Louis XVII
Louis XVII (sündinud Louis-Charles; 27. märts 1785 – 8. juuni 1795) oli monarhistide jaoks Prantsusmaa ja Navarra kuningas aastatel 1793–1795. Tegelikku võimu polnud tal korrakski.
Tema vanemad olid Louis XVI ja Marie-Antoinette. Ta oli Normandia hertsog, pärast oma vanema venna Louis Josephi surma 4. juunil 1789 dofään ja 3. septembrist 1791 kuni monarhia kaotamiseni 21. septembril 1792 kuninglik prints.
Kuningapaari laste kasvatajaks määrati Gabrielle de Polastron, Polignaci hertsoginna, kes oli kuningakojas väga mõjukas ja keda peeti kuninganna Marie-Antoimette'i parimaks sõbrannaks.
Louis XVII ammeks valiti Agathe de Rambaud. Alain Decaux kirjutas:
„Proua de Rambaud vastutas ametlikult dofääni kasvatamise eest alates tema sünnist kuni 10. augustini 1792, seega 7 aastat. Nende 7 aasta jooksul ei lahkunud ta temast kunagi, ta kussutas teda, hoolitses tema eest, riietas teda, lohutas teda, riidles temaga. Kümme korda, sada korda rohkem kui Marie-Antoinette oli ta tema tõeline ema.“
Louis XVII oli monarhistide silmis Bourboni dünastia juht pärast oma isa, kuningas Louis XVI hukkamist. Pärast vabariigi väljakuulutamist anti ta 3. juulil 1793 kingsepa õpipoisiks. Sel ajal nimetati teda Louis Capet'ks dünastia rajaja Hugh Capet' järgi. See oli mõeldud osalt solvamisena, sest kuningad ei kasutanud perekonnanimesid. Ka tema isa poole pöördusid revolutsionäärid Louis Capet' nimega.
Ta suri kümneaastaselt tuberkuloosi: ärahirmutatuna, pimedas ruumis, täis kirpe ja lutikaid, olemata aasta otsa riideid vahetanud. Tema väljaheiteid ei viidud välja ja kambris oli väljakannatamatu hais. Tema õe Marie-Thérèse'i hinnangul olid tema vaimsed võimed pöördumatult kahjustatud.[1]
Monarhistide jaoks sai Prantsusmaa kuningaks tema onu Louis XVIII, Louis XVI vend. Kui Louis XVIII 1814 ka tegelikult võimule sai, võttis ta austusest vennapoja vastu endale just selle järjekorranumbri. Samuti toimis Napoleon III, kes respekteeris nii reaalselt mitte valitsenud Napoleon I poega Napoleon II-na.
Pärast monarhia taastamist hakkas eriti Euroopas, kuid ka mujal maailmas välja ilmuma inimesi, kes nimetasid iseennast imekombel pääsenud dofääniks. Kõige tuntum pretendent oli Karl Wilhelm Naundorff, kuid kokku oli neid sadakond. Poliitilist mõju polnud neist ühelgi, erinevalt näiteks Vale-Dmitritest, kes tegutsesid kakssada aastat varem.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Teresa Ransom. Madame Tussaud. 2003. Lk. 169–170
| Eelnev Louis XVI |
Prantsusmaa kuningas 1793–1795 |
Järgnev Louis XVIII |