Unimagun

Allikas: Vikipeedia
Unimagun
Papaver somniferum flowers.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed Angiosperms
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Tulikalaadsed Ranunculales
Sugukond: Magunalised Papaveraceae
Perekond: Magun Papaver
Liik: Unimagun
Ladinakeelne nimetus
Papaver somniferum
L.

Unimagun (Papaver somniferum) on maguna perekonda kuuluv üheaastane rohttaim.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Unimagunat kutsutakse rahvasuus veel unemooniks, unelilleks, siidililleks või valgeks mooniks.[1]

Levila ja kasvukohad[muuda | muuda lähteteksti]

Unimaguna levikuala on väga lai, mistõttu on taime varieteedid eri maailma piirkondades erinevad. Varieteet glabrum kasvab Türgis ning tema õied on pupurpunast või harvemal juhul ka valget värvitooni. Seemned on aga valkjad. Varieteet album kasvatatakse Indias, õied ning seemned on valged kuni violetsed ning kupar on munajam. Euroopas kasvatatakse varieteeti nigrum, mille õied on violetsed ning seemned musta tooni. [2]

Unimagun vajab päikeselist kasvukohta ja sügavapõhjalist mulda. Kuna tegemist on üheaastase taimega, siis ei talu ta ümberistutamist. Seetõttu tuleks seemned külvata otse kasvukohale. Idanemine toimub temperatuuril 17–20 °C umbes 10–14 päeva. Unimagun paljuneb üpriski hästi isekülvi teel. [3] Magunad on küll aias kaunid, kuid lõikelillena vajuvad nad kiirelt longu. Seetõttu soovitatakse pista varreotsad korraks kuuma vette. [4]

Morfoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Tegemist on üheaastase rohttaimega, mis kasvab 50–100 sentimeetri kõrguseks. Vars on tugev, püstine ja tavaliselt harunemata. Üksikud karvad võivad esineda nii varrel kui ka lehtedel. Unimaguna lehed on lainelised ning ebaühtlaselt hambulise servaga. Nende pikkus võib ulatuda kuni 25 cm. Taime lehed on sinakasrohelist värvi ja ebaühtlaselt hõlmised. Ülemised lehed on varreümbrised.

Õied on enamasti lillad, tumevioletsete laikudega, kuid võivad vahel olla ka valged või punased. See-eest õienupud on paljad.[2] Õisikus on neli kroonlehte ning nende värvus võib varieeruda valge, lillaka ja punase vahel. Õienupu sisu katavad ja kaitsevad kaks varavarisevat tupplehte. Neli suurt kroonlehte on nupus kortsutatult ja viimasest väljudes sirguvad. Õite läbimõõt on kuni 10 cm. [4] Kupar on püstine ja kerajas (läbimõõt on 2–4 cm), emakasuudme kiiri on 8–12 ning see on paljas. Valmimata kupras on valge piimmahl ning olenevalt sordist on seemned harilikult kas hallid või mustad. [2] Seemneid valmib unimagunal rohkesti. Mõnedel andmetel on neid ühe taime kohta 50 000. [4]

Unimagun õitseb suvekuudel juunis või juulis kolm nädalat. Enne õiepunga avanemist vajub taim maapinna poole longu, kuid õie avanedes ajab taim end taas sirgu. Augustikuus valmivad magunakupardes õlirikkad seemned. Unimagun kuulub n-ö suletud moonisortide hulka, mis tähendab seda, et unimaguna kupra tipp jääb suletuks. [1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Unimagunat on kasutatud juba ka varajases kiviajas. Näiteks leiti moonikupraid Saksamaalt Bodeni järve äärest Unteruhldingenist. Esimesed kirjalikud ajalooallikad magunakasvatusest pärinevad aastast 3400 eKr, mida on võimalik lugeda sumeri savitahvlitelt. Valuvaigistava ravimtaimena kasutati Papaver somniferumit Mesopotaamias juba 3000 eKr. Unimaguna tekke kohta on Kreeka luuletaja Theokritos kirjutanud ka luuletuse. Müüdikohaselt sündis moon Aphrodite pisaratest, kui viimane nuttis taga oma noorelt surnud armastatut Adonist. Theokritos nimetas magunat ka unenägude lilleks ja hakkas kasutama seda unenäojumala Morpheuse sümbolina, kellest on tulnud ka sõna morfiin. Moon sümboliseerib teisigi unne puutuvaid jumalusi: ööjumalannat Nyxi, unejumalat Hypnost ja ka surma kaksikveda Thantatost. [1]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Oopiumimagun[muuda | muuda lähteteksti]

Kupar ja piimmahl

Aretamine on toimunud kahes suunas: rasvaõlirikkad õlimagunad ning oopiumi- ja alkaloidirikkad oopiumimagunad. Suure oopiumisisaldusega unimaguna sortidel, on kupar paksuseinaline ja suur ning omab vähe seemneid. Taimel kogutakse lõplikult valmimata kupraid (Papaveris capitum), mis lõigatakse masinatega maha, hakitakse peeneks ning kuivatatakse. Poolvalminud kuparte piimmahla kutsutakse oopiumiks (Opium). Selle saamiseks tehakse erilise 2-3-teralise noataolise vahendiga valmimata kupardele ¾ ulatuses ümbermõõdust 2–3 ristisuunalist lõiget. Vahel tehakse lõikeid ka ülevalt alla. Oopiumit saadakse ka õievarte ülaosast. Päeva teisel poolel tehakse taime lõiked ning piimmahl, mis on ööjooksul välja immitsenud, kuivab ja tumeneb. Seejärel kogutakse hommikul oopium kokku ning rullitakse oopiumikummideks ehk pallikesteks või peenestatakse pulbriks (jahvatatud oopium). Tooroopiumis on veesisaldus 45% ning vähemalt 11% morfiini. Selleks, et eraldada morfiini, tuleb keeta oopiumikummit vees ning segada lubjaga, lisades ammooniumkloriidi. See sadestab morfiinialuse, millest aktiivsöe ja soolhappega saadakse morfiinvesinikkloriid. Viimane kuivatatakse ja pressitakse plaatideks, mille tulemuseks on heroiin I. Heroiin II tootmiseks aga jahvatatakse morfiinialus peeneks ning segatakse äädikhappeanhüdriidiga, lisatakse vett ja aktiivsütt ning hiljem söögisoodat, mis sadestab välja heroiinialuse. Saadud segu filtritakse ning heroiinisegu kuivatatakse. Nii saadud toorheroiini töödeldakse soolhappega, mille tulemusena tekib heroiinvesinikkloriid. [2]

Euroopa farmakopöas peetakse tooroopiumiks (Opium crudum) unimaguna õhu käes kuivanud piimmahla, milles on morfiini sisaldus vähemalt 10% ning kodeiini 2%. Kui kuivatada tooroopiumit kuni 700 °C, saadakse kollakaspruun või tumepruun oopiumipulber (Opii pulvis normatus), mille keemiline sisaldus peab olema: 9,8–10,2% morfiini ning vähemalt 1% kodeiini. Olenevalt toimeainete sisaldusest lisatakse juurde toimetut abiainet. Standarditud kuivekstraktis (Opii extractum siccum normatum) peab olema 19,6–20,4% morfiini ja vähemalt 2% kodeiini. Selleks, et saada standarditud oopiumitinktuuri (Opii tinctura normata) sisaldusega 0,95–1,05% morfiini ja vähemalt 0,1% kodeiini, tuleb tooroopiumit ekstraheerida 70% etanooliga. [2]

Õlimagun[muuda | muuda lähteteksti]

Maailma suurimad heroiinitootjad
Seemned
Moonirullid

Oopiumimagunaid kasvatatakse enim Birmas, Afganistanis, Iraanis, Laoses, Colombias, Mehhikos ja Tais. See-eest väga paljudes teistes riikides, sh ka Eestis, on narkootikumide tootmiseks kasvatatav unimaguna kasvatamine ilma eriluba omamata keelustatud.[2] Oopiumimooni kasutamine uimastina tõi Saksamaal kaasa taime kasutamise ja kasvatamise keelustamise. Toiduainetetööstuse tarbeks seemneid hakata kasvatama alles siis, kui ilmusid uued sordid, mis ei sisaldanud alkaloide või nende sisaldus oli võimalikult väike. [1] Õlisortides on piimmahla vähe ja oopiumisisaldus võimalikult väike. Unimaguna õlisorte, mille seemned sisaldavad 50% kiiresti kuivavat õli ning kuni 20% valku, kasvatatakse peamiselt Prantsusmaal, Venemaal ja Ukrainas. [4]

Austrias, Tšehhis, Šveitsis, Slovakkias, Poolas on unimaguna kasvatamine legaalne ning seemneid kasutatakse toiduainetööstuses. Ühendkuningriigis võib seda kasvatada ilma loata, kuid luba on vaja oopiumi ekstraheerimiseks meditsiinilisel otstarbel. Kanadas on keelatud omada, taotleda ja hankida Papaver somniferumit ja selle derivaate. Erand on tehtud seemnetele. Uus-Meremaal on unimaguna kasvatamine lubatud seni, kuni ei toodeta keelatud narkootikume. Ühendemiraatides on kasvatamine ja seemnete omamine illegaalne. Birmas on unimaguna kasvatamine keelatud aga mõningates provintsides.

Eestis kasvatatakse unimagunat peamiselt aias dekoratiivtaimena. Oopiumisortide kasvatamine on keelatud. [3]

Papaver somniferumi seemned maitsevad pähklisarnaselt. Seetõttu kasutatakse unimaguna seemneid tihti köögis. Samuti pressitakse seemnetest ka külmpressitud õli, mis on väärtuslik koostisaine nii toiduõlis kui ka kosmeetikatoodetes.Seemnetest ja seemnejahust saadakse letsitiini. [2] Unimaguna õli imendub kiiresti ning muudab naha pehmeks. Samuti aitab see taastada naha loomulikku kaitset välismõjude eest. [1] Õli kasutatakse veel ka näiteks toiduõli, laki, seebi või õlivärvidena. [3]

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Kupardes on piimmahla 5–10%, millest kuni 2,5% on alkaloidid (isokinoliin- ja bensüülisokinoliinalkaloidid). Need sisaldavad enamasti 0,18–0,28% morfiini. Oopiumis leidub üle 30 isokinoliinalkaloidi, millest olulisemad on morfiin, narkotiin, kodeiin, papaveriin, nartseiin. Taimes on alkaloidid mekoon-, piim- ja fumaarhappe sooladena. Värsketes magunaseemnetes võib küll alkaloide sisalduda 0,01%, kuid kuumutamisel ja küpsetamisel need kaovad. Seetõttu ei ole ka pagaritoodetes sisalduvad mooniseemned ohtlikud. Seemnetes on rasvaõli 40–50%. Alkloide võib väga vähesel määral leida ka lehtedest ja juurtest. [2]

Toimed ja näidustused[muuda | muuda lähteteksti]

Antiikajal kasutati unimagunat näiteks röga lahtistamiseks, spasmide lõõgastamiseks ja higierituse suurendamiseks. Oopiumi ühekordne annus täiskasvanule on 0,15 g ning päevane annus 0,5 g, oopiumitinktuuri ühekordne annus 0,2–1 g ning päevane annus 5 g. Lastel arvutatakse kogus vastavalt kehamassist: alla aastastele 150 μg/kg ning 1–12-aastastele 200–300 μg/kg. [2]

Tooroopiumist võib Euroopa farmakopöa järgi valmistada ainult galeenilisi preparaate. Morfiinvesinikkloriid on tugev valuvaigisti, mistõttu kirjutatakse seda välja peamiselt vähihaigetele. Morfiin vaigistab valu, millele eelneb eufooria ja seejärel narkootiline uni. Morfiini derivaadiks on heroiin, mis jõuab kiiremini ajju ning on toimelt tugevam. Morfiinist nõrgem on aga kodeiin, mis tekitab vähesel määral eufooria seisundit. Papaveriin lõõgastab spasme ja laiendab veresooni. Narkomaanid suitsetavad, tõmbavad ninna või süstivad endale naha alla või veresoonde heroiini. Boheemlaste seas on levinud laudanumi nime all oopiumitinktuur, mis ergutab kujutlusvõimet. [2]

Vastunäidustused[muuda | muuda lähteteksti]

Rasedus ja rinnaga toitmine, hingamispuudulikkus, haavandtõbi, pankreasepõletik, äge maksapõletik, sapikoolikud. Ettevaatlik tasub olla ka Addisoni tõve ja kilpnäärme alatalitluse puhul. Morfiin, heroiin, kodeiin võivad põhjustada sõltuvust. Kõrvatoimetena on täheldatud üldist nõrkust, kätevärinat, peapööritust, peavalu, kuumahoogusid, kõhukinnisust ja ka nahasügelust. Nimetatud nähud võivad esineda ka neil töölistel, kes puutuvad kokku oopiumiga, kuna papaveriin on allergeen. [2]

Ohud[muuda | muuda lähteteksti]

Heroiin tekitab tugevat sõltuvust ning selle mürgistustunnusteks on väsimus, peapööritus, unisus, hingamise aeglustumine 2–5 korrani minutis, pupillide ahenemine, vererõhu langus, krambid, südamepekslemine, iiveldus, oksendamine, allergilised reaktsioonid ning kopsu- ja ajuturse. Pikaaegsel kasutamisel põhjustavad opiaadid unisust, hingamise aeglustumist, ebaselge kõne teket, mälu nõrgenemist, meeltesegaduse kujunemist, keskendumisvõime langust ning vähendab suguhimu ja sigimisvõimet. Oopiumi derivaatidest võõrutamine on väga raske, kuna võib põhjustada isegi aastate pikkust nukrameelsust. Pikaaegne tarvitamine mõjutab ka ajus endorfiinide tootmist, mis väheneb või üldsegi lakkab. Endorfiin tekitabki heaolutunde ning avaldab organismis oopiumilaadse toime. [2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Unimagun".
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 Ain Raal. "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010.
  3. 3,0 3,1 3,2 "Magun, moon".
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Ülle Reier. "Ahvatlevad moonid". Eesti Loodus, mai 2003.