Louis IX

Louis IX Püha (25. aprill 1214 või 1215 – 25. august 1270) oli Kapetingide dünastiasse kuuluv Prantsusmaa kuningas aastail 1226–1270. Teda peetakse viimaseks tõeliseks ristisõdade ideaalide kandjaks ning Prantsuse kuningavõimu oluliseks tugevdajaks. 1297. aastal kuulutas paavst Bonifatius VIII ta pühakuks.

Louis IX elu kohta sisaldavad küllaltki detailset teavet tema sõbra ja krooniku senešall Jean de Joinville'i memuaarid.

Elulugu

Louis IX oli Louis VIII Lõvi ja Kastiilia Blanche'i poeg. Louis IX sai oma isaga võrreldava hariduse, kasutades kloostriõppe asemel eraõpetajaid. Ta omandas soliidse pädevuse matemaatikas, lugemises, kirjutamises, grammatikas, retoorikas ja filosoofias. Tema säilinud kirjutised näitavad, et ta võis esitada oma mõtteid loogilisel ja organiseeritud moel nii prantsuse kui ka ladina keeles.

Louis VIII suri ootamatult 1226. aastal ning alaealisest Louis'st sai uus kuningas. Louis VIII vanima elusoleva pojana krooniti Louis IX aastal 1226 Prantsusmaa kuningaks. Alles kaheteistkümneaastasena oli ta liiga noor, et iseseisvalt valitseda, kuid kuna oli potentsiaalseid rivaale, krooniti noor kuningas kärmelt, et kõiki vaidlusi ära hoida. Tõepoolest, Prantsuse troonijärgluse reeglid olid paljudele veel ebaselged, kuna Hugues Capet valiti, mitte ei järgnenud oma isale; enamus Prantsuse kuningaid krooniti nende isade poolt, kui viimased olid veel elus, et valimist ära hoida. Noort kuningat toetasid paljud võimsad aadlikud, kes olid Kapetingidele ustavad ja kes hoidsid suure hoolega ära potentsiaalsete rivaalide kuningriigi üle kontrolli saavutamise. Prantsusmaa kirik ja lõpuks ka paavst kaitsesid selgelt seda positsiooni. Tema eest valitses regendina ema Blanche. Pikaks ajaks jäi ta oma ema Kastiilia Blanche'i mõju alla, kes toetas kuningriigi piiride laiendamise poliitikat.

Regentlus ja mässud

Blanche jättis kõik otsused administraatoritele ja toimis ainult täidesaatva võimu vormis, Blanche osutus osavaks poliitikuks: surus maha aadlike rahutused ja nurjas Inglismaa kuninga Henry III katsed Plantagenetite endiseid valduseid Prantsusmaal tagasi saada. Philippe II ja Louis VIII aegsed nõunikud säilitasid oma positsioonid ning viimased pool sajandit kontsentreerunud keskvõim tugevnes veelgi.

Blanche regendiajal ei olnud alaealisel Louis'l üldist toetust, paljud aadlikud puudusid Reimsist, kui Louis IX kuningaks tehti: Flandria krahv oli pärast Bouvines'd veel vangis, Champagne' krahvil oli keelatud tulla ja teised lihtsalt keeldusid tulemast. Siiski asendas Flandria krahvinna oma abikaasat ja Burgundia hertsog oli samuti kohal. Järgnevatel aastatel oli Blanche'i vastu mässe; esimest jaanuaris 1227 juhtisid Bretagne'i hertsog Pierre Mauclerc, La Marche krahv Hugues XI ja Champagne'i krahv Thibaut. Seda mässu toetas Inglismaa kuningas Henry III, kuid ei saatnud neile abi. Toetuse puudumise ja fakti tõttu, et nad võitlesid oma kuningaga, see mäss nurjus. Selle autoritele andestati ja neile anti raha vastutasuks ustavusvande eest kuningale.

Samal ajal Languedoci elanikud, otsides lõppu Albilaste ristisõjale, kutsusid rahule. Toulouse'i krahv Raymond VII alustas läbirääkimisi Blanche'iga ja tulemusel olid olulised tagajärjed kroonile. Nad sõlmisid Pariisi rahu, millega Raymond VII võis säilitada oma maid kuni oma surmani. Lepingu valvurina abiellus tema ainus tütar Jeanne Poitiers' krahvi Alphonse'iga tähtsa tingimusega: juhul, kui nad surevad ilma pärijata, läheb kontroll Languedoci üle tagasi kroonile. Tõepoolest, Alphonse ja Jeanne surid ilma pojata ja kuningas sai otsese ligipääsu Vahemerele läbi kuningliku domeeni, muutes märkimisväärselt jõudude tasakaalu. Languedocis järgnesid paljud muudatused, millest kõige selgem oli inkvisitsiooni loomine, uus politseivõimu vorm, milles vanemad tehnikad (näiteks piinamine) kombineeriti kõige värskematega, nagu tribunalid, kus esitati tõendeid, ja kohtuotsus tulenes formaalsest põhjendamisest. Ka Toulouse'i ülikool asutati sel perioodil.

Hädad tõusid taas põhjas, kui suur hulk rahvast mässas Blanche'i vastu, kuid kuningas oli alati kohal, kui oli konflikte, ja sellel olid alati tagajärjed. Avalik arvamus hakkas regentluse vastu pöörduma. Kui kirik palus Blanche'il karistada vastlapäeval osalevaid inimesi, tegi ta kõik mehed osalemises süüdlaseks, vahistas ja mõistis nad süüdi. Pariisi ülikooli professorid ja üliõpilased olid selle poliitika esimesed ohvrid, see põhjustas 1229. aasta streigi. Paljudele professoritele pakuti võimalust minna Londonisse õpetama ja enamus neist läks Orléansi. Blanche andis lõpuks järele ja paavst annetas Pariisi ülikoolile privileegid. Boulogne'i krahv ründas seejärel Champagne'i krahvi, ja aastal 1230 randus Inglismaa kuningas Bretagne'is, et Prantsusmaa kuningat ärritada. Kuninglik armee liikus kiiresti Inglise vägede vastu ja Henry III põgenes Bordeaux'sse, et tagasi Inglismaale seilata. Kasutades seda diversiooni ära, asus Blanche abistama Champagne'i krahvi, saades territooriume Prantsuse kroonile. Viimast mässu juhtis Pierre Mauclerc ja selle surus aastal 1234 maha vahetult Louis IX, nüüd küllalt vana, et ise valitseda.

1234. aastal kuulutati Louis IX täisealiseks ning abiellus Provence'i Marguerite'iga. Ehkki ametlikult sai Louis valitsejavõimu enda kätte, jäi ta reaalselt veel aastateks oma ema mõju alla. Louis'le kujunes peagi probleemiks ka tema noorem ja ülimalt ambitsioonikas vend Charles d'Anjou, hilisem Napoli kuningas (1266–1285) Carlo I, kes hakkas peagi riigiasjusse sekkuma. Siiski kujunes Louis IX valitsusaeg küllaltki edukaks: tänu tema (kroonikute väitel) vagadele ja õiglastele isikuomadustele kasvas kuningavõimu autoriteet ning tänu tsentraliseerivatele reformidele riigi majanduslik ja poliitiline stabiilsus.

Ristisõjad

1240. aastatel tugevnes tunduvalt kuninga harras religioossus: ta hankis endale mitmeid Jeesusega seotud reliikviaid ning mõtles üha tõsisemalt ristisõtta mineku peale. 1247. aastal haigestus ta raskelt ning oli suremas. Pärast ootamatut tervenemist otsustaski Louis tänutäheks Jumalale minna ristisõtta ning vabastada Jeruusalemm.

Nii algatas ta järgmisel aastal Seitsmenda ristisõja (1248–1254), ent kuna parajasti oli käimas laiaulatuslik konflikt paavst Innocentius IV ja Püha Rooma (Saksa-Rooma) keisri Friedrich II vahel ning Inglismaa kuningas, Iirimaa lord ja Akvitaania hertsog 1216–1272 Henry III polnud oma suurima rivaali abistamisest huvitatud, kujuneski sellest vaid prantslaste üritus.

Sõda algas Louis'le edukalt, ta vallutas Damietta linna Niiluse suudmes, kuid hiljem takerdusid ta väed lõuna pool jõe soodesse ning kuningas ise langes vangi. Pärast pikki läbirääkimisi vabastati ta Damietta ning suure rahasumma loovutamise hinnaga ning järgnevalt suundus ta Palestiinasse, kus asusid Jeruusalemma kuningriigi jäänukid, kristlaste hertsogi- ja krahviriigid. Seal viibis Louis 4 aastat (1250–1254), lüües tagasi moslemite rünnakud ning kindlustades linnu. Jeruusalemma vallutada tal siiski ei õnnestunud. 1254 otsustas ta Prantsusmaale naasta, kuna tema äraoleku ajal taas regendiks olnud Blanche oli surnud ja tema vennad kemplesid riigis võimu pärast. Järgnevalt viis Louis läbi mitu riiki tsentraliseerivat ja kohtureformi.

1270. aastal asus ta uuele ristiretkele. Kaheksas ristisõda leidis aset Tuneesias, kus Louis IX aga samal aastal katku või düsenteeriasse suri.

Eelnev Louis VIII	Prantsusmaa kuningas 1226–1270	Järgnev Philippe III

Vaata ka

Wilhelm de Rubruck (u 1220 – u 1293), Louis IX püha saadik Mongolite riigis (1253–1255)
Keskaegne Prantsusmaa#Püha Louis
Kapetingide dünastia

Välislingid