Kasutaja:Mariina/Alraunijuur

Allikas: Vikipeedia

Alraunijuur[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Alraunijuur
Harilik alraun

Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Sugukond Maavitsalised Solanaceae
Perekond Alraun Mandragora
Liik Harilik alraun
Binaarne nimetus
Mandragora officinarum
L., 1753

Alraunijuureks (Mandragorae radix) võidakse nimetada perekonna alraun taimeliikide juuri saadustena, mida kasutatakse väga erinevatel eesmärkidel ja valmistusviisidel nii töönduslikult kui ka kodumajapidamises.

Käeolevas artiklis vaadeldakse alraunijuurena hariliku alrauni maa-alust organit, mida nüüdisajal kasutatakse droogina (harvemini on droogiks ka lehed, viljad ja seemned). (Raal, 548:2010). Varasematel aegadel on teda kasutatud kultus-, toidu-, ravim-, viljakus-, mürk- ja nõiataime ning hallutsionogeenina ja kaubaartiklina.

Et ta meenutab vahel mehe vahel naise inimkeha, või fallost, siis on juurele ajalooliselt mitmesuguseid imeomadusi omistatud. Ristiusu levik alandas usku alrauni maagiasse, sest taime hakati seostama kurjade vaimude, deemonite ja saatanaga.[1]

Eriline seos on taimejuurel nõidade ja nende kunstiga, neist on valmistatud salve ja kasutatud "nõialennul".

Mõnede allikate kohaselt peetakse taimejuurt reliktseks nähtumuseks.

Alraunijuured

Kaasajal on alraun ravimtaimena vähe tuntud, kuid tarvitatakse valu leevendamiseks välispidiselt reuma, podagra ning kasvajate korral. (Raal, 549:2010)

==Piiblitaim[muuda | muuda lähteteksti]

Esimeses Moosese raamatus on alrauni abi viljastumisel vajanud Rachel.

Uskumused[muuda | muuda lähteteksti]

Usutakse, et kui panna raha koos alraunijuurega karpi, kahekordistub see ühe ööga. (Laansoo, 2011)

Usutavasti annab reedel valge veini pudelisse pandud alraunijuur kui teda siidist ja sametist kotis kaasas kanda, kandjale suure seksuaalse jõu ja veetlevuse vastassugupoolele. Kui juur aga abieluvoodis padja alla pannab, mõjutab ta armastajapaari kirglikkust, (Laansoo, 2011) voodi alla pannes aga soodustab viljastumist.

Legendid[muuda | muuda lähteteksti]

Alraunijuuri võib maa seest üles võtta ainult öösel, parem, kui juurekorjeks valida täiskuuöö. Juuri võib kaevata see, kes neid hiljem kasutada plaanib, muidu kaotavat juured oma maagilise toime. Keskaegse legendi järgi usuti, et juurt maast välja tõmmates oli kuulda kõrvulukustavat karjet ja juurest hakkas eralduma verd (Laansoo, 2011) või ka, et maast väljatõmbamise hetkel on kuulda õudset karjet ning inimene läheb hulluks. (Raal, 549:2010)

"Elava alraunijuure karje" müüdi loojaks peetakse Flavius Josephust (93 C.E.), kes soovitas juurekorjel abiks võtta näljase koera (koera tuli paar päeva dieedil hoida).

Keemiline koostis (osaline)[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik alraun sisaldab alkaloide: L-hüostsüamiini , L-skopolamiini, belladoniini, norhüastsüamiini, mandragoriini (tõenäoliselt identne atropiiniga) jt.

Juur sisaldab sitosterooli, suhkruid ramnoosi, glükoosi, fruktoosi, sahharoosi.[2]

Kultuuris[muuda | muuda lähteteksti]

Kreeka ja Rooma

"Odüsseias" on viide ravimile nepethe, mida Helena veini lisab indutseerimaks külastajatel, kes leinasid Odüsseust, mäletamatust (unustust), on pakutud et selleks kandidaatravimiks võis olla alraun[3]

'Märkus: Idas valmistati oopiumist segu nepenthe see sisaldas kanepi kuivatatud isikuid koos ülemiste varrelehtedega (Meditsiinisõnastikus aga kannab hariliku kanepi (Cannabis sativa) õite, õievarte ja ülemiste peenemate võrsete jahvatis nimetust marihuaana), oopiumi, beetlipähkleid (areekapähklid), vürtse ja suhkrut, mis vormiti pilliks. (Piippo ja Salo, 261:2007)

Kreekas kutsuti alrauni(juurt) Kirke järgi Circeium (või Circaea, Circaeum, Circaen). (Piippo ja Salo, 245:2007; Dioskorides "De Materia Medica"; Plinius "Natural History")

Inglismaa

(Piippo ja Salo, 246:2007)[5][6]

Itaalia
Venemaa

Aleksander Solženitsõni 1968. aastal ilmunud kaheosalises romaanis "Vähktõvekorpus" võis peategelane Oleg Kostoglotov omal jõul mao pahaloomuline kasvaja raviks kasutada salaravimit - Issõk-Kuli äärest pärit taimejuurt. (Vk, lk 68) Tema kapikesest leiti peaarsti külaskäigule eelnenud kontrollkäigu ajal pruunika vedelikuga täidetud väike pudelike. (Vk, lk 179) Kostoglotov hoiatas seltsimeest, et pudeli sisu ei tohi nahale valada, pesemata jättes võib surm saabuda, ega ka nuusutada. Juur pärineb Issõk-Kuli järve äärest ja pandud viina sisse likku. Seltsimees J.A. arvates oli tegu käokingaga, (Vk, lk 180) kuid teised allikad mianivad alraunijuurt.

Raviaine- ja/või anesteetikumina[muuda | muuda lähteteksti]

Hüoskiin (mõnede allikate kohaselt skopolamiin) on tugevatoimeline alkaloid, mis tarbituna põhjustab hallutsinatsioone, deliiriumit ja suurtes annustes ka koomaseisundit.[9]

Droogiks kasutataval alraunijuurel on valu leevendav ja uimastav toime ning neid kasutatakse ametliku droogina nii Prantsusmaal kui Hispaanias.

Ajaloolist

Vaarao Tutanhamoni hauakambrisse jäeti üksteist alraunijuurt. Arvatakse, et taime uimastavaid omadusi tundsid egiptlastele lisaks ka babüloonlased jt.

Juba Vana-Kreeka arst Hippokrates Kosilt (umbes 460 – umbes 370 eKr) teadis alrauniga ravitseda sügavat depressiooni ja ängistust, kuid veinile lisatav annus pidi olema piisav, et mitte deliiriumisse maanduda.[10]

Osade allikate kohaselt kirjeldas alrauni ka Aristotelese õpilane vanakreeka filosoof Theophrastos (u 372 eKr Eresos288 eKr), kuid teiste kohaselt võis ta kirjeldada musta belladonnat (Atropa belladonna).[11]

Alraunijuure koore (tol ajal nii M. vernalis, M. foemina kui M. autumnalis) alkoholitinktuuri manustamist kirgurgiliste protseduuride ajal, anesteetikumina on kirjeldanud juba Kreeka arst Pediacus Dioscorides (AD 60)[12], kes praktiseeris Nero armees kirurgina.

vanarooma riigiametniku ja ajaloolse ning kirjaniku Plinius Vanema ajal anti patsientidele enne jäsemete amputeerimist või ka valude korral närida alraunijuurt. Lisaks juure närimisele, anti teda ka juuremahlana vee või veiniga segatult valude, krampide, maania ja nukrameelsuse korral.

Närvisüsteemi ja selle osade manipuleerimiseks kasutati "ühendtaimi" (kombinatsioon), milles lisaks alraunile olid unimagun, täpiline surmaputk ja koera-pöörirohi. (Carter, 2003) Tegemist võis olla Bolognas leiutatud nn spongia somnifera 'ga, mida immutati alrauni, äädika, oopiumi, mürksalati, hariliku puuvõõriku (Viscum album) , mooruspuumahla ja juba mainitud täpilise surmaputkega. Käsna kasutati lõikuste ajal tuimestina ja ka unepuuduse korral.[13]

Hildegard von Bingeni (1098–1179 pKr) arvates põhjustas alrauni tarbimine "illusioone".

Mõnede allikate kohaselt süüdistasid inkvisiitorid Jeanne d'Arc' 1431. aasta kohtuprotsessil selles, et ta olevat haava ravinud "alraunijuure võlujõuga"[14] (Carter, 2003).

Briti arst ja anestesiooloog Sir Benjamin Ward Richardson (31. oktoober 1828 – 21. november 1896) otsis anesteetikume ja viis mitmete ainetega, sh alraunijuure alkoholiekstraktiga, läbi loom- ja inimkatseid (enda peal), kuid alraunijuure kõrvaltoimeid (ta muutis uimaseks) pidas ta kasusaamisel liigseteks.(Melvin D. Joesten jt, 5:2007)

Farmakoloogilised toimed[muuda | muuda lähteteksti]

Siin tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ja see ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.

Alraunijuur evib inimestes hallutsinogeenseid toimed, need omistatakse tropaanalkaloididele, mis on antikolinergilised ja pärsivad parasümpaatilist närvisüsteemi. Sinikka Piippo ja Ulla Salo meelest taim suguiha ilmselt ei suurenda, kuid alkaolidid võivad armurohulaadset mõju avaldada, pigem võib taim esile tuua isiksuse varjatud küljed ja vabastada hetkeks mõningaist kammitsaist. (Piippo ja Salo 246:207)

Juure tarvitamisel tuleb kaaluda mürgistuse ja hallutsinogeense hetkeolu vahelisi tegureid, sest erutus, rahutus, hallutsionatsioonid võivad viia sügavasse transsi aga ka hulluse ja surmani hingamise halvamise läbi. (Piippo ja Salo 247:207)

Kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. (Piippo ja Salo, 246:2007)
  2. Christian Rätsch, The Encyclopedia of Psychoactive Plants: Ethnopharmacology and Its Applications, 2005, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 19. septembril 2017) inglise keeles
  3. W. Sneader, Drug Discovery. A History., lk 32, 2005 John Wiley & Sons Ltd, veebiversioon (vaadatud 20. septembril 2017) inglise keeles
  4. Mandragora / Alruin Mandragora antroposofisch bekeken vlgs Wilhelm Pelikan, veebiversioon (vaadatud 20. septembril 2017) inglise keeles
  5. "Kogutud teosed (William Shakespeare)"-
  6. Anthony John Carter, Myths and mandrakes, J R Soc Med. 2003 märts; 96(3): 144–147, PMCID: PMC539425, veebiversioon (vaadatud 20. septembril 2017) inglise keeles
  7. Melvin D. Joesten, John L. Hogg, Mary E. Castellion, The World of Chemistry: Essentials: Essentials, lk 5, 2007, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 20. septembril 2017) inglise keeles
  8. (Piippo ja Salo, 246:2007)
  9. Anthony John Carter, Myths and mandrakes, J R Soc Med. 2003 märts; 96(3): 144–147, PMCID: PMC539425, veebiversioon (vaadatud 20. septembril 2017) inglise keeles
  10. Cheryll Williams, Medicinal Plants in Australia Volume 4: An Antipodean Apothecary, lk 344, 2013, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 20. septembril 2017) inglise keeles
  11. William Smith, Charles Anthon, "A Dictionary of Greek and Roman Antiquities", lk 613, 1843, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 20. septembril 2017) inglise keeles
  12. Anthony John Carter, Narcosis and nightshade, BMJ. 21. detsmber 1996; 313(7072): 1630–1632, veebiversioon (vaadatud 20. septembril 2017) inglise keeles
  13. (Piippo ja Salo, 246:2007)
  14. Bonnie Wheeler, Charles T. Wood, "Fresh Verdicts on Joan of Arc", lk 297, 1996, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 20. septembril 2017) inglise keeles

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

A Dictionary of Hallucinations], lk 316, 2010


Roosilõhnaline kuldjuur[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
 Pikemalt artiklis Roosilõhnaline kuldjuur

Roosilõhnaline kuldjuur (Rhodiola rosea) on paksuleheliste sugukonda kuldjuure perekonda kuuluv rohttaim.

Roosilõhnalise kuldjuure juurikaid (Rhodiolae rhizoma cum radici) kasutavad inimesed droogina.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

1960ndad aastad meditsiinis[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude Eesti meditsiin vähktõvest

Vähktõveks nimetatakse pahaloomulise kasvaja ehk vähi poolt põhjustatud haiguslikke muutuseid organismis. Pahaloomulised kasvajad võivad hakata arenema kõikides kudedes ja organismi surma põhjustada.

Vähktõbi ei ole nakkav, pärilik ega teki järsku, vaid areneb järk-järgult eelnevate krooniliste haiguslike protsesside kulgedes, näiteks maohaavand, rinnanääme healoomuline kasvaja, emakasuudme erosioon, krooniline bronhiit, maksatsirroos jt. Healoomulised kasvajad kujutavad endast pahaloomuliste kasvajate eeljärku (vähieelsed seisundid), kuid mitte kõik vähieelsed protsessid ei arene vähiks.

Vähktõve etioloogia

Pahaloomuliste kasvajate tekkepõhjused pole selged, kuid üldiselt peetakse õigeks, et niihästi keemilised, füüsikalised ning ka bioloogilised tegurid muudavad teatavatel tingmisutel mõnede tundlikumate rakkude pärilikke omadusi selliselt, et need rakud hakkavad kiiresti poolduma, ei valmi normaalselt ega allu organismisisesele regulatsioonile, nagu immunoloogiline kontroll, neuraalne ja hormonaalne mõju). Selliselt moodustunud (parasiitlikud) rakud paljunevad pidevalt edasi ja muutuvad valiku teel järjest pahaloomulisemaks (kasvaja progressioon).

Kindlalt on tuvastatud vähiteke inimestel ja katseloomadel teatavate vähkitekitavate ainete toimel. Hormoone tuleb käsitada kui mõnel juhul vähiteket soodustavaid bioloogiliselt aktiivseid ühendeid. Mõned hormoonid, näiteks östrogeenid, toimivad suurtes annustes teatavates tingimustes kantserogeensete ainetena.

Vähktõve teooria

Viirusteooria pooldajate arvates põhjustab vähki teatav nakkusalge. See submikroskoopiline alge ühineb rakkudes pärilikke omadusi edasiandva ainega ja muudab raku pahaloomuliseks ja nii saab alguse vähiteke. Siiani on loomade, kuid mitte inimeste, hea- ja pahaloomuliste kasvajate juurest eraldatud mõnikümmend viirust.

Vähktõve vormid

Olenevalt vähitekke paikmest elundis, eristatakse maovähki, kopsuvähki, emakavähki, rinnanäärmevähki jne.

Vähktõve tunnused

Vähktõve tunnused on väga erinevad ja sõltuvad vähikolde asukohast, nii näiteks esinevad maovähi puhul seedehäired, ebamugavustunne, isutus, hiljem võivad lisanduda iiveldus, oksendamine, verejooks, valud ülakõhus, nõrkus, kõhnumine jt. tunnused.

Vähtõve diagnoosimine

Vähi diagnoosimisel on tähtis põhjalik küsitlus ja üldine kliiniline uurimine. Uurimismeetoditeks on peale laboratoorsete (biokeemiliste) meetodite olulised ka õõneselundite sisemuse vaatlus (endoskoopia), röntgenoloogiline uurimine (kaasa arvatud tomograafia ja bronhograafia), tsütoloogiline ja patohistoloogiline (operatsioonimaterjali või proovitükikeste) uurimine.

Vähktõve ravimine

Vähktõve ravi oleneb nii kasvaja asukohast kui haiguse staadiumist. Kombineeritud ravi koosneb kirurgilisest ravist (kasvajakolde ja selle metastaaside eemaldamine), kiiritusravist (röntgenikiired, raadiumi ja radioaktiivsete isotoopide kiirgus), kemoteraapia ja hormoonravi.

Teadlased olid tollal kindlad, et emakakaelavähk on lõplikult likvideeritav, kui vaid kõik naised vanuses üle 35 aasta laseksid end 2 korda aastas spetsialistil läbi vaadata ja vajaduse korral end raviksid (Eesti vähistatistika kohaselt registreeriti vabariigis 1965. aastal 3 140 pahaloomulise kasvaja esmasjuhtu; Rahvusvahelise vähistatistika 2012 kohaset on emakakaelavähi esinemissagedus arenenud maades 100 000 kohta 9,9 ja suremusmäär 3,3 ning arengumaades 15,7 ja suremusmäär 8,3[1])

Vähivastane võitlus

Vähivastane võitlus Nõukogude Liidus on organiseeritud riikliku tervishoiuorganisatsiooni alusel. Iseäranis pärast Suurt Isamaasõda on välja arendatud onkoloogiadispanserite, onkoloogiakabinettide ja vähiuurimisinstrituutide tihe võrk, mis võimaldab ravitud haiged ja vähikahtlased haiged pideva järelevalve alla võtta.

Eesti NSV-s oli kaks onkoloogiadispanserit:

Rajoonikeskustes oli 4 onloloogiaosakonda ja 12 onkoloogiakabinetti.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

  • H. Jänes, H. Kahn, H. Roots, "Tervise ABC", Kirjastus Valgus, Tallinn, lk 607-610, 1970, trükiarv 40 000, hind rbl. 1.85
  1. Estimated Incidence and Mortality Rates* by Sex, Cancer Site, and Level of Economic Development, 2012, American Cancer Society, Inc., Surveillance Research, 2015, lk 7, veebiversioon (vaadatud 10. augustil 2017) inglise keeles