Voodi

Voodi (ka: säng) on magamiseks mõeldud mööbliese.

Voodi oli kasutusel juba Vana-Egiptuses. Euroopas magati veel keskajalgi mitmekesi koos. Üksimagamine oli vaid ülikute eesõigus. Eesti vanas rehetoas magati lavatseil, pinkidel, ahju peal või põrandal. Seesugune komme kestis 19. sajandi keskpaigani, seejärel muutus eraldi voodi üldiseks.

Tämapäeval valmistatakse voodeid erinevast materjalist raamide ja madratsitega. Toodetakse nari-, kapp-, laud-, võre-, kompaktvoodeid, pesukastiga, öökappidega, ülestõstetavaid voodeid, multifunktsionaalseid voodikomplekte.

Roostetanud narivoodid rannakaitsepatarei nr 314 ruumides Osmussaarel
Baldahhiinvoodi Portugalis
Kaheinimesevoodi Prantsusmaal
Vesivoodi

Voodi Eesti talus[muuda | muuda lähteteksti]

Voodit nimetati varasemal ajal Eesti eri piirkondades täiendavalt veel: ase, koigas^[1], kravatt^[2], oete, kripka, kroika, seeka jne.^[3]

Voodi sai taludes tuntuks 18. sajandil. Esialgu oli voodi vaid taluperemehe ja -perenaise kasutuses. Teised pereliikmed hakkasid voodites magama peale seda, kui eluruumidena võeti kasutusele kambrid. Vanemad voodid olid lühikesed, postjalgadel ning laiade kaunistuseta külg- ja otsalaudadega, mis olid tapitud.^[4] Voodisse mineku ja voodil istumise tegi hõlpsamaks külglaua keskosa ülemise ääre sisselõige ehk kamp, otsalauad olid mõnikord kaunistusega. Voodi põhjale pandi lahtisi õlgi, mida kattis takune lina ehk sängipalakas, peaaluseks oli peapakk (hiljem padi). ^[5]

19. sajandi lõpul tulid kasutusele põhuga täidetud voodikotid, aluslinad ja padjapüürid olid kaunistatud heegelpitsiga, voodi kaeti kirjatud vaibaga. Voodeid valmistasid sageli tislerid tellimise järgi, need olid kõrgete otsalaudadega ning kaunistatud nuppude ja lõigetega, tihti värvitud. Abieluvoodid olid laiemaks tõmmatavad, kahe poole ja kuue jalaga, neid võis õhtul lahti tõmmata ja hommikul kokku panna. Lihtsamateks magamisasemeteks olid pukkidele asetatud pulk-, laud- või nöörpunutispõhjaga koikud.^[4]