Harilik alraun

See artikkel räägib taimeliigist; folkloori mõiste kohta vaata Alraun (folkloor)

---

Harilik alraun
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts	Maavitsalaadsed Solanales
Sugukond	Maavitsalised Solanaceae
Perekond	Alraun Mandragora
Liik	Harilik alraun
Binaarne nimetus
Mandragora officinarum L., 1753
Sünonüümid
Atropa acaulis Stokes, 1812 Atropa humilis Salisb., 1796 Atropa mandragora L., nom. illeg., 1759 Mandragora acaulis Gaertn., 1791 Mandragora autumnalis Bertol., 1820 Mandragora foemina Garsault, 1764 Mandragora haussknechtii Heldr., 1886 Mandragora hispanica Vierh., 1915 Mandragora × hybrida Hausskn. & Heldr., 1886 Mandragora mas Garsault, 1764 Mandragora microcarpa Bertol., 1835 Mandragora neglecta G.Don ex Loudon, 1830 Mandragora praecox Sweet, 1827 Mandragora vernalis Bertol., 1824

Harilik alraun (Mandragora officinarum) on taimeliik alrauni perekonnast.

Harilikku alrauni on kasutatud kultus-, toidu-, ravim-, viljakus-, mürk- ja nõiataime ning hallutsionogeenina, kaubaartiklina ja botaanikaaedades eksponaadina.

Botaaniline lühikirjeldus

Harilik alraun on mitmeaastane rohttaim, kes kasvuperioodil moodustab maad ligi hoidva tugeva lehepuhma. Lehed võivad kasvada kuni 30 cm pikkusteks ja 6 cm laiusteks.

Õied on taimel rohekaskollased (Piippo ja Salo, 244:2007) valkjad, kuid mõnel isendil punakad.

Hariliku alrauni vili on ümara kujuga 2–3 cm suurune mari ja see meenutab õuna. (Raal, 548:2010)

Hariliku alrauni juur kasvab erinevatel andmetel 60–100 cm pikkuseks. Juure harunemine võib vaatlejale meenutada inimese kuju.

Varieteedid

Looduslikult kasvab taim Põhja-Itaaliast Balkanini. Kuid nüüdisajal kasvatatakse taime ka seemnttest koduaedade tarbeks. Harilikul arlaraunil teatakse mitmeid varieteete:

• Mandragora officinarum L. var. haussknechtii
• Mandragora officinarum L. var. hybrida
• Mandragora officinarum L. var. officinarum
• Mandragora officinarum L. var. vernalis.

Alrauni viljad

Harilik alraun kasvab Põhja-Aafrikas (Alžeerias, Marokos, Tuneesias) ja Euroopa edelasosas (Jugoslaavias, Kreekas, Itaalias, Portugalis, Hispaanias) ja Aasia lääneosas (Iisraelis, Jordaanias, Liibanonis, Süürias ja Türgis).

Kultus- ja nõiataimena

Harilikku alrauni peetakse kõige maagilisemaks taimeks. Alraun on mürgine narkootilise toimega taim, keda seostatakse keskaegse nõiakunstiga, kuna ta mõjuvat igasuguste nõiduste juures.

Usuti, et alrauniga võituna suudavad nõiad lennata, muutuda nähtamatuks või kehastuda kas linnuks või loomaks. (Laansoo, 2011)

Usuti alrauni omaja võimesse äratada armastust, olla terve ja võimekas ning kättesaamatu kurjadele needustele ja vaimudele.(Piippo ja Salo, 245:2007)

Uimastava taimena

Alraun on väga mürgine taim, kelle suurtes kogustes tarvitamine põhjustab haigestumist, deliiriumi või aeglast surma.

Farmakoloogiline toime

Hariliku alrauni taimeosad evivad teda himustavate ja tarbivate inimeste organismides psühhoaktiivseid toimeid.

Psühhoaktiivseid toimeid evivateks taimeosadeks on juured, juurekoor, lehed, viljad.

Alrauni marjad

Alrauni viljad, mida tuntakse ka armastuse õuntena, panevad mehe armuma, aga selleks tuleks õunu sööta mehele 20. jaanuari ööl. (Laansoo, 2011)

Mõnede allikate kohaselt evivad alrauni marjad inimorganismis psühhoaktiivseid toimeid.

Vanas Testamendis mainitud lemmelõõma suurendav taim, võis olla alraun.

Vahel on väidetud, et alrauni õuna meenutav vili, võis olla ka Aadama ja Eeva õun. (Piippo ja Salo, 245:2007)

Alraunijuur

 Pikemalt artiklis Alraunijuur

Alraunijuured

Alraunijuur on taime maa-alune organ. Et ta meenutab inimkeha või fallost, siis on juurele ajalooliselt mitmesuguseid imeomadusi omistatud.

Alraunijuur (Mandragorae radix), harvemini ka lehed, viljad ja seemned on droogiks. (Raal, 548:2010)

Alraunivein

 Pikemalt artiklis Alraunivein

Alrauniveini kasutamisest armujookides jutustasid Theopastros ja Dioskorides. (Piippo ja Salo, 245:2007)

"Surmaveini" (morion, valmistati alraunijuure koorest) tunti Roomas, kus seda anti enne ristilöömist ja piinamist; ristilöödute laibad tuli tükeldada, sest teati et alraun toob kaasa surmalaadse une.(Piippo ja Salo, 245:2007)

Viljakustaimena

Armumaagias peetakse alrauni kõige tõhusama toimega taimeks.

India rahvameditsiinis on taime peetud armurohuks. (Piippo ja Salo, 244:2007) Alraun on olnud armujookide levinud koostisosa.

Araabia maades kannavad vähenenud seksuaalse jõuga mehed alraunist tehtud keed kui mehelikkust tõstvat amuletina. Naised, kes ootasid järglasteks poega, tarvitasid alrauni.

Alrauni kuivatatud ja pulbriks hõõrutud lehetükike punase või valge veiniga kindlustab kirgliku armuöö.

Nimetused

Armujumalanna Aphroditet kutsuti Mandragoritiseks. (Piippo ja Salo, 245:2007)

Taime nimetus aga tähendab tõlkes inimdraakonit. (Laansoo, 2011)

Taime nimi võib tuleneda sõnadest

• man (inimene) + dragon (lohe või võimekas mees)

või

assüüriakeelsest nimest nam tar ira (Namtari meherohi);

või

• sanskritikeelsetest sõnadest mandros (uni) ja agora (naine). (Piippo ja Salo, 244:2007)

Araabia keeles on alraun abu'lruh (hinguse meister). Peetakse võimalikuks, et eelislamistlikes araabia maades peeti teda jumalaks, islami tulekuga aga muutus taim kurjuse kehastuseks ja teda kutsuti nimetustega Baydal-jinn (kuradi munad) või Tufak al-jinn (kuradi õunad). (Piippo ja Salo, 244:2007) Ka kuradiküünlaks või kuradi valguseks. See tulenevat vanast uskumusest, et alrauni lehed hiilgavad pimeduses. (Laansoo, 2011)

Indias on taime kutsutud lakshmana'ks (õnne märk) (Piippo ja Salo, 245:2007)

Kirjandus

• Sinikka Piippo, Ulla Salo, "Meelte ja tunnete taimed" (originaali pealkiri "Mielen ja rakkauden kasvit"), Varrak, lk 244-247, 2007
• Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 548-549, 2010, ISBN 978-9985-70-313-7
• Margit Adorf, Angervaksavann toob õnne tööotsinguil, võilill täidab salasoovid, Eesti Päevaleht, 20. november 2011