent tema ema Marie de' Medici; 1610–1620 ühtlasi Navarra kuningas
Louis XIV	(1638–1715)	1643, 14. mai	1715, 1. september	1643–1651 alaealisuse tõttu regent tema ema Austria Anna
Louis XV	(1710–1774)	1715, 1. september	1774, 10. mai	Louis XIV pojapojapoeg, 1715–1723 alaealisuse tõttu regent Orléansi hertsog Philippe II
Louis XVI	(1754–1793)	1774, 10. mai	1792, 21. september	kõrvaldati võimult, kehtestati vabariik
Louis XVII	(1785–1795)			ei valitsenud kunagi, kuid monarhistid lugesid teda pärast tema isa Louis XVI surma seaduslikuks valitsejaks, seetõttu on ta arvestatud Prantsusmaa kuningate numeratsiooni

Esimene vabariik

Perioodil 22. septembrist 1792 kuni 2. novembrini 1795 täitis riigipea ülesandeid Prantsusmaal parlamendi ehk Rahvuskonvendi esimees, kes valiti ametisse 14 päevaks. Kuna parlamendi esimehed vahetusid iga kahe nädala tagant, siis ei ole neid siin loetletud. 1793–1794 oli suurem osa tegelikku võimu koondunud Rahvapäästekomitee kätte, kuid seda võib pidada pigem valitsuse analoogiks, seega ei ole ka selle komitee liikmeid siin loetletud.

Direktoorium

Vastavalt 1795. aasta Prantsusmaa põhiseadusele läks kogu täidesaatev võim viieliikmelisele direktooriumile, mis hakkas täitma nii valitsuse kui ka kollektiivse riigipea ülesandeid. Direktooriumil oli küll oma president või eesistuja, kelle direktooriumi liikmed valisid enda seast kolmeks kuuks, kuid see oli tseremoniaalne ametikoht, millega ei kaasnenud mingit täiendavat võimu peale istungite juhatamise kohustuse. Seega saab direktooriumit pidada kollektiivseks riigipeaks. Direktoorium astus ametisse 2. novembril 1795 ja tegutses kuni 10. novembril 1799 toimunud 18. brümääri riigipöördeni, millega see likvideeriti.

Vastavalt põhiseadusele tuli igal aastal üks direktooriumi liige loosiga välja vahetada, lisaks sellele sunniti mitmed direktooriumi liikmed ametist lahkuma poliitilise võimuvõitluse tulemusel.

Nimi	Eluaastad	Liikmesuse algus	Liikmesuse lõpp	Märkused
Paul Barras	(1755–1829)	1795, 2. november	1799, 10. november
Étienne-François Letourneur	(1751–1817)	1795, 2. november	1797, 20. mai	loositi koosseisust välja
Lazare Carnot	(1753–1823)	1795, 2. november	1797, 4. september	sunniti ametist lahkuma 18. fruktidoori riigipöördega
Jean-François Rewbell	(1747–1807)	1795, 2. november	1799, 16. mai	loositi koosseisust välja
Louis Marie de La Révellière-Lépeaux	(1753–1824)	1795, 2. november	1799, 18. juuni	sunniti ametist lahkuma 30. preriaali riigipöördega
François Barthélemy	(1747–1830)	1797, 20. mai	1797, 4. september	sunniti ametist lahkuma 18. fruktidoori riigipöördega
François de Neufchâteau	(1750–1828)	1797, 4. september	1798, 15. mai	loositi koosseisust välja
Philippe-Antoine Merlin de Douai	(1754–1838)	1797, 4. september	1799, 18. juuni	sunniti ametist lahkuma 30. preriaali riigipöördega
Jean-Baptiste Treilhard	(1742–1810)	1798, 15. mai	1799, 17. juuni	valimine tunnistati tagantjärele kehtetuks, volitused tühistati
Emmanuel-Joseph Sieyès	(1748–1836)	1799, 16. mai	1799, 10. november
Louis-Jérôme Gohier	(1746–1830)	1799, 17. juuni	1799, 10. november
Roger Ducos	(1747–1816)	1799, 18. juuni	1799, 10. november
Jean-François-Auguste Moulin	(1752–1810)	1799, 18. juuni	1799, 10. november

Konsulaat

Napoleon Bonaparte'i juhitud 18. brümääri riigipöörde õnnestumise järel 10. novembril 1799 saatis parlament direktooriumi laiali ja tühistas 1795. aasta põhiseaduse. Senise direktooriumi ülesanded läksid üle kolmest konsulist koosnevale konsulaadile. 24. detsembril 1799 vastu võetud uus põhiseadus sätestas ametlikult kolmeliikmelise konsulaadi rolli nii valitsuse kui ka kollektiivse riigipeana.

Kui konsulaadi esimeses, ajutises koosseisus olid konsulite õigused võrdsed, siis 12. detsembril 1799 ametisse astunud koosseisus koondus tegelik võim esimese konsuli Napoleon Bonaparte'i kätte ning teisel ja kolmandal konsulil, kelle nimetas ametisse esimene konsul ainuisikuliselt, oli konsulaadis vaid nõuandev hääl. Taoline põhimõte sätestati ka 12 päeva hiljem vastu võetud uues põhiseaduses, mis kiideti heaks 7. veebruaril 1800 toimunud rahvahääletusel. Esimese konsuli volitused kestsid 10 aastat, 1802. aasta põhiseadusega muudeti esimese konsuli amet eluaegseks.

Konsulaat likvideeriti Prantsusmaa senati otsusega 18. mail 1804, mis kuulutas Prantsusmaa keisririigiks ja Napoleon Bonaparte'i selle esimeseks keisriks.

Nimi	Eluaastad	Liikmesuse algus	Liikmesuse lõpp	Märkused
Napoleon Bonaparte	(1769–1821)	1799, 10. november	1804, 18. mai	esimene konsul
Emmanuel-Joseph Sieyès	(1748–1836)	1799, 10. november	1799, 12. detsember	teine konsul
Roger Ducos	(1747–1816)	1799, 10. november	1799, 12. detsember	kolmas konsul
Jean Jacques Régis de Cambacérès	(1753–1824)	1799, 12. detsember	1804, 18. mai	teine konsul
Charles-François Lebrun	(1739–1824)	1799, 12. detsember	1804, 18. mai	kolmas konsul

Esimene keisririik

18. mail 1804 kuulutas Prantsusmaa senat välja keisririigi ning selle valitsejaks sai senine vabariigi esimene konsul Napoleon Bonaparte. Ta krooniti keisriks sama aasta 2. detsembril.

Pärast lüüasaamist kuuenda koalitsiooni sõjas loobus Napoleon I 11. aprillil 1814 troonist ja nõustus pagendamisega Elba saarele. Prantsusmaal taastati lühiajaliselt kuningriik ja kuni 1792. aastani riiki valitsenud Bourbonide dünastia võim. Veebruaris 1815 lahkus Napoleon Elba saarelt, marssis talle ustavate vägedega Pariisi peale ja hõivas pealinna sama aasta 20. märtsil, taastades sellega Prantsusmaa keisririigi. Järgnenud perioodi tuntakse ka Napoleoni saja päeva nime all.

Saanud 18. juunil 1815 Waterloo lahingus lüüa, loobus Napoleon I neli päeva hiljem uuesti troonist oma nelja-aastase poja Napoleon II kasuks. Napoleon II viibis sel ajal Austrias, teda ei kutsutud tagasi Prantsusmaale ega seatud ametisse ka regenti, kes oleks tema eest valitsenud. Nimeliselt oli ta siiski kaks nädalat keiser, kuni Preisi armee sisenes 7. juulil 1815 Pariisi ja taastas Bourbonide dünastia võimu, tehes sellega lõpu esimesele keisririigile.

Nimi	Eluaastad	Valitsusaja algus	Valitsusaja lõpp	Märkused
Napoleon I	(1769–1821)	1804, 18. mai	1814, 11. aprill	kukutati ja pagendati Elba saarele
Bourbonide restauratsioon		1814, 11. aprill	1815, 20. märts	loe lähemalt kuningriigi alajaotusest
Napoleon I	(1769–1821)	1815, 20. märts	1815, 22. juuni	loobus troonist oma poja Napoleon II kasuks
Napoleon II	(1811–1832)	1815, 22. juuni	1815, 7. juuli	keiser vaid nimeliselt, tegelikku võimu ei omanud

Kuningriik

Pärast Napoleon I troonist loobumist 11. aprillil 1814 taastati Prantsusmaal kuningriik ja võimule naasis kuni 1792. aastani võimul olnud Bourbonide dünastia. Kui Napoleon I kevadel 1815 maapaost tagasi pöördus ja taastas keisririigi, kaotasid Bourbonid veidi vähem kui neljaks kuuks taas võimu. Kuningriik Bourbonide valitsemise all taastati uuesti 7. juulil 1815.

1830. aasta juulirevolutsiooni järel vahetas Bourbonide põhiliini Prantsusmaa troonil välja nende Orléansi kõrvalliin. Sel ajal kasutas kuningas tiitlit "prantslaste kuningas" (prantsuse keeles roi des Français). Lõplikult likvideeriti kuningriik revolutsiooniga 24. veebruaril 1848 ja loodi Prantsusmaa Teine Vabariik.

Nimi	Eluaastad	Valitsusaja algus	Valitsusaja lõpp	Märkused
Bourboni dünastia		1814	1830
Louis XVIII	(1755–1824)	1814, 11. aprill	1815, 20. märts	Louis XVI vend, kaotas võimu seoses Napoleon I restauratsiooniga
Taastatud keisririik		1815, 20. märts	1815, 7. juuli	loe lähemalt esimese keisririigi alajaotusest
Louis XVIII	(1755–1824)	1815, 7. juuli	1824, 16. september	ennistati võimule pärast keisririigi likvideerimist; suri meessoost pärijateta
Charles X	(1757–1836)	1824, 16. september	1830, 2. august	Louis XVIII vend, loobus troonist juulirevolutsiooni tulemusel
Louis XIX	(1775–1844)	1830, 2. august	1830, 2. august	Charles X poeg, oli nimeliselt kuningas 20 minutit, loobus troonist vennapoja kasuks, ei esitata tavaliselt Prantsusmaa kuningate loendis
Henri V	(1820–1883)	1830, 2. august	1830, 9. august	Louis XIX vennapoeg, ei kuulutatud kunagi ametlikult kuningaks ega asunud troonile, seetõttu ei esitata tavaliselt Prantsusmaa kuningate loendis
Orléansi dünastia		1830	1848
Louis-Philippe I	(1773–1850)	1830, 9. august	1848, 24. veebruar	kukutati 1848. aasta revolutsiooniga

Teine vabariik

Prantsusmaa Teine Vabariik kuulutati välja 24. veebruaril 1848. Kuni sama aasta detsembrini juhtisid seda eri ametinimede all ajutised riigipead. Esimesed presidendivalimised toimusid 10. detsembril 1848 ja valitud president astus ametisse sama aasta 20. detsembril. 2. detsembril 1851 tegi president Charles-Louis-Napoléon Bonaparte riigipöörde ja kehtestas diktatuuri, kuulutades ennast eluaegseks presidendiks. Teine vabariik lõppes keisririigi taastamisega 2. detsembril 1852.

Nimi	Eluaastad	Valitsusaja algus	Valitsusaja lõpp	Märkused
Ajutise Valitsuse esimees
Jacques-Charles Dupont de l'Eure	(1767–1855)	1848, 24. veebruar	1848, 9. mai	astus ise ametist tagasi
Täidesaatev Komitee		1848, 9. mai	1848, 24. juuni	kollektiivne riigipea, saadeti laiali parlamendis toimunud umbusaldushääletusega
liikmed: president François Arago (1786–1853), Alphonse de Lamartine (1790–1869), Louis-Antoine Garnier-Pagès (1803–1878), Alexandre Auguste Ledru-Rollin (1807–1874), Pierre Marie de Saint-Georges (1795–1870)
Riigipea
Eugène Cavaignac	(1802–1857)	1848, 24. juuni	1848, 20. detsember	demokraatlikult ametisse määratud, kuid volituste poolest sisuliselt sõjaline diktaator
President
Charles-Louis-Napoléon Bonaparte	(1808–1873)	1848, 20. detsember	1852, 2. detsember	alates detsembrist 1851 sisuliselt diktaator

Teine keisririik

Novembris 1852 korraldatud rahvahääletusel kiideti heaks president Bonaparte'i ettepanek taastada Prantsusmaal keisririik. President Bonaparte'ist sai keiser Napoleon III nime all 2. detsembril 1852, mida loetakse teise keisririigi alguseks. Teine keisririik püsis kuni septembrini 1870, mil katastroofiliselt kulgenud Prantsuse-Preisi sõja tagajärjel kuulutas parlament välja kolmanda vabariigi. Teine keisririik jäi seni viimaseks monarhistlikuks perioodiks Prantsusmaa ajaloos.

Nimi	Eluaastad	Valitsusaja algus	Valitsusaja lõpp	Märkused
Napoleon III	(1808–1873)	1852, 2. detsember	1870, 4. september	Napoleon I vennapoeg; alates 1. septembrist 1870 preislaste vang, kaotas trooni vabariigi väljakuulutamisel

Kolmas vabariik

Kolmas vabariik kuulutati välja pärast Prantsusmaa lüüasaamist Prantsuse-Preisi sõjas ja keiser Napoleon III vangistamist preislaste poolt. Perioodil 4. septembrist 1870 kuni 30. augustini 1871 juhtisid riiki ajutised riigipead. Esimese korralise presidendina astus 31. augustil 1871 ametisse Adolphe Thiers.

Kolmandas vabariigis oli president suures osas tseremoniaalne riigipea, sest tegemist oli parlamentaarse vabariigiga, kus tegelik täidesaatev võim kuulus valitsusele eesotsas peaministriga. Presidendi surma või tagasiastumise korral sai peaministrist ka automaatselt presidendi kohusetäitja, allpool tabelis on presidendi kohuseid täitnud peaministrid esitatud kaldkirjas. Tabeli märkuste väljal on esitatud ka presidentide ja nende kohusetäitjate parteiline kuuluvus.

Kolmas vabariik lõppes Prantsusmaa alistumisega Saksamaale Teises maailmasõjas ja Prantsusmaa lõunaosas Saksamaa sõltlasriigi, nn Vichy vabariigi väljakuulutamisega 10. juulil 1940. Uus riigipea ja valitsus astusid ametisse päev hiljem, 11. juulil 1940.

Nimi	Eluaastad	Valitsusaja algus	Valitsusaja lõpp	Märkused
Rahvusliku Kaitse Valitsuse esimees
Louis Jules Trochu	(1815–1896)	1870, 4. september	1871, 13. veebruar	ajutine riigipea, astus ise ametist tagasi
Täidesaatva võimu juht
Adolphe Thiers	(1802–1857)	1871, 17. veebruar	1871, 30. august	ajutine riigipea, valiti 30. augustil 1871 presidendiks
President
Adolphe Thiers	(1802–1857)	1871, 31. august	1873, 24. mai	parteitu, astus tagasi vastuolude tõttu parlamendiga
Patrice de Mac Mahon	(1808–1893)	1873, 24. mai	1879, 30. jaanuar	parteitu, 1873–1875 presidendi kohusetäitja
Jules Grévy	(1807–1891)	1879, 30. jaanuar	1887, 2. detsember	mõõdukas vabariiklane
Maurice Rouvier	(1842–1911)	1887, 2. detsember	1887, 3. detsember	mõõdukas vabariiklane, presidendi kohusetäitja
Sadi Carnot	(1837–1894)	1887, 3. detsember	1894, 25. juuni	mõõdukas vabariiklane, mõrvati
Charles Dupuy	(1851–1923)	1894, 25. juuni	1894, 27. juuni	parteitu, presidendi kohusetäitja
Jean Casimir-Perier	(1847–1907)	1894, 27. juuni	1895, 16. jaanuar	mõõdukas vabariiklane, astus ise ametist tagasi
Charles Dupuy	(1851–1923)	1895, 16. jaanuar	1895, 17. jaanuar	parteitu, presidendi kohusetäitja
Félix Faure	(1841–1899)	1895, 17. jaanuar	1899, 16. veebruar	mõõdukas vabariiklane, suri ametis olles loomulikku surma
Charles Dupuy	(1851–1923)	1899, 16. veebruar	1899, 18. veebruar	parteitu, presidendi kohusetäitja
Émile Loubet	(1838–1929)	1899, 18. veebruar	1906, 18. veebruar	Demokraatlik Vabariiklik Allianss
Armand Fallières	(1841–1931)	1906, 18. veebruar	1913, 18. veebruar	Demokraatlik Vabariiklik Allianss
Raymond Poincaré	(1860–1934)	1913, 18. veebruar	1920, 18. veebruar	Demokraatlik Vabariiklik Partei
Paul Deschanel	(1855–1922)	1920, 18. veebruar	1920, 21. september	Demokraatlik ja Sotsiaalne Vabariiklik Partei, astus tagasi terviseprobleemide tõttu
Alexandre Millerand	(1859–1943)	1920, 21. september	1924, 11. juuni	parteitu, 21.–23. septembrini 1920 presidendi kohusetäitja; astus ise tagasi
Frédéric François-Marsal	(1874–1958)	1924, 11. juuni	1924, 13. juuni	parteitu, presidendi kohusetäitja
Gaston Doumergue	(1863–1937)	1924, 13. juuni	1931, 13. juuni	Radikaal-Sotsialistlik Partei
Paul Doumer	(1857–1932)	1931. 13. juuni	1932, 7. mai	Radikaal-Sotsialistlik Partei, mõrvati
André Tardieu	(1876–1945)	1932, 7. mai	1932, 10. mai	Demokraatlik Allianss, presidendi kohusetäitja
Albert Lebrun	(1871–1950)	1932, 10. mai	1940, 11. juuli	Demokraatlik Allianss, kaotas võimu nn Vichy valitsuse ametisse astumisel

Prantsuse Riik

Prantsuse Riik (prantsuse keeles État Français), oli Prantsusmaa nimetus aastail 1940–1944. Ajalookirjanduses nimetatakse seda Vichy valitsuseks riigi valitsuse ajutise asukoha järgi, näitamaks teda mittetäisväärtusliku ja mitteprantsuse riigina. Riigi põhja- ja lääneosa oli okupeeritud Saksamaa poolt. 11. novembril 1942 okupeerisid Saksamaa väed kogu Prantsusmaa territooriumi ja saatsid Prantsusmaa sõjaväe laiali, mille tulemusel kaotas Prantsuse Riigi valitsus sõltumatuse ja muutus täielikult sakslaste kontrollitavaks nukuvalitsuseks.

Prantsuse Riigi lõpuks võib kokkuleppeliselt lugeda riigipea Philippe Pétaini ametist lahkumist 20. augustil 1944. Valitsus jätkas septembrist 1944 kuni aprillini 1945 tegevust eksiilis Saksamaal Sigmaringenis, kuid Pétain loobus selle töös osalemast.

Nimi	Eluaastad	Valitsusaja algus	Valitsusaja lõpp	Märkused
Riigipea
Philippe Pétain	(1856–1951)	1940, 11. juuli	1944, 20. august	parteitu

Ajutine valitsus

3. juunil 1944 moodustasid Prantsusmaa eksiilis tegutseva vastupanuliikumise Vaba Prantsusmaa juhid Alžiiris Ajutise Valitsuse. Sama aasta augusti lõpus asus valitsus ümber kuus päeva varem vabastatud Pariisi, septembris tunnistasid seda Prantsusmaa legitiimse valitsusena ka Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja NSV Liit. Ajutine valitsus jätkas Prantsusmaa juhtimist kuni 1947. aastani, selle esimees täitis ühtlasi nii riigipea kui ka valitsusjuhi ülesandeid.

Nimi	Eluaastad	Valitsusaja algus	Valitsusaja lõpp	Märkused
Ajutise Valitsuse esimees				'
Charles de Gaulle	(1890–1970)	1944, 3. juuni	1946, 26. jaanuar	parteitu, kuni 25. augustini 1944 eksiilis
Félix Gouin	(1884–1977)	1946, 26. jaanuar	1946, 24. juuni	Tööliste Internatsionaali Prantsuse Sektsioon
Georges Bidault	(1899–1983)	1946, 24. juuni	1946, 16. detsember	Vabariiklik Rahvaliikumine
Léon Blum	(1872–1950)	1946, 16. detsember	1947, 16. jaanuar	Tööliste Internatsionaali Prantsuse Sektsioon

Neljas vabariik

Neljanda vabariigi aluseks olev uus põhiseadus võeti vastu 13. oktoobril 1946. Muuhulgas taastati sellega presidendi kui riigipea ametikoht, kuid säilis parlamentaarne süsteem ja president täitis valdavalt esindusfunktsiooni, samal ajal kui tegelik täidesaatev võim kuulus valitsusele eesotsas peaministriga. Presidendi ametiaeg oli seitse aastat.

Nimi	Eluaastad	Valitsusaja algus	Valitsusaja lõpp	Märkused
President
Vincent Auriol	(1884–1966)	1947, 16. jaanuar	1954, 16. jaanuar	Tööliste Internatsionaali Prantsuse Sektsioon
René Coty	(1882–1962)	1954, 16. jaanuar	1959, 8. jaanuar	Talunike ja Sõltumatute Rahvuslik Keskpartei, astus ise tagasi

Viies vabariik

Viienda vabariigi põhiseadus võeti vastu 4. oktoobril 1958. See muutis oluliselt Prantsusmaa senist riigikorraldust, asendades senise parlamentaarse süsteemi poolpresidentaalse vabariigiga, mis suurendas oluliselt riigipea ehk presidendi volitusi. Muutus ka presidendi valimise kord: detsembris 1958 valis viienda vabariigi esimese presidendi parlamendi asemel valijameeste kogu, 1962. aastal kehtestati juba presidendi otsevalimised. Presidendi surma või tagasiastumise korral asendas nüüd presidenti parlamendi ülemkoja (senati) esimees, tabelis on presidendi kohusetäitjad märgitud kaldkirjas. Kuni 2000. aastani oli presidendi ametiaeg endiselt seitse aastat, siis vähendati ametiaja pikkus viiele aastale.

Nimi	Eluaastad	Valitsusaja algus	Valitsusaja lõpp	Märkused
President
Charles de Gaulle	(1890–1970)	1959, 8. jaanuar	1969, 28. aprill	Liit Uue Vabariigi Eest, astus ise tagasi
Alain Poher	(1909–1996)	1969, 28. aprill	1969, 20. juuni	Demokraatlik Keskpartei, presidendi kohusetäitja
Georges Pompidou	(1911–1974)	1969, 20. juuni	1974, 2. aprill	Demokraatide Liit Vabariigi Eest, suri ametis olles
Alain Poher	(1909–1996)	1974, 2. aprill	1974, 27. mai	Demokraatlik Keskpartei, presidendi kohusetäitja
Valéry Giscard d'Estaing	(1926–2020)	1974, 27. mai	1981, 21. mai	Sõltumatud Vabariiklased / Vabariiklik Partei
François Mitterrand	(1916–1996)	1981, 21. mai	1995, 17. mai	Sotsialistlik Partei
Jacques Chirac	(1932–2019)	1995, 17. mai	2007, 16. mai	Liit Rahvaliikumise Eest
Nicolas Sarkozy	(1955–)	2007, 16. mai	2012, 15. mai	Liit Rahvaliikumise Eest
François Hollande	(1954–)	2012, 15. mai	2017, 14. mai	Sotsialistlik Partei
Emmanuel Macron	(1977–)	2017, 14. mai		La République En Marche!

Vaata ka