Palatalisatsioon

Palatalisatsioon ehk peenendus on nähtus, mille korral konsonanti hääldatakse suulaelähedasema keeleasendiga, võrreldes peenendamata vastega. Peenendatud kaashääliku hääldamisel lisandub hääliku primaarsele häälduskohale osaline häälduskoht kõval suulael.

Peenendatud kaashääliku hääldamisel tõuseb selg kõva suulae suunas, mille tagajärjel omandab häälik i-lise varjundi. Konsonandiga koos hääldatakse samaaegselt justkui i.^[1]

Peenendus jaguneb täielikuks ja osaliseks peenenduseksiks. Täieliku peenenduse korral muutub konsonandi hääldamisel häälduskoht ja sageli ka -viis. Osalise peenenduse puhul lisandub osaline häälduskoht kõval suulael.^[2]

Eesti keele peenendus

Eesti keele peenenduse näol on tegemist osaline peenendus|osalise peenendusega. Peenenduse peamine põhjus eesti keeles on assimilatsioon, kui konsonandile järgneb [i] või [j], näiteks sõnades 'asi' ja 'palju'. Põhjus võib olla ajalooline, st [i] või [j] on sõnas varem olnud, kuid häälikumuutuste tõttu enam seal ei ole. Kaashääliku peenenduse põhjustavad ka selle naabruses olevad häälikud, näiteks on peenenduse põhjustajateks eestäishäälikud. Näiteks sõnades kül´m ja sel´ge põhjustavad peenenduse kaashäälikule eelnevad eestäishäälik [ü] või [e]. Sõnaalgulised kaashäälikud eesti keeles ei peenendu.^[3]

Eesti keele peenenduse näol on tegu eelpeenendusega, mis tähendab, et peenendus on tajutav kaashääliku algusosas. Eelpeenenduse tunnuseks on kaashäälikule eelnev [i]-laadne siire. Võrreldes muude keeltega on eesti peenendust nimetatud suhteliselt nõrgaks.^[3]

Eesti keele ortograafia peenendust ei kajasta. Foneetilises ja fonoloogilises kirjas tähistab peenendust püstkriips tähe kohal või kõrval, näiteks n´, l´.^[3]

Eesti keeles peenenduvad alveolaarid [l], [n], [s], [t]. Murdeti esineb ka [r]'i peenendust.^[3] Kaashäälikute peenendamine muutub murdeti. Näiteks on leitud, et ühesilbilistes sõnades on pika vokaali järgne kaashäälik tavaliselt peenendatud Lõuna-Eesti murdetaustaga kõnelejatel, Põhja-Eesti kõnelejatel aga mitte ^[4],^[5]

Eesti keeles on peenenduse tähendust eristav toiming pigem harv. Näiteks sõnades 'sul´g' (omastav 'sule') ja 'sulg' (omastav 'sulu') või 'pal´k (omastav 'palgi') ja 'palk' (omastav 'palga') eristab peenendus tähendust. Enamasti oleneb peenenduse esinemine kõneleja idiolektist või murdetaustast. Lõuna-Eesti murdealal on peenendus laialdasem, kusjuures lisaks [l], [n], [s], [t]-le võivad peenenduda ka muud kaashäälikud.^[6]

Eesti keele peenenduse akustikat iseloomustab peenendatud kaashäälikule eelneva täishääliku pikenemine. Täishäälikut pikendab peenendatud kaashäälikule eelnev pikem [i]-line siire. Peenendatud kaashäälikule eelneva täishääliku formantstruktuuri iseloomustab kolmanda formandi väärtuse tõus ja esimese formandi väärtuse langus. Teise formandi puhul lõpeb täishääliku lõpusiire peenendatud kaashääliku puhul kõrgematel väärtustel, võrreldes peenendamata vastega.^[3]

Spektrogramm peenendatud kaashäälikust /n/, mis järgneb täishäälikule /a/

Spektrogramm peenendamata kaashäälikust /n/, mis järgneb täishäälikule /a/

Peenendus muudes keeltes

Peenendust esineb näiteks inglise, kreeka, jaapani, rumeenia, watjarri keeles. Paljudes keeltes esineb peenendust vaid mingis murdes.^[2]

Peenendust esineb mitmetes slaavi keeltes, näiteks vene. Ehkki ka vene keeles on tegemist osalise peenendusega, on see selgemini tajutav kui eesti keeles. Vene keeles on peenendamata ja peenendatud kaashäälikuga sõnapaarideks näiteks мат 'matt' (males) ja мать 'ema'.

Viited

↑ Eek, Arvo 2008. Eesti keele foneetika I. Tallinna Tehnikaülikool, Küberneetika Instituut. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus.
1 2 Bateman, Nicoleta 2011. On the Typology of Palatalization. – Language and Linguistics Compass 5 (8). California: Blackwell Publishing Ltd.
1 2 3 4 5 Asu, Eva Liina, Pärtel Lippus, Karl Pajusalu, Pire Teras 2016. Eesti keele hääldus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
↑ Teras, Pire, Karl Pajusalu 2014. Palatalisatsioonist ja prepalatalisatsioonist spontaanses eesti keeles. – Keel ja Kirjandus 3.
↑ Põld, Enel 2016. Pika vokaali järgse konsonandi hääldus i-tüvelistes sõnades eesti murretes. Bakalaureusetöö. Tartu. Käsikiri TÜ eesti keele ja üldkeeleteaduse instituudis
↑ Org, Laivi 2005. Võru palatalisatsiooni akustikast. Magistritöö. Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, eesti keele ajaloo ja murrete õppetool. Käsikiri TÜ eesti ja üldkeele-teaduse instituudis.

Välislingid

http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?p=2&p1=5&id=19

[1] Eek, Arvo 2008. Eesti keele foneetika I. Tallinna Tehnikaülikool, Küberneetika Instituut. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus.

[bateman-2] 1 2 Bateman, Nicoleta 2011. On the Typology of Palatalization. – Language and Linguistics Compass 5 (8). California: Blackwell Publishing Ltd.

[ekh-3] 1 2 3 4 5 Asu, Eva Liina, Pärtel Lippus, Karl Pajusalu, Pire Teras 2016. Eesti keele hääldus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

[4] Teras, Pire, Karl Pajusalu 2014. Palatalisatsioonist ja prepalatalisatsioonist spontaanses eesti keeles. – Keel ja Kirjandus 3.

[5] Põld, Enel 2016. Pika vokaali järgse konsonandi hääldus i-tüvelistes sõnades eesti murretes. Bakalaureusetöö. Tartu. Käsikiri TÜ eesti keele ja üldkeeleteaduse instituudis

[6] Org, Laivi 2005. Võru palatalisatsiooni akustikast. Magistritöö. Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, eesti keele ajaloo ja murrete õppetool. Käsikiri TÜ eesti ja üldkeele-teaduse instituudis.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]