Harry Potter

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib raamatutegelasest; infot raamatute kohta saab artiklist Harry Potter (romaanisari); filmidest räägib artikkel Harry Potter (filmid)

Artiklis on kasutatud kirjastuse Varrak välja antud Krista Kaera ja Kaisa Kaera eestikeelsetes tõlgetes esinevaid nimesid ja termineid.

Vahakuju Harry Potterist

Harry Potter (täisnimega Harry James Potter) on briti kirjaniku J. K. Rowlingi samanimelise romaanisarja peategelane.

Hoiatus. Järgneb ilukirjandusliku teose sisukokkuvõte.

Ta on sündinud 31. juulil 1980.

Ta vanemad olid James Potter (hüüdnimega Nukits, sest ta oli registreerimata animaag ja muundus isahirveks) ja Lily Potter (neiupõlvenimega Evans, selle järgi hüüdnimega Evans). Tema ristiisa oli Sirius Black, kelle Potterid nimetasid testamendiga ta Harry Potteri hooldajaks. Ööl vastu 1. novembrit 1981 tungis Lord Voldemort Potteritele Godric Hollow's külas kallale. Ta tappis Jamesi ja Lily, kuid Harry pääses armiga otsaees. Toimus maagiline plahvatus ja maja purunes, kuid Harry rohkem vigastusi ei saanud, ka ei langenud talle rususid peale. Lord Voldemort (algse nimega Tom Marvolo Riddle) langes tänu enda lausutud Avada Kedavra surmavale loitsule, ent püsis tänu varikätkidele elus. Voldemorti üks hingekild klammerdus ainsa majas ellu jäänud inimese ehk Harry külge, mille tõttu tekkis Harry ja Voldemorti vahele üha tugevnev side ning Harry sai ka endale Voldemorti omadusi (näiteks madudega rääkimine).

Albus Dumbledore sai samal ööl toimunust mingil kombel teada. Ta instrueeris Rubeus Hagridit, et too tooks Harry ära ja kohtuks temaga järgmisel ööl Surrey krahvkonnas Little Whingingis Privet Drive 4Harry onu ja tädi juures. Kui Hagrid Potterite majja jõudis, polnud seal ühtegi teist võlurit ega mugu ja Harry oli endiselt keset varemeid. Kas ta (15 kuu vanuselt) käia või rääkida oskas, pole selge. Ainus Harry sugulane oli tollal ta ema õde Petunia Dursley. Seega olid ta kõik vanavanemad juba surnud. Dumbledore pani Harryle peale iidse loitsu ning sellist võlukunsti Voldemort põlgas ja ei uskunud ning seetõttu ta seda ka alahindas. Lily Potteri veri sai Harry kaitseks ja Voldemort ei saanud Harryt tappa majas, kus elas Harry ema veri ning kuni Harry sai seda oma koduks nimetada. Samuti arvas Dumbledore, et Harry ristiisa Sirius, kes Potterite testamendi järgi oli ta hooldaja, oli reetur ning vangistamise tõttu ei saanud ega oleks tohtinud Harry eest hoolitseda. Sirius Black ise arvas aga, et Remus Lupin (hüüdnimega Totu) on reetur. Tegelikult oli äraandja hoopis Peter Pettigrew (hüüdnimega Vingerjas), mõrvar, tänu kellele pidi Sirius kaua aega Azkabanis veetma.

Vahetult pärast Rubeuse Potterite majja saabumist ilmus kohale Sirius Black (hüüdnimega Päntajalg), kes polnud kallaletungist teadlik ja oli muudel põhjustel Potterite pärast mures. Harry hooldajana soovis ta Harry oma hoole alla võtta, kuid Hagrid keeldus. Sirius andis järele ja lahkus, jättes Hagridile oma kalli lendava mootorratta, sest nagu ta ütles "tal polnud seda enam vaja". Ta teadis, et Peter oli Potterid reetnud ja tahtis selle eest Peteri ära tappa.

Järgmisel ööl jõudiski Hagrid Harryga Little Whingingisse. Harry, kes sel ajal magas, jäeti koos kirjaga Dursley'de lävele, kust ta hommikul leiti. Petunia (Lily õde) ja tema mees Vernon Dursley kasvatasid Harry üles koos enda poja Dudley Dursleyga, kes on Harryst mõned kuud vanem, sünnipäevaga kevadel.

Harry oli oma ea kohta lühike ja kõhetu, kuid ta suutis kiiresti Dudley ja tema kambajõmmide eest ära joosta. Tal olid mustad sassis juuksed ja ta kandis prille. Harry oli väga oma isa sarnane, ainult tema isal polnud otsaees armi ja Jamesil olid pruunid silmad, mitte rohelised nagu Lilyl. Harry riided olid väga suured ja lotendavad. Nimelt ei soovinud Dursleyd talle riideid muretseda ja ta kandis Dudley vanu riideid, aga erinevalt Harryst on Dudley tüse.

Harry oskas ussisõnu: sai madude jutust aru ja suutis ka ise nendega rääkida. Madudega oskasid rääkida väga vähesed, näiteks Salazar Slytherin ja tema järeltulija Lord Voldemort (Tom Marvolo Riddle), kes avas kaks korda Saladuste kambri.

Harry Potteri hooldajad registreerisid ta Stonewalli keskkooli. Kuid juulis 1991 hakkas Harry Potter saama kirju Sigatüüka nõiduse ja võlukunsti koolist, mis kutsusid teda sinna õppima. Harry ise ei teadnud, kes talle kirjutab, sest onu Vernon võttis ning hävitas kõik kirjad ära.

31. juulil 1991 külastas Harryt ja ta hooldajaid Rubeus Hagrid ning viis Harry kooliasju ostma. Ilmnes, et Harry päris oma vanematelt palju kulda, mis oli hoiustatud Gringottsi võlurite panka. Harry Potter ostis Diagoni põiktänavalt koolitarbeid. Hagridi soovitusel ostis ta võlukepi Ollivanderi juurest. Too lasi keppidel maagiliselt peremeest valida. Osutus, et Harry valinud võlukepp sisaldas fööniksisulge, ja sama fööniksi sulg oli ka Lord Voldemorti võlukepis (Dumbledore'i fööniksi Fawkesi sabasulge).

Diagoni põiktänaval Maadam Malkini riidepoes kohtas Harry ka Draco Malfoyd, kes talle ei meeldinud.

Potter käis Sigatüüka nõiduse ja võlukunsti koolis Gryffindori majas. Koolis sattus kogu aeg sekeldustesse ja tal oli seal nii sõpru kui ka vaenlasi. Tema vaenlaste seas olid kuri must võlur ja surmasööjate juht Lord Voldemort ning tema koolikaaslane Draco Malfoy Slytherini majast.

2017. aastal raamatu "Harry Potter ja surma vägised" epiloogis on ta 37-aastane, abielus Ginny Weasleyga ja tal on kolm last: James Sirius, Albus Severus ja Lily Luna.

Esinemine raamatutes[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene raamat[muuda | muuda lähteteksti]

Harry ilmub esimesena "Harry Potter ja tarkade kivi" raamatus, olles sarja peategelane. Kui Harry oli veidi üle aasta vana, tappis lord Voldemort, võimas must võlur, ta vanemad, aga millegipärast pääses Harry ise Voldemorti tapmisneedusest, mis põrkus tagasi ja rebis Voldemorti keha tema hinge küljest. Selle tulemusel on Harry otsa ees välgunoolekujuline arm. Teda teatakse kui ainsat inimest, kes on tapmisneeduse üle elanud. Rowlingu jutu järgi oli Harry tegelane tagurpidi välja mõeldud: "Põhiline idee oli see, et Harry ei teadnud, et ta oli võlur... ja siis ma nagu töötasin tagurpidi sellest positsioonist, et välja mõelda, kuidas oleks võimalik, et ta ei teadnud, kes ta oli. Kui ta oli üheaastane, proovis sajandi kõige kurjem võlur teda tappa. Ta tappis Harry vanemad ja üritas siis tappa ka Harryt – ta proovis teda needa... ja siis mingil salapärasel põhjusel needus ei toiminud Harry peal. Nii et ta jäeti selle välgunoolekujulise armiga otsa ees ja needus põrkus tagasi kurjale võlurile, kes on selles ajast peale ennast peitnud."

Selle tulemusel sai Harryst orb, kes elas masendavat elu tema ainukese järelejäänud perekonnaga, õelate Dursleydega. Oma üheteistkümnendal sünnipäeval saab Harry teada, et ta on võlur, kui Rubeus Hagrid ütleb talle, et ta on kirja pandud Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti kooli. Seal ta saab teada nii mõndagi oma vanematest ja oma sidemest lord Voldemortiga, ta sõõlatakse Gryffindori majja, ta saab sõbraks oma klassikaaslaste Ron Weasley ja Hermione Grangeriga ning kukutab läbi Voldemorti katse saada kätte Tarkade kivi. Temast saab samuti rivaal Draco Malfoyga, tema klassivennaga tuntud võluriperekonnast, ja julma nõiajookide õpetaja Severus Snape’iga, kes on Draco mentor ja Slytherini majavanem. Mõlemad vaenud jätkuvad järgmistes seeriates. 1999. aasta intervjuus, teatas Rowling, et Draco tegelaskuju põhineb mitmel tüüpilisel kiusajal koolis, keda tema kohtas, ja Snape põhineb tema sadistlikul õpetajal, kes kasutas oma võimu kurjasti ära.

Rowling on öelnud, et Erisedi peegli peatükk "Harry Potter ja tarkade kivi" raamatus on tema lemmik; peegel peegeldab Harry sügavaimat soovi – näha oma surnud vanemaid. Tema kõige armastatum naljakas osa on see, kui Harry enda teadmata laseb hirmunud Dursley perekonna juures loomaaias Brasiilia boa vabaks.

Teine kuni neljas raamat[muuda | muuda lähteteksti]

Teises raamatus, "Harry Potter ja saladuste kamber", paneb Rowling Harry proovile Tom Marvolo Riddle’iga, kes on lord Voldemorti "mälestus" salajases päevikus, mis on Roni noorema õe, Ginny Weasley omanduses. Kui muguvanematega inimesi hakatakse järsku kivistama, kahtlustavad paljud, et Harry võib olla rünnakute taga, mis võõrandab teda tema sõpradest. Kõige tipuks Ginny Weasley kaob. Et teda päästa, võitleb Harry saladuste kambris Riddle’i ja koletisega, kelle üle on Tomil kontroll.

Kolmandas raamatus, "Harry Potter ja Azkabani vang", kasutab Rowling ajas rändamist. Harry saab teada, et ta vanemad reetis Voldemortile nende sõber Peter Pettigrew, kes lavastas süüdi Harry ristiisa Sirius Blacki, saates ta Azkabani vanglasse. Kui Black põgeneb, et kätte maksta, kasutavad Harry ja Hermione ajakeerajat, et päästa teda ja hobugreif Helliknokka. Pettigrew – ja tõde – pääsevad samuti põgenema ja süütu Black jääb tagaotsitavaks.
Eelmistes raamatutes on Harryt kirjeldatud kui last, kuid Rowling ütleb, et neljandas raamatus, "Harry Potter ja tulepeeker", "Harry horisondid on otseselt ja piltlikult suurenemas, kui ta kasvab." Harry arenev täiskasvanulikus tuleb nähtavale, kui ta hakkab huvituma Cho Changist, ilusast Ravenclaw’i õpilasest. Pinge kasvab, kui Harry valitakse tulepeekri poolt müstiliselt osalema Kolmevõluri turniiril, olgugi et teine Sigatüüka eestvõistleja, Cedric Diggory, on samuti valitud. See on tegelikult Lord Voldemorti hoolikalt viimistletud plaan meelitada Harry surmavasse lõksu. Turniiri viimase ülesande ajal teleporteeritakse Harry ja Cedric surnuaeda. Cedric tapetakse ja Lord Voldemort kasutab Peter Pettigrew abil Harry verd kohutavas rituaalis, et taaselustada Voldemorti keha. Kui Harry võitleb Voldemortiga, ühenduvad nende võlukeppide maagilised sisud, sundides Voldemorti ohvrite vaimude kaja, kaasaarvatud Cedricut ning James ja Lily Potterit tema võlukepist väljuma.
Vaimud kaitsevad Harryt lühikese aja vältel, kui ta põgeneb tagasi Sigatüükasse koos Cedricu laibaga. Rowlingu jaoks on see stseen tähtis, sest see näitab Harry julgust ja võttes kaasa Cedricu surnukeha, demonstreerib ta omakasupüüdmatust ja kaastunnet. Rowling ütleb: "Harry tahab säästa Cedricu vanemaid lisavalust." Ta lisab, et vältides Cedricu surnukeha langemist Voldemorti kätte põhineb see klassikalises stseenil "Iliasest", kus Achilleus toob tagasi oma parima sõbra Patrocluse surnukeha Hectori käest. Rowling mainis samuti, et neljas raamat lõpetab ühe ajajärgu Harry elust ja järgnevad kolm raamatud on järgmine ajajärk ta elus. "Ta ei ole enam kaitstud. Ta on olnud väga kaitstud – kuni sinnani. Aga ta on väga noor, et sellist kogemust omada. Enamus neist ei saa sellist kuni täiskasvanueani. Ta on saamas ainult viisteist ja see on kõik."

Viies raamat[muuda | muuda lähteteksti]

Viiendas raamatus, "Harry Potter ja Fööniksi Ordu", astub Võlukunsti ministeerium Harryle ja Dumbledore’ile vastu, eitades nende väiteid, et Voldemort on tagasi tulnud. Uut tegelast tutvustatakse, kui Võlukunsti ministeerium määrab Sigatüüka mustade jõudude vastase kaitse õpetajaks Dolores Jane Umbridge’i, kes on justkui ministeeriumi spioon koolis. Kuna paranoiline ministeerium arvab, et Dumbledore on tekitamas armeed, et ministeeriumi vastu astuda, keeldub Umbridge õpilastele õpetama tõelist kaitsvat maagiat. Ta kogub järk-järgult rohkem võimu, lõpuks tõrjudes Dumbledore’i koolist ja võttes ise selle üle kontrolli. Selle tulemusel on Harry pidevalt vihane ja tema ebakindel käitumine peaaegu võõrutab ta Ronist ja Hermionest. Rowling ütleb, et ta pani Harry läbi elama ekstreemset emotsionaalset stressi, et näidata tema hingelist haavatust ja inimlikust – kontrastiks tema vaenlasele, Voldemortile. "Harry on väga inimlik kangelane ja see on arusaadavalt kontrast tema kui väga inimliku kangelase ja Voldemorti, kes on tahtlikult ennast ebainimlikustanud, vahel. Ja Harry seetõttu pidi jõudma punkti, kus ta oleks peaaegu murdunud ja öelnud, et ta ei taha enam mängida, et ta ei taha enam olla kangelane – ja ta oli kaotanud liiga palju. Ja ta ei tahtnud kaotada enam midagi muud. Nii et – Fööniks oli see punkt, kus ma otsustasin lasta tal murduda." Hermione õhutusel tekitab Harry salajase õpilasteorganisatsiooni, mille nad nimetavad Koolidirektori Armeeks, et õpetada kaitset mustade jõudude vastu. Nende plaan aga nurjatakse, kui üks Koolidirektori Armee liige räägib Umbridge’ile K.A.-st, mille tulemusel kaotab Dumbledore direktori koha. Harry kannatab järjekordse emotsioonitulva all, kui ta ristiisa Sirius Black tapetakse Saladuste osakonnas toimuvas lahingus Bellatrix Lestrange poolt, kuid lõppkokkuvõttes purustab Harry siiski Voldemorti plaani varastada tähtis ettekuulutus ja aitab paljastada Umbridge’i kurjad motiivid. Rowling ütles: "Ja nüüd tõuseb Harry tugevnenult tuhast." Kõrvalteema selles raamatus sisaldab Harry romanssi Cho Changiga, kuid see suhe katkeb kiiresti. Rowling ütleb, et nad poleks kunagi olnud õnnelikud, nii et oli parem, kui see lõppes varakult.

Kuues raamat[muuda | muuda lähteteksti]

Kuuendas raamatus, "Harry Potter ja segavereline prints", siseneb Harry tormilisse puberteediikka, mis on Rowlingu jutul põhinenud tema ja tema noorema õe enda raskustel nende teismeliseaastatel. Rowling tegi samuti intiimse avalduse Harry personaalse elu kohta: "Tänu nõudmistele, mida esitas seiklus, mida Harry läbi elas, oli tal vähem seksuaalset kogemust kui teistel poistel tema eas." See kogenematus armastusega oli põhitegur, miks Harry suhe Cho Changiga ei õnnestunud. Nüüd teeb teda murelikuks Ginny Weasley, Roni õde, kellega Harry eluliselt tähtsal hetkel viimases peatükis paljutõotava suhte katkestab, et kaitsta teda Voldemorti eest.
Uus tegelane ilmub, kui endine Sigatüüka nõiajookide õpetaja Horace Slughorn asendab Severus Snape’i, kes saab endale mustade jõudu vastase kaitse õpetaja koha. Harryst saab järsku parim õpilane nõiajookides, kuna ta kasutab vana õpikut, mis kuulus kunagi ühele andekale õpetajale, kes on teada kui "Segavereline prints". Raamat sisaldab palju käsitsikirjutatud märkusi, parandusi ja uusi loitse, aga Hermione arvab siiski, et selle raamatu kasutamine on vale. Privaatsetel kohtumistel Dumbledore’iga, õpib Harry palju Lord Voldemorti nooruse kohta orvuna, tema tõusust võimule ja sellest, kuidas ta on pannud oma hingekillud varikätkidesse, et saavutada surematus. Kaks varikätki on juba hävitatud, sõrmus ja päevik, ning Harry ja Dumbledore leiavad ka kolmanda, kuigi see on võlts. Kui surmasööjad vallutavad Sigatüüka, tapab Snape Dumbledore’i. Kui Snape põgeneb, teatab ta, et tema on Segavereline prints. Harry ülesandeks jääb nüüd hävitada ülejäänud varikätkid ja kätte maksta Dumbledore’i surma eest. 2005 aasta intervjuus ütleb Rowling, et pärast sündmusi, mis juhtusid kuuendas raamatus, on Harry "võtnud seisukoha, et nad on nüüd sõjas. Ta saab rohkem karastatunuks. Ta on nüüd valmis minema võitlema. Ja ta jahib kättemaksu."
Suur osa sellest raamatust keskendub Harry rivaali Draco Malfoy salapärasele tegevusele, kellel, nagu selgub, oli kästud Voldemorti poolt vastu tahtmist tappa Dumbledore. Ühes peatükis võitlevad nad Mäuguva Myrtle´i pesuruumis ja Harry kasutab Sectumsempra loitsu, mille ta oli leidnud müstilisest Segaverelise printsi raamatust ja mille mõju ta ei teadnud. Selle tulemusel kannatab Malfoy peaaegu surmavate vigastuste käes. Harry on kohkunud sellest, mida ta Dracole pesuruumis tegi ja tunneb isegi pisut kaastunnet oma vaenlase vastu, kui ta taipab, mida slytherinlane pidi tegema, samal ajal teades, et kui ta hakkama ei saa, tapab Voldemort nii tema kui ta vanemad. See näitab Harry kaastundliku ja andestavat poolt, isegi tema vaenlaste suhtes.

Seitsmes raamat[muuda | muuda lähteteksti]

Viimases raamatus, "Harry Potter ja surma vägised", lahkuvad Harry, Ron ja Hermione Sigatüükast, et lõpetada Dumbledore’i ülesanne: otsida ja hävitada Voldemorti allesjäänud neli varikätki ja siis leida ning tappa Must Isand ise. Need kolm panevad ennast proovile Voldemorti tekitatud uue täieliku politsei vastu, tegevus, mis testib Harry julgust ja sisemist moraalsust. Järgides Rowlingut, see stseen, kus Harry kasutab Cruciatust ja Imperiust (andestamatuid needusi piinamiseks ja täielikuks kontrolliks) Voldemorti järgijate peal, näitab Harry poolt, mis on vigu täis ja surelik. Siiski, ta selgitab: "Ta on samuti ekstreemses situatsioonis ja proovib kaitsta kedagi väga head vägivaldse ja mõrvarliku vastase eest."
Harryl on juhuslikud häirivad kujutluspildid Draco Malfoyst, kes täidab vastu tahtmist surmasööjate käske ja tal on kõrini sellest, milleks Voldemort teda sundis, mis näitab jälle Harry kaastunnet vaenlase suhtes.
Harry taipab, et tema ühemõttelisus teeb ta tegevused ta vaenlastele väga ettearvatavaks ja et see tihtipeale heidab varju ta ettekujutlustele. Kui Severus Snape tapetakse hiljem jutus Voldemorti poolt, taipab Harry, et Snape polnud sugugi reeturist mõrvar(kelleks ta teda pidas), vaid hoopis traagiline kangelane, kes oli Albus Dumbledore’ile ustav. 33. peatükis ("Printsi lugu"), paljastasid Snape’i mälestused, et ta armastas Harry ema Lily Evansit, aga nende sõprus lõppes kui ta hakkas läbi käima tulevaste surmasööjatega ja puhtaverelisuse uskumustega. Kui Voldemort tappis Potterid, siis kurvastav Snape tõotas kaitsta Lily last, kuigi ta jälestas noort Harryt sellepärast, et ta oli James Potteri poeg. Need paljastasid veel, et Snape ei mõrvanud Albus Dumbledore’i, vaid lõpetas Dumbledore’i varem korraldatud plaani. Dumbledore, kes oli suremas aeglaselt leviva needuse tõttu, tahtis kaitsta Snape’i positsiooni surmasööjate hulgas ja säästa Draco Malfoyd Voldemorti ülesandest teda tappa.
Et Harryt tappa, varastab Voldemort Dumbledore’i hauast leedripuust võlukepi. See on kõige võimsam võlukepp, mis üldse on tehtud ja ta loitsib sellega kaks korda tapmisneedust Harry suunas. Esimene katse viib Harry surmalaadsesse seisundisse. Peatükis "King’s Cross" ütleb Dumbledore’i vaim Harryle, et kui Voldemortil ei õnnestunud tappa Harryt beebina ja muutus ise kehatuks, sai Harryst tahtmatult varikätk; Harry ei saanud tappa Voldemorti sellel ajal, kui Musta Isanda hingekind oli Harry kehas. Voldemorti hingekild Harry sees hävis, sest Harry astus omal soovil surmale vastu, aga Voldemorti tapmisneedus luhtus, sest Voldemort kasutas Harry verd, kui ta ellu ärkas. Raamatu haripunktis luhtub ka Voldemorti teine tapmisneedus ja põrkub talle endale tagasi, lõpuks teda tappes, sellepärast, et selgus, et Harry, mitte Voldemort, oli leedripuust võlukepi tõeline omanik. Harryst saab samuti õiglane omanik ülejäänutele surma vägistele, nähtamatuks tegevale mantlile ja surnust äratamise kivile, saades seega tõeliseks Surma Isandaks. Rowling ütleb, et erinevus Harry ja Voldemorti vahel on see, et Harry vabatahtlikult lepib surelikkusega, tehes teda tugevamaks kui ta vaenlane. "Tõeline Surma Isand lepib sellega, et ta peab surema ja et seal on palju hullemaid asju elavas maailmas, kui surm." Päris lõpus otsustab Harry jätta kivi ja leedripuust võlukepi, kuid võtta nähtamatuks tegev mantel endale, kuna see oli ta isa oma.

Epiloog[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Voldemorti hävitamist ühineb Harry seitsmeteistkümne aastaselt Aurori Osakonnaga Kingsley Shacklebolti juhendamisel, saades osakonna direktoriks aastal 2007. Ron, kes aitas veidi aega George’l pidada Weasley Võluvigurite poodi, on samuti auror. Rowling ütles, et lõpus sai Harry vana rivaal, Draco Malfoy, üle oma vaenulikkusest, kui Harry oli seitsmendas raamatus ta elu kolm korda päästnud, kuigi pole mingeid märke, et nad said päriselt sõpradeks.
Harry ja Ginny on abielus ja neil on kolm last: James Sirius, Albus Severus ja Lily Luna.

Esinemine filmides[muuda | muuda lähteteksti]

Kõigis kuues Harry Potteri filmis, mis on tehtud aastatel 2001–2009, on Harry Potteri tegelaskujuks olnud Daniel Radcliffe, kes ilmub ka kahes viimases filmis, kusjuures viimane raamat tehakse kaheks osaks. Radcliffe kutsuti Harry Potteri rolli proovidele aastal 2000 David Haymani poolt, "Stones in His Pockets" näidendi ajal, Londonis. Harry Potteri roll on Radcliffe’ile palju kasu sisse toonud – tal arvatakase rikkust olevat 17 miljonit inglise naela.
2007. aasta MTV intervjuus ütles Radcliffe, et tema jaoks on Harry Potter klassikaline "kasvav" tegelane: "See on millised filmid on umbes mulle: süütuse kadu, saades lapsest, kes on vaikustunud teda ümbritsevast maailmas kellekski, kes on lõpuks palju rohkem karastunud." Ta ütles samuti, et tema jaoks on tähtsad faktorid Harry psüühikas ellujääja süütunne tema surnud vanemate ja pikaleveniva üksilduse suhtes. Just sellepärast rääkiski Radcliffe raskeid kaotusi üle elanud inimeste nõustajaga, kes aitas tal tema rolliks ette valmistuda. Radcliffe on tsitseeritud ütlemas, et ta loodab, et Harry sureb raamatutes, aga ta selgitas, et ta "ei saaks ette kujutada mingit teist viisi, kuidas see sari lõpetada". Pärast viimase raamatu lugemist, kus Harry Potter ja ta sõbrad jäävad ellu ja saavad lapsi, oli Radcliffe õnnelik lõpu üle ja kiitis Rowlingut sellise lõppkokkuvõtte eest.
Radcliffe ütles, et temalt kõige sagedamini küsitud küsimus on olnud see, et kuidas Harry Potter on tema enda elu mõjutanud, millele ta tihti vastab "hästi" ja et ta ei tundu selle rolli poolt nurka surutud, vaid näeb Harry Potteri kehastamises pigem suurt privileegi.
Mõned peamised erinevused filmide ja novellide Harry vahel sisaldavad pisikesi asju nagu juuksed ja silmad. Raamatutes on Harry juuksed kirjeldatud kui süsimustadena ja väga sassis. Esimeses kahes filmis, on need üsna korras. Sassis soeng tuli siiski kolmandas ja neljandas filmis. Kolmandas filmis on ta soeng üsna ebakorras ja sassis, turritades nii mõnegi koha pealt püsti. Neljandas filmis on Harry juuksed kasvanud silmnähtavalt pikemaks, muutudes veel rohkem sassi, kui eelmises filmis. Viiendas filmis on ta juuksed pigem lühikesed ja väga korras, tehes sellest siiani kõige "eba-Harrylikuma" soengu siiamaani. Teine erinevus on silmades, mis on filmides sinised, aga raamatutes smaragdrohelised.

Omadused[muuda | muuda lähteteksti]

Vastavalt J. K. Rowlingule käitub Harry tihtipeale oma südametunnistuse järgi ja tal on kindel arusaam sellest, mis on hea ja mis halb. Kuna tal on "väga limiteeritud võimalused hoolivatele vanematele," ütleb Rowling, siis on Harry "sunnitud tegema oma enda otsuseid juba varajasest east alates." Ta "teeb vigu," tunnistab Rowling, aga lõpuks teeb seda, mida südametunnistus ütleb. Vastavalt Rowlingule, tuli üks Harry pöördestseene neljandas raamatus, kus ta kaitses oma surnud koolivenna Cedric Diggory surnukeha Voldemorti eest, sest see näitas, et ta on julge ja isetu.

Rowling ütles lisaks, et Harry kaks kõige halvemat iseloomujoont on "viha ja ajutine ülbus", kuid ka see, et teda on sünnist saati austatud. "Ta ei ole õel poiss. Ta on võistluslik ja ta on võitleja. Ta ei heida lihtsalt pikali ja ei võta solvanguid vastu. Aga tal on sünnipärane puutumatus ja see teeb ta minu silmis kangelaseks. Ta on normaalne poiss aga selliste omadustega, mida enamus meist jumaldavad." Enamusel ajal näitab Harry alandlikust, vähendades oma saavutuste tähtsust, kuigi ta kasutab oma seiklusi näidetena tema varajasest täiskasvanulikkusest viiendas raamatus; neid seiklusi on hiljem kasutatud seletamaks, miks just tema peaks Koolidirektori Armeed juhtima ja sel hetkel ta eitab, et need teeksid ta võimu vääriliseks. Pärast seitsmendat raamatut kommenteeris Rowling, et Harryl oli ülim iseloomulik jõud, kuna ta oli võimeline tegema seda, mida isegi Voldemort ei suutnud – ta oli valmis leppima möödapääsmatu surmaga.

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Läbi seeriate kirjeldatakse Harryl olevat ta isa sassis mustad juuksed, ta ema smaragdrohelised silmad ja välgunoolekujuline arm otsaesisel. Täpsemalt kirjeldatakse teda kui "väike ja kõhn oma ea kohta", "kõhna näoga", "mügarlike põlvedega" ja ta kannab ümmargusi prille. Esimeses raamatus on öeldud, et see välgunoolekujuline arm on ainus asi, mis Harryle ta enda välimuses meeldis. Kui küsiti, mis on tähendus Harry armi taga, ütles Rowling: "Ma tahtsin, et ta oleks füüsiliselt märgistatud selle poolt, mis ta läbi elanud oli. See oli väline väljendus selle kohta, mis ta sees läbi elanud oli. See on peaaegu nagu ta oleks mingis mõttes äravalitu või neetud." Hiljem kasvab Harry pikemaks, olles peaaegu oma isa pikkune ja teistest klassikaaslastest pikem.

Oskused ja huvid[muuda | muuda lähteteksti]

Läbi seeriate kirjutas Rowling Harryst kui andekast võlurist õpipoisist. Ta ütles 2000 aasta intervjuus South West News Service'iga, et Harry on eriti andekas Mustade Jõudude Vastases Kaitses, samuti ka lendluudpallis. Samas intervjuus ütles ta, et umbes kuni poole kolmanda raamatuni, oleks Hermione Granger – nende klassi kõige targem õpilane – Harryt maagilises duellis võitnud. Alates neljandast raamatust sai Harry Rowlingu sõnul Mustade Jõudude Vastases Kaitses üsna osavaks ja oleks duellil Hermionet alistanud.

Tema võimed on ilmselged juba raamatusarja algusest. Harry näitab kohest mõjuvõimu luua üle, suudab tekitada Patronuse varajases eas ja pääseb eluga mitmest vastasseisust Voldemortiga. Harry on võimeline rääkima ja aru saama ussisõnadest, keelest, mida seostatakse musta maagiaga ja mis on Rowlingu sõnul nii sellepärast, et temas on tükike Voldemorti hingest. Pärast seda, kui Voldemort hävitab selle hingekillu Harrys, kaotab ta oskuse ussisõnu rääkida. Harry on selle oskuse kaotamise üle väga õnnelik. Lisaks on Harry ainus õpilane nende klassis, kes suudab Imperiuse needusele vastu panna.

Rowlingu sõnul on Harry lemmikraamat "Lendluudpall läbi aegade".

Omandus[muuda | muuda lähteteksti]

Harry vanemad jätsid Harryle mõnevõrra suure rahahunniku võlurite kulda Gringottsi panga varakambrisse. Pärast Siriuse surma jäi kõik tema vara ka Harryle, kaasaarvatud maja number kaksteist Grimmauld Place'il. Rowling ütleb, et "Harry raha pole kunagi olnud raamatutes väga oluline, ta saab lihtsalt osta oma koolirüüsid ja muud." Raha on kasutatud kontrastiks Harry ja Roni ning tema perekonna vahel, kes peavad käituma oma limiteeritud kullaga ettevaatlikult.

Harry samuti päris kaudselt kaks oma isa omandit. Üks neist oli kelmikaart, mille andsid talle vahepealsed omanikud Fred ja George Weasley, mis varustas Harryt laialdase teadmisega Sigatüüka ruumidest, maa-alast ja elanikest. Teine on ta isa nähtamatuks tegev mantel, mille andis talle Dumbledore, mis lõpuks tõestab Harry põlvnemist Peverellide suguvõsast. Harry kasutab neid mõlemaid abivahenditena tema poollegaalsetel ekskursioonidel koolis ja selleks, et kaitsta neid, kes talle olulised on; nähtamatuks tegev mantel mahutab kaht täiskasvanud inimest. Kui Harry saab seitsmeteistkümneaastaselt täiskasvanuks, kingib proua Weasley talle uuri, mis kunagi kuulus ta vennale Fabian Prewettile.

Harryl on ka koduloom, öökull nimega Hedwig, keda kasutatakse kirjade ja pakkide saatmiseks ja kohetoomiseks. Hedwig tapetakse seitsmendas raamatus, mille kohta Rowling ütleb: "Hedwigi kaotus sümboliseerib süütuse ja kindlustunde kaotamist. Ta on olnud Harryle mõnel hetkel peaaegu nagu kaisuloom. Ma tean, et see surm vapustas paljusid inimesi!" Lendluudpalli mängijana on Harry omanud kaht tippklassi luuda. Esimese, Nimbus Kahe Tuhande andis talle professor McGonagall, kui Harry lisati lendluudpalli meeskonda hoolimata sellest, et ta oli esimese klassi õpilane. Selle luua hävitas Peksja Paju ühe kolmanda raamatu võistluse ajal. See asendati Piksenoolega, veel kiirema (ja kallima) luuaga, mille ostis Harryle Sirius. Harry kasutas seda läbi kooliaastate kuni see hävis koos Hedwigiga Privet Drive'ilt põgenemisel juulis 1997.

Fakte[muuda | muuda lähteteksti]

Fakte hilisemast elust[muuda | muuda lähteteksti]

Filmides kehastas Harry Potterit näitleja Daniel Radcliffe.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]