Harilik alraun
 |
See artikkel räägib taimeliigist; folkloori mõiste kohta vaata Alraun (folkloor) |
| Harilik alraun | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Katteseemnetaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Maavitsalaadsed Solanales |
| Sugukond |
Maavitsalised Solanaceae |
| Perekond |
Alraun Mandragora |
| Liik |
Harilik alraun |
| Binaarne nimetus | |
|
Mandragora officinarum L., 1753 | |
| Sünonüümid | |
| |
Harilik alraun (Mandragora officinarum) on taimeliik alrauni perekonnast.[2]
Alraunid on väga mürgised taimed, mille suuremates kogustes tarvitamine põhjustab inimeste haigestumist, deliiriumi või aeglast surma. Hariliku alrauni teatud taimeosade (juurte, juurekoore, lehtede, viljade) tarbimise korral võib neil olla inimesele psühhoaktiivne toime.
Botaaniline lühikirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Harilik alraun on mitmeaastane rohttaim, kes kasvuperioodil moodustab maad ligi hoidva tugeva lehepuhma. Lehed võivad kasvada kuni 30 cm pikkuseks ja 6 cm laiuseks.
Õied on taimel rohekaskollased (Piippo ja Salo, 244:2007) valkjad, kuid mõnel isendil punakad.
Hariliku alrauni vili on ümara kujuga 2–3 cm suurune mari ja see meenutab õuna. (Raal, 548:2010)
Hariliku alrauni juur kasvab eri andmetel 60–100 cm pikkuseks. Juure harunemine võib vaatlejale meenutada inimese kuju.
Varieteedid
[muuda | muuda lähteteksti]Looduslikult kasvab taim Põhja-Itaaliast Balkanini. Kuid nüüdisajal kasvatatakse taime ka seemnttest koduaedade tarbeks. Harilikul alraunil on mitmeid varieteete:
- Mandragora officinarum L. var. haussknechtii
- Mandragora officinarum L. var. hybrida
- Mandragora officinarum L. var. officinarum
- Mandragora officinarum L. var. vernalis.[3]
Harilik alraun kasvab Põhja-Aafrikas (Alžeerias, Marokos, Tuneesias) ja Euroopa edelaosas (Jugoslaavias, Kreekas, Itaalias, Portugalis, Hispaanias) ja Aasia lääneosas (Iisraelis, Jordaanias, Liibanonis, Süürias ja Türgis).[4]
Kasutamine nõiakunstis
[muuda | muuda lähteteksti]Alraun on mürgine narkootilise toimega taim, mida on seostatud nõiakunstiga. Mitmel pool keskaegses Euroopas usuti, et alrauniga võituna suudavad nõiad lennata, muutuda nähtamatuks või kehastuda kas linnuks või loomaks. (Laansoo, 2011)
Usuti alrauni omaja võimesse äratada armastust, olla terve ja võimekas ning kättesaamatu kurjadele needustele ja vaimudele. (Piippo ja Salo, 245:2007) Alrauni viljad, mida tunti ka armastuse õuntena, panevat mehe armuma, aga selleks tulevat õunu sööta mehele 20. jaanuari ööl. (Laansoo, 2011)
Vanas Testamendis mainitud lemmelõõma suurendav taim võis olla alraun. Vahel on väidetud, et alrauni õuna meenutav vili võis olla ka Aadama ja Eeva õun. (Piippo ja Salo, 245:2007)
Alraunijuur on taime maa-alune organ. Et ta meenutab inimkeha või fallost, siis on juurele ajalooliselt mitmesuguseid imeomadusi omistatud. Alraunijuur (Mandragorae radix), harvemini ka lehed, viljad ja seemned on droogiks. (Raal, 548:2010) Alrauniveini kasutamisest armujookides jutustasid Theopastros ja Dioskorides. (Piippo ja Salo, 245:2007)
"Surmaveini" (morion, valmistati alraunijuure koorest) tunti Roomas, kus seda anti enne ristilöömist ja piinamist; ristilöödute laibad tuli tükeldada, sest teati et alraun toob kaasa surmalaadse une.(Piippo ja Salo, 245:2007)
Ka India rahvameditsiinis on taime peetud armurohuks (Piippo ja Salo, 244:2007) ja see on olnud armujookide levinud koostisosa.
Araabia maades kannavad vähenenud seksuaalse jõuga mehed alraunist tehtud keed mehelikkust suurendava amuletina. Naised, kes ootasid järglasteks poega, tarvitasid alrauni.
Nimetused
[muuda | muuda lähteteksti]Armujumalanna Aphroditet kutsuti Mandragoritiseks, (Piippo ja Salo, 245:2007) alrauni nimetus aga tähendab tõlkes inimdraakonit. (Laansoo, 2011)
Taime nimetus võib olla tulnud sõnadest
- või
assüüriakeelsest nimetusest nam tar ira (Namtari meherohi);
- või
Araabia keeles on alraun abu'lruh (hinguse meister). Peetakse võimalikuks, et eelislamistlikes araabia maades peeti teda jumalaks, islami tulekuga aga muutus taim kurjuse kehastuseks ja teda kutsuti nimetustega Baydal-jinn ('kuradi munad') või Tufak al-jinn ('kuradi õunad'). (Piippo ja Salo, 244:2007) Ka kuradiküünlaks või kuradi valguseks. See tulenevat vanast uskumusest, et alrauni lehed hiilgavad pimeduses. (Laansoo, 2011)
Indias on taime kutsutud lakshmana'ks (õnne märk). (Piippo ja Salo, 245:2007)
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 Ungricht, Stefan; Knapp, Sandra & Press, John R. (1998). "A revision of the genus Mandragora (Solanaceae)". Bulletin of the Natural History Museum (Botany Series). 28 (1): 17–40. Vaadatud 31.03.2015.
- ↑ Eestikeelsete taimenimede andmebaas, Mandragora officinarum L., veebiversioon (vaadatud 19. septembril 2017)
- ↑ Christian Rätsch, The Encyclopedia of Psychoactive Plants: Ethnopharmacology and Its Applications, 2005, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 19. septembril 2017) inglise keeles
- ↑ Cheryll Williams, Medicinal Plants in Australia Volume 4: An Antipodean Apothecary, lk 345, 2013, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 20. septembril 2017) inglise keeles
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Sinikka Piippo, Ulla Salo, "Meelte ja tunnete taimed" (originaali pealkiri "Mielen ja rakkauden kasvit"), Varrak, lk 244–247, 2007
- Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 548-549, 2010, ISBN 978-9985-70-313-7
- Margit Adorf, Angervaksavann toob õnne tööotsinguil, võilill täidab salasoovid Eesti Päevaleht, 20. november 2011