Prantsuse 1848. aasta revolutsioon

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt 1848. aasta Prantsuse revolutsioon)
Jump to navigation Jump to search
Eelmiste revolutsioonide kohta Prantsusmaal vaata Prantsuse revolutsioon ja Juulirevolutsioon
Louis-Philippe I, prantslaste viimane kuningas
Louis Blanc, üks kahest tööliste esindajast Teise vabariigi Rahvusassamblees

1848. aasta revolutsioon Prantsusmaal, mõnikord ka Veebruarirevolutsioon (révolution de Février), oli üks revolutsioonilaineid Euroopas. Prantsusmaal lõpetasid revolutsioonilised sündmused Juulimonarhia (1830–48) ja viisid Prantsuse Teise vabariigi loomiseni.

Pärast kuningas Louis-Philippe'i kukutamist veebruaris valitses Prantsusmaad Teise vabariigi valitud valitsus. Järgnenud kuudel valis see valitsus kursi, mis muutus konservatiivsemaks. 23. juunil 1848 toimus Pariisi rahva ülestõus, mis sai tuntuks kui Juuniülestõus – verine, kuid edutu Pariisi tööliste mäss konservatiivide vastu muutis vabariigi kurssi. 2. detsembril 1848 valiti Louis-Napoléon Bonaparte Teise vabariigi presidendiks, suuresti talupoegade toetusel. Täpselt neli aastat hiljem peatas ta valitud Rahvusassamblee, rajades Teise keisririigi, mis kestis aastani 1870. Louis-Napoléonist sai viimane Prantsuse monarh.

Veebruarirevolutsioon kehtestas põhimõtte "õigus tööle" (droit au travail), ja selle äsja loodud valitsus asutas töötutele "rahvuslikud töökojad". Samal ajal loodi Louis Blanci eestseismisel Luxembourgi palees mingi tööstusparlament, mille eesmärgiks oli töökorralduse skeemi ettevalmistamine. Pinged liberaalsete orleanistide ning radikaalsete vabariiklaste ja sotsialistide vahel viisid Juuniülestõusuni.

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

1814. aasta hartaga valitses Louis XVIII Prantsusmaad kui konstitutsioonilise monarhia pea. Pärast Louis XVIII surma aastal 1825 sai troonile tema vend, Artois' krahv, kui Charles X. Toetatuna ultrarojalistide poolt, oli Charles X äärmiselt ebapopulaarne tagurlik monarh, kelle püüdlused olid märksa suuremad, kui tema surnud vennal. Tal ei olnud soovi valitseda kui põhiseaduslik monarh, astudes erinevaid samme oma võimu tugevdamiseks monarhina ja alamkoja võimu nõrgendamiseks.

Aastal 1830 andis Charles X, arvatavasti õhutatuna ühe oma peamise nõuandja Jules de Polignaci poolt, välja Juuliordonnantsid. Need ordonnantsid kaotasid ajakirjandusvabaduse, vähendasid valijaskonda 75% ja saatsid alamkoja laiali. See tegu põhjustas kohese reaktsiooni kodanikkonnalt, kes tõusis Kolmel hiilgaval päeval (26.–29. juulil 1830) monarhia vastu üles. Charles sunniti troonilt lahkuma ja Pariisist Ühendkuningriiki põgenema. Võimule tõusis Louis-Philippe Orléansi dünastiast, asendades vana harta 1830. aasta hartaga, ja tema valitsemine sai tuntuks kui Juulimonarhia.

Hüüdnimega "kodanlasest kuningas" Louis-Philippe istus mõõdukalt liberaalse riigi eesotsas, mida kontrollis peamiselt haritud eliit. Toetatuna orleanistide poolt oli ta vastu paremalt poolt legitimistidele (endistele ultrarojalistidele) ja vasakult poolt vabariiklastele ja sotsialistidele. Louis-Philippe oli asjatundlik ärimees ja oma äridega oli temast saanud üks rikkamaid mehi Prantsusmaal. Louis-Philippe nägi end ikka "väikekodanluse" (petite bourgeoisie) eduka kehastusena. Järelikult tema ja ta valitsus ei vaadanud heakskiitvalt suurärimehi (bourgeoisie), eriti Prantsuse kodanluse tööstussektorit. Kuid Louis-Philippe toetas pankureid, suuri ja väikeseid. Tõepoolest, tema valitsusaja alguses aastal 1830 ütles pankur ja liberaalne poliitik Jaques Laffitte, kes toetas Louis-Philippe'i tõusu troonile: "Nüüd hakkavad valitsema pankurid." Seega kaldus Louis-Philippe'i valitsusajal privilegeeritud "rahandusaristokraatia", s.o pankurid, börsimagnaadid, raudteeparunid, söekaevanduste, rauamaagikaevanduste ja metsade omanikud ja kõik nendega seotud maaomanikud toetama Louis-Philippe'i, samas kodanluse tööstussektor, kes võis omada vabrikute maad, kuid ei midagi enamat, oli Louis-Philippe'i poolt ebasoodsamasse olukorda pandud ja kaldus tegelikult keskklassi ja töölisklassi poolele, olles Saadikutekojas Louis-Philippe'i vastu. Loomulikult oli maaomand soositud ja see elitism võttis hääleõiguse suuremalt osalt kesk- ja töölisklassilt. Aastal 1848 sai valida vaid umbes 1% rahvastikust. Isegi kui Prantsusmaal oli vaba ajakirjandus ja vandekohus, lubati hääletada vaid maaomanikel, mis võõrandas valitsusest väikekodanluse ja isegi tööstuskodanluse. Louis-Philippe'i peeti üldiselt ükskõikseks ühiskonna vajaduste suhtes, eriti keskklassi nende liikmete osas, kes olid poliitiliselt areenilt välja tõrjutud. 1848. aasta alguses pöördusid mõned orleanistidest liberaalid, nagu Adolphe Thiers, Louis-Philippe'i vastu, olles pettunud tema vastuseisus parlamentarismile. Prantsusmaal arenes Reformiliikumine, mis kutsus valitsust üles laiendama valimisõigust, just nagu Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik oli aastal 1832 teinud. Reformiliikumise radikaalsemad demokraadid koondusid ajalehe La Réforme ümber. Kuid mõõdukamad vabariiklased ja liberaalne opositsioon koondusid ajalehe Le National ümber. Alates juulist 1847 hakkasid kõigis toonides Reformistid korraldama "bankette", kus toostiks hüüti "République française" ('Prantsuse vabariik'), "Liberté" ('Vabadus'), "Egalité" ('Võrdsus') ja "Fraternité" ('Vendlus') jne. Kuid Louis-Philippe jäi Reformiliikumisele kurdiks ja rahulolematus laiade Prantsuse rahvahulkade seas jätkas kasvamist. Sotsiaalne ja poliitiline rahulolematus sütitas Prantsusmaal 1830. ja 1848. aastate revolutsioonid, mis omakorda innustasid mässe teistes Euroopa osades. Töölised kaotasid oma töö, leivahinnad tõusid, rahvas süüdistas valitsust korruptsioonis. Prantslased mässasid ja rajasid vabariigi. Prantslaste edu viis teiste mässudeni, sealhulgas nende, kes tahtsid leevendust kannatustest, mille põhjustas tööstusrevolutsioon, ning tärkas rahvuslus iseseisvuslootusega võõrvalitsejatest.

Alexis de Tocqueville nentis: "Me magame vulkaanis. ... Revolutsioonituul puhub, torm on silmapiiril." Olles ilma varanduse ja hääleõiguseta, olid alamklassid valmis mässama.

Majanduslikud ja rahvusvahelised mõjutused[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsuse keskklass jälgis huviga muudatusi Suurbritannias. Kui Suurbritannia 1832. aasta "Reform Act" laiendas valimisõigust kõigile, kes maksid 10 naela või rohkem aastas (varem piirdus hääletus maaomanikega), hakkas Prantsusmaa vaba ajakirjandus huvi tundma. Vahepeal oli töölisklass majanduslikult võib-olla veidi paremal järjel kui Suurbritannia töölisklass. Sellegipoolest viis tööpuudus Prantsusmaal oskustöölised alla proletariaadi tasemele. Ainus nominaalne Juulimonarhia sotsiaalseadus võeti vastu aastal 1841. See seadus keelas alla 8-aasta vanuse lapstööjõu kasutamise, ja alla 13-aastased ei tohtinud öösel töötada. Seda seadust aga tavaliselt eirati.

1846. aastal oli rahanduskriis ja halb saak, ning järgmisel aastal oli majanduslangus. Kehv raudteesüsteem takistas abi andmist, ja tekkinud talupoegade mässud purustati jõuga. Võib-olla kolmandik Pariisist sai abiraha. Vohasid "ohtlikud" kirjanikud nagu Louis Blanc ("Õigus tööle") ja Pierre-Joseph Proudhon ("Vara on vargus!").

Veebruarisündmused[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna poliitilised kogunemised ja meeleavaldused olid Prantsusmaal keelustatud, hakkasid suuresti valitsusvastase keskklassi aktivistid pidama rahakogumise bankette. See bankettidekampaania (Campagne des banquets) oli mõeldud möödahiilimiseks valitsuse poliitiliste koosolekute piirangutest ja seadusliku väljundi pakkumiseks režiimi kriitikale. Kampaania algas juulis 1847. Friedrich Engels oli oktoobrist 1847 Pariisis ning võis jälgida ja osaleda mõnel sellisel banketil. Ta kirjutas nendest bankettidest rea artikleid, sealhulgas "Reformiliikumine Prantsusmaal", mis avaldati ajalehes La Réforme 20. novembril 1847; "Leeri lõhenemine – reform ja kodanikud – demokraatia võidukäik", mis avaldati ajalehes Põhjatäht 4. detsembril 1847; "Reformibankett Lille'is – LeDru-Rollini kõne", mis avaldati ajalehes Põhjatäht 16. detsembril 1847; "Reformiliikumine Prantsusmaal – bankett Dijonis", mis avaldati ajalehes Põhjatäht 18. detsembril 1847; "Reform ja kodanikud", mis avaldati ajalehes Deutsche-Brüsseler-Zeitung 30. detsembril 1847 ning "Louis Blanci kõne Dijoni banketil", mis avaldati ajalehes Deutsche-Brüsseler-Zeitung 30. detsembril 1847. Bankettidekampaania kestis kuni kõigi poliitiliste bankettide keelustamiseni Prantsuse valitsuse poolt veebruaris 1848. Selle tulemusena hakkas rahvas mässama, aidates ühendada vabariiklaste ja liberaalsete orleanistide jõupingutusi, kes pöörasid Louis-Philippe'ile selja.

Viha poliitiliste bankettide seadusevastasteks kuulutamise pärast tõi 22. veebruari hommikupoolikul 1848 pariislaste tulva tänavatele. Rahvahulgad suunasid oma viha kodanlasest kuninga Louis-Philippe'i ja tema peaministri välis- ja siseasjades – François Guizot vastu. Karjudes "maha Guizot" ja "elagu reform", marssis rahvahulk läbi Guizot' residentsi. Rahvahulgad püstitasid Pariisi tänavatele barrikaade ning kodanike ja Pariisi linnakaardi vahel puhkes võitlus.

Järgmise päeva, 23. veebruari pärastlõunal kell 2 astus peaminister Guizot tagasi. Kuuldes uudiseid Guizot' tagasiastumisest, kogunes suur rahvahulk Välisministeeriumi juurde. Ohvitser käskis rahvahulgal mitte läheneda, kuid tagumised inimesed surusid esirea inimesi edasi. Ohvitser käskis oma meestel täägid kinnitada, tõenäoliselt sooviga vältida tulistamist. Kuid mida üldiselt peetakse õnnetuseks, üks sõdur tühjendas relva lasuga, mille peale ülejäänud sõdurid tulistasid rahvahulka. 52 inimest tapeti.

Pariis oli varsti barrikadeeritud linn. Omnibussid muudeti barrikaadideks ja tuhandeid puid raiuti maha. Tekkisid tulekahjud ja vihased kodanikud lähenesid kuningapaleele.

Kuningas Louis-Philippe loobus troonist ja põgenes Ühendkuningriiki.

Teine vabariik[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Prantsuse põhiseadus (1848).
Fail:DaumerHugoLouisNapoleon1848.jpg
"Härrad Victor Hugo ja Émile de Girardin püüavad tõsta prints Louis'd kilbile [heroilise Rooma kombe kohaselt]: mitte liiga püsiv!"
Honoré Daumier' satiiriline litograafia, mis avaldati ajalehes Charivari 11. detsembril 1848

26. veebruaril 1848 tuli kokku liberaalne opositsioon, et organiseerida ajutine valitsus, mida kutsuti Teiseks vabariigiks. Poeet Alphonse de Lamartine nimetati ajutise valitsuse presidendiks. Lamartine oli järgmise kolme kuu jooksul peaaegu Prantsusmaa diktaator. Asutava Kogu valimised planeeriti 23. aprillile 1848. Asutav Kogu oli Prantsusmaa uue vabariikliku valitsuse loomiseks. Valmistudes nendeks valimisteks oli ajutise valitsuse kaheks suureks eesmärgiks üldine valimisõigus ja tööpuuduse leevendamine. Meeste üldine hääleõigus kehtestati 2. märtsil 1848, mis andis Prantsusmaale 9 miljonit uut valijat. Nagu kõikjal Euroopas, naised ei omanud õigust valida. Kuid sel ajal tekkis poliitiliste klubide vohamine, sealhulgas naiste organisatsioonide. Tööpuuduse leevendamine saavutati ajutise valitsuse poolt Riiklike Töötubade seadusega, mis garanteeris Prantsuse kodanikele "õiguse tööle". Kodaniku "õiguse". Riiklike Töötubade idee mõtles välja Louis Blanci. Mais 1848 hõlmasid Riiklikud Töötoad töökohti 100 000 töölisele ja maksid päevapalgaks 70 000 liivrit. Täielik tööhõive ei olnud kaugeltki toimiv, kui tipptööpuudus võis olla 800 000 inimest, vaegtöölised peale selle. 31. mail mässas 15 000 töötut prantslast, kui kasvav võõraviha vaenas Belgia töölisi põhjas. Aastal 1848 asutati 479 ajalehte, samas ettevõtete arv Pariisis kahanes 54%, kui suurem osa rikkusest lahkus linnast. Vastav langus oli ka luksuskaupade osas ja krediit muutus kalliks.

Konservatismi tõus Teises vabariigis[muuda | muuda lähteteksti]

Loomulikult oli ajutine valitsus lohakas, kui püüdis lahendada Prantsusmaa majandusprobleeme. Prantsuse ühiskonna konservatiivsed elemendid ei raisanud palju aega, et organiseeruda ajutise valitsuse vastu. Pärast kuud hakkasid konservatiivid avalikult uue valitsuse vastu, kasutades hüüdlauset "kord", mis uuel vabariigil puudus.

Lisaks oli suur lõhe Pariisi kodanike ja enamuse Prantsusmaa maapiirkondade kodanike vahel. Ajutine valitsus kavatses luua sügavama valitsuse kontrolli majanduse üle ja tagada ressursside võrdsemat jaotamist. Nagu eelnevalt märgitud, rajas ajutine valitsus tööpuuduse probleemiga tegelemisel Riiklikud Töötoad. Töötud said tööd teedeehituses ja puudeistutamises, arvestamata nõudlust nende ülesannete täitmiseks. Pariisi rahvastik kasvas, kui tööotsijad kogu Prantsusmaalt tulid Pariisi äsjaloodud Riiklikesse Töötubadesse töötama. Nende uute Riiklike Töötubade ja teiste sotsiaalprogrammide eest maksmiseks kehtestas ajutine valitsus uued maksud maale. Need maksud võõrandasid "maaklassid" – eriti Prantsusmaa maapiirkondade väikefarmerid ja talurahvas – ajutisest valitsusest. Töökad farmerid ei soovinud maksta töötutele linnainimestele ja nende uutele "Õigus tööle" Riiklikele Töötubadele. Maapiirkondades välditi laialdaselt maksude maksmist ja seega jäi valitsus rahanduslikult väga hätta. Rahva ebakindlus ajutise valitsuse liberaalsete aluste suhtes sai selgeks 1848. aasta 23. aprilli valimistel. Vaatamata vasakpoolsete kihutuskõnedele valisid hääletajad Asutav Kogu, mis oli peamiselt mõõdukas ja konservatiivne. Mais algatas ajutise valitsuse esimees Jacques Charles Dupont de l'Eure Täidesaatva Komisjoni, riigipeana toimiva kehandi, mis koosnes viiest kaaspresidendist.

1848. aasta 23. aprilli valimiste tulemus oli Pariisi radikaalidele pettumus, linnatööliste seast valiti vaid üks kandidaat – François-Vincent Raspail. Paljud radikaalid tundsid, et valimised olid märk revolutsioonilise liikumise aeglustumisest. Need Pariisi radikaalid survestasid valitsust juhtima rahvusvahelist "ristisõda" demokraatia eest. Pariisi radikaalid nõudsid teiste Euroopa riikide, nagu Poola, sõltumatust. Aastal 1848 ei olnud Poolat kui rahvusriiki. Poola rahvas jagati aastatel 1773, 1793 järk-järgult võõrvõimude Preisimaa, Venemaa ja Austria vahel. Lõpuks aastal 1795 oli kogu poola rahvas nende kolme võimu poolt alla neelatud. Kuid see oli õige aeg tõstatada Poola sõltumatuse küsimus, kuna ka poolakad tegid aastal 1848 läbi oma mässuperioodi, alustades ülestõusust Poznańis 20. märtsil 1848. (Vaata Suur-Poola ülestõus.)

Kuid Asutava Kogu valitsus jätkas vastasseisu radikaalidega. Radikaalid alustasid proteste Asutava Kogu valitsuse vastu. 15. mail 1848 tungisid Pariisi töölised, tundes, et nende demokraatlik ja sotsiaalne vabariik libiseb käest, en masse Asutavasse Kogusse ja kuulutasid välja uue ajutise valitsuse. See revolutsioonikatse töölisklassi poolt suruti kiiresti Rahvuskaardi poolt maha. Mässu juhid – Louis Auguste Blanqui, Armand Barbès, François-Vincent Raspail ja teised – vahistati. Kohut nende üle peeti Bourges'is 7. märtsist 3. aprillini 1849.

Ühiskonna konservatiivne klass hakkas üha enam kartma Pariisi töölisklassi võimu. Nad tundsid tugevat vajadust organisatsiooni järele ja organiseerusid ümber niinimetatud "Korra partei". Korra partei jaoks tähendas mõiste "kord" ühiskonna tagasipöördumist Louis-Philippe'i päevade juurde. Korra partei oli nüüd valitsuse domineeriv liige. Peamise tagurliku jõuna revolutsiooni vastu sundis Korra partei 21. juunil 1848 sulgema vihatud "Õigus tööle" Riiklikud Töötoad. 23. juunil 1848 tõusis Pariisi töölisklass üles protestima Riiklike Töötubade sulgemise vastu. Sellel päeval tuli 170 000 Pariisi kodanikku tänavatele barrikaade püstitama. Väljakutsele vastamiseks nimetas valitsus kindral Louis Eugène Cavaignaci juhtima sõjajõude, mis surus töölisklassi ülestõusu maha. Kindral Cavaignac oli teeninud armees Alžeerias. Cavaignac tuli Alžeeriast tagasi ja 23. aprilli valimistel valiti ta Asutavasse Kogusse. Cavaignac saabus Pariisi alles 17. mail 1848, et asuda tööle Rahvusassamblees.

23.–26. juunini 1848 sai see lahing töölisklassi ja Cavaignaci vahel tuntuks kui "Juuniülestõus". Cavaignaci väed alustasid 23. juunil 1848 Prantsuse armee Pariis garnisoni 20 000 – 30 000 sõdurist koosneva armeega. Cavaignac hakkas süstemaatiliselt ründama revolutsioonilist Pariisi kodanikkonda, sihtmärgiks blokeeritud linnaosad. Kuid ta ei suutnud murda jäika vastasseisu relvastatud töölistega barrikaadidel 23. juunil 1848. Seega tugevdati Cavaignaci vägesid veel 20 000 – 25 000 sõduriga liikuvast kaardist, lisaks 60 000 – 80 000 meest Rahvuskaardist. Isegi selle 120 000 – 125 000 sõduriga väega vajas Cavaignac kaks päeva töölisklassi ülestõusu täielikuks mahasurumiseks.

Veebruaris 1848 võitlesid töölised ja petite bourgeoisie koos, kuid nüüd, juunis 1848, olid jõujooned tõmmatud teisiti. Töölisklass oli kodanluse poliitikute poolt hüljatud, kes asutasid ajutise valitsuse. See osutus Teisele vabariigile saatuslikuks, mis ilma töölisklassi toetuseta ei saanud jätkata. Kuigi Teise vabariigi valitsev režiim püsis kuni detsembrini 1852, suruti helde, idealistlik vabariik, mille Veebruaripäevad sünnitasid, maha "Juunipäevadel".

"Korra partei" hakkas valitsuses kiiresti tagurlikke jõude koondama ja 28. juunil 1848 nimetas valitsus Louis Eugène Cavaignaci Prantsuse riigi peaks. 1848. aasta 10. detsembri presidendivalimised peeti nelja kandidaadi vahel. Cavaignac oli Korra partei kandidaat. Alexandre Ledru-Rollin oli samuti nende presidendivalimiste kandidaat. Ledru-Rollin oli ajalehe La Réforme toimetaja ja sellisena radikaalsete demokraatide juht väikekodanluse seast. François-Vincent Raspail oli revolutsioonilise töölisklassi kandidaat. Louis Napoléon Bonaparte oli neljas presidendikandidaat. Napoleon III võitis presidendivalimised 5 587 759 häälega, vastastest sai Cavaignac 1 474 687 ja Ledru-Rollin 370 000 häält. Raspail neljandana jäi kaugele maha.

Klassivõitlus revolutsiooni ajal[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Marx nägi "Juunipäevade" ülestõusus tugevat tõendit klassivõitlusest. Marx nägi revolutsiooni, mis oli suunatud keskklassi soovidest. Kui kodanlus rääkis "kohasest osalemisest", olid töölistel muud mured. Paljud 1848. aasta revolutsioonist osavõtjad olid niinimetatud petite bourgeoisie (väikeomanikud, kaupmehed, poepidajad jne.). Tõepoolest ületas "petite" või väikekodanlus aastal 1848 töölisklassi (oskusteta töölised, kes töötasid kaevandustes, vabrikutes ja poodides, kellele maksti nende võime eest teha käsitsi ja muud tööd, mitte nende teadmiste eest) arvuliselt ligi kahekordselt. Kuid väikekodanluse rahanduslik seisund oli äärmiselt habras. 1846.–1847. aasta majanduslanguse tõttu tekkis väikekodanlusele suur võlakoorem, kui nad püüdsid edasi tegutseda. Aastal 1848 oli ainuüksi Pariisis 21 000 000 franki võlgu "viivises". Provintsides oli viivises veel 11 000 000 franki väärtpabereid (ärilaene). Veebruarirevolutsiooni ajal esindas ühisrinne kõiki ühiskonnaklasse, kes olid Louis-Philippe'i vastu. Nii tööstuskodanlus kui ka väikekodanlus ühinesid Veebruarirevolutsioonis töölisklassiga, et saavutada "kohane osalemine" valitsuses kõigile ühiskonnaklassidele. Kuid kui töölisklass muutus tegelikult saadud osalemise väiksuse tõttu rahulolematuks, hakkas ta mässama ja kuulutas oma nõudmisi tänavatel. Kõik "Veebruarirevolutsiooni varakad klassid", s.o finantskodanlus, tööstuskodanlus ja väikekodanlus, hakkasid kartma tööliste ülestõusu. Seega pöördusid tööstuskodanlus ja väikekodanlus oma endiste Veebruarirevolutsiooni liitlaste vastu ja asusid töölisklassi Juunipäevade ülestõusu maha suruma. Ükski klass ei asunud tööliste ülestõusu nii rängalt maha suruma, kui tegi seda väikekodanlus. Kuid veebruarist alates oli kehva müügi ja revolutsiooni majandusliku nihestuse tõttu väikekaupmeeste ja poepidajate majanduslik olukord veelgi halvenenud. 1848. aasta juuni seisuga ei olnud üle 7000 poepidaja ja kaupmehe Pariisis veebruarist alates renti maksnud. Juunipäevadel ennetasid võlausaldajad, kes valdasid kõiki äripabereid nende laenude kohta, ja üürileandjad, kellele oldi renti võlgu (s.o finantskodanlus), kõiki katseid jõustada kohtuotsuseid nende võlgade ja üüri kogumiseks väikekodanluse poolt. Kuid kui tööliste ülestõus oli maha surutud, hakkasid võlausaldajad ja üürileandjad kohtus kinnitama oma õigusi üürile ja tasumata võlgadele. Pankrotilaine kasvas pärast 1848. aasta juunit järsult. See oli, kui väikekodanlus tuli pärast oma kangelaslikku võitlust töölisklassi vastu jõukate klasside nimel koju tagasi, leidis ta, et nende liitlane selles võitluses (s.o finantskodanlus) oli pöördunud nende vastu ja ajas nad nende äridest ja kodudest välja. Väikekodanlus kogunes suurele meeleavaldusele Rahvusassamblees, et sundida valitsust süvenema pankrottide probleemi ja nõuda võla pikendamist kõigile nendele ärimeestele, kes saaksid tõendada, et nende maksejõuetuse põhjustas revolutsioon ise. Kuigi seda ettepanekut sisaldav kava algatati Rahvusassamblees, lükati see lõpuks tagasi. Seega väikekodanlus reedeti ja jäi abita. Tulemuseks oli väikekodanluse vaesumine. Lõpuks jätsid üksikud poepidajad ja kaupmehed oma nurjunud ärid ja otsisid palgatöö ja muutusid seega töölisklassi osaks.

Seega ajutine valitsus, mis oli loodud kõigi Prantsuse ühiskonnaklasside murede lahendamiseks, ei saanud töölisklassilt piisavalt toetust, et selles edukas olla. Seega lõpuks kippus ajutine valitsus tegelema vaid liberaalse kodanluse muredega ning unustas töölisklassi ja väikekodanluse mured. Toetus ajutisele valitsusele oli eriti nõrk maapiirkondades, kus lõviosa Prantsusmaa rahvastikust oli tegev põllumajanduses ja traditsiooniliselt vähem revolutsiooniline. Kuigi talurahva maapiirkondadel olid omad mured, nagu toidunappus kehva saagi tõttu, olid kodanluse mured ikka veel liiga kaugel eemal alamklasside omadest. Ka mälestus Prantsuse revolutsioonist oli prantslaste mõtetes veel värske.

"9. termidoori riigipööre" ja Napoleon III tõus troonile on tõendid, et rahvas eelistas revolutsiooni ebakindlusele võimaliku diktatuuri turvalisust. Louis-Napoléon kujutas ennast, kui "poliitikast kõrgemale tõusnut". Kõik klassid nägid Louis-Napoléonis Napoleon Bonaparte'i "suurte päevade" taaskehastust. Prantsusmaa eri klassidel olid erinevad visioonid, mida Napoleon Bonaparte'i päevade tagasitulek võiks tähendada, ja nad toetasid Louis-Napoléoni erinevatel põhjustel. See oli fenomen, mida Karl Marx silmas pidas, kui ütles "Ajalugu kordab end: esimest korda tragöödiana, teist korda farsina". Eri klassidel ja poliitilistel grupeeringutel Prantsusmaal olid erinevad põhjused Louis-Napoléoni toetamiseks 10. detsembri valimistel. Louis-Napoléon ise ergutas seda, "olles kõik asjad kõigile inimestele". Nii legitimistidest (Bourbonid) kui ka orleanistidest (kodanlasest kuningas Louis-Philippe) monarhistid nägid Louis-Napoléonis rojalistliku restauratsiooni algust Prantsusmaal. Armee hääletas Napoleoni poolt (Liikuva kaardi vastu, mis toetas samadel valimistel Cavaignaci), kuna nad nägid Napoleonis aktiivse välispoliitika toetajat – sõda rahu asemel. Suurtööstuskodanlus toetas Louis-Napoléoni proletariaadi ja teiste revolutsiooniliste jõudude murdmise vahendina. Nad leidsid, et Louis-Napoléon surub kogu edasise revolutsioonilise tegevuse maha. Isegi osa proletariaadist toetas Louis-Napoléoni (väikekodanliku sotsialisti Alexandre Ledru-Rollini kõrval, kes samuti valimistel osales), kuna nad nägid Louis-Napoléonis vahendit vabanemiseks vihatud Cavaignacist ja Rahvusassamblee vihatud kodanluse vabariiklusest, mis reetis proletariaadi huvid Juunipäevadel. Väikekodanlus nägi Louis-Napoléonis võlgnike valitsemist võlausaldajate üle, kui nende päästjat suurfinantskapitalistide käest, kes keeldusid andmast neile mistahes leevendust hävitavatele võlgadele, vaatamata ustavale toetusele, mida väikekodanlus pakkus varakate huvidele Juunipäevadel revolutsiooni mahasurumisel.

Siis oli veel talurahvas, kes toetas ülekaalukalt Louis-Napoléoni. Talurahva toetus Louis-Napoléonile oli nii tugev, et Louis-Napoléoni valimises nähti coup d'état või talurahvaülestõusu. Nii võib väita, et ilma nende laiade alamklasside toetuseta ei oleks saadud 1848. aasta revolutsiooni läbi viia, vaatamata liberaalse kodanluse lootustele.

Revolutsiooni lõpp Prantsusmaal[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Juunipäevade mahasurumist oli 1848. aasta Prantsuse revolutsioon põhiliselt läbi. Prantsusmaa poliitika kaldus paremale, kui revolutsioonide ajastu Prantsusmaal läbi sai. Kuid Korra partei ja Cavaignaci diktatuur kartsid veel ühte rahvaülestõusu tänavatel. Seega jätkas valitsus 2. septembril 1848 piiramisseisukorda, mis oli jõus alates Juunipäevadest. 2. septembril 1848 tõotas Asutav Kogu ka, et ei lähe laiali enne, kui on valmis kirjutanud uue põhiseaduse ja kõik põhiseaduse rakendamiseks vajalikud seadused. Kuigi Asutav Kogu oli püüdnud kirjutada põhiseadust enne Juunipäevi, oli enne repressioone 1848. aasta juunis valmis kirjutatud vaid selle põhiseaduse "esimene kava". Kuid see esimene kava sisaldas ikka veel fraasi "õigus tööle" ja mitmeid sätteid, mis käsitlesid töölisklassi nõudmisi. Korra partei silmis olid need sätted nüüd täiesti vastuvõetamatud, eriti uues konservatiivses poliitilises keskkonnas pärast Juunipäevi. Järelikult asus Asutav Kogu, mida nüüd kontrollis Korra partei, 4. septembril 1848 kirjutama uut põhiseadust. Uus põhiseadus lõpetati 23. oktoobril 1848 ja presidendivalimised määrati 10. detsembrile 1848. Nagu varem märgitud, võitis presidendivalimised Louis-Napoléon suure ülekaaluga senise diktaatori Louis Cavaignaci ja väikekodanliku sotsialisti Alexandre Ledru-Rollini ees. Louis-Napoléoni perekonnast pärit nimi Napoleon põhjustas toetuse kogunemise. Koos Louis-Napoléoniga valitud Rahvusassamblee oli täis monarhiste – kas legitimiste (Bourbon) või orleaniste (Louis-Philippe). Nagu eelnevalt märgitud, kaldusid Bourbonid toetama maa-aristokraatiat, samas orleanistid kaldusid toetama panga- ja finantskodanlust. Üks Rahvusassambleesse valitutest oli Adolphe Thiers, kes oli orleanistide partei juht. Sellisena sai Thiersist finantskodanluse eestkõneleja, kuid aja möödudes kaldus ta kõnelema kogu kodanluse eest, sealhulgas tõusva tööstuskodanluse. Pärast valimisi püüdis Louis-Napoléon tuua Prantsusmaale vana korda tagasi. Kuigi Napoleon tuulutas vabariiklasi ja pani "nurjatud" (sealhulgas Adolphe Thiers'i) tagasi endisele kohale, ei suutnud Napoleon III täielikult kella tagasi keerata. Tõepoolest, Louis-Napoléoni presidendiaeg, millele järgnes Teine keisririik, oli suure industrialiseerimise ja suure raudteede ja panganduse majanduskasvu aeg. 1851. aasta 2. detsembri riigipöörde ajal saatis Louis-Napoléon Rahvusassamblee laiali, kuigi tal polnud põhiseaduslikku õigust seda teha, ja hakkas Prantsusmaa ainuvalitsejaks. Vastupanupesad kerkisid pinnale, kuid suruti maha ja Teine vabariik oli ametlikult läbi. Ta taastas üldise hääleõiguse (seda kartsid vabariiklased, kes arvasid õigesti, et maapiirkonnad hääletavad vabariigi vastu), võttis Louis-Napoléon tiitli keiser Napoleon III, ja algas Teine keisririik.

Kirjanduses[muuda | muuda lähteteksti]