Must belladonna

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Must belladonna
Atropa belladonna - Köhler–s Medizinal-Pflanzen-018.jpg
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Maavitsalaadsed Solanales
Sugukond Maavitsalised Solanaceae
Perekond Belladonna Atropa
Liik Must belladonna
Binaarne nimetus
Atropa belladonna
L.
Karumustika marjad

Must belladonna ehk karumustikas (Atropa belladonna) on mitmeaastane taim maavitsaliste sugukonnast.

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Must belladonna kasvab varjulistes mägimetsades ja on levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Põhja-Ameerikas, Põhja-Aafrikas ja Lääne-Aasias.[1]

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Taim kasvab kuni 1,5 meetri kõrguseks ning selle ülemine osa on kaetud kleepuvate karvadega. Lehed on munajaselliptilised, õied pruunikasvioletsed, kellukjad. Must belladonna õitseb juunis ja juulis. Taime vili on must läikiv mari. [1]

Mürgisus[muuda | muuda lähteteksti]

Must belladonna kuulub mürktaimede hulka. Kõik taime osad on väga toksilised ning sisaldavad surmavalt mürgiseid alkaloide atropiini, skopolamiini ja hüostsüamiini, mis kutsuvad esile deliiriumi ja hallutsinatsioone. Saksakeelne nimetus Tollkirsche vihjab sellele, et karumustika marju süües võib hulluks minna. Täiskasvanutele on surmavaks annuseks 10–20 marja ja lastele 3–4 marja. Lehtede puhul algab ohtlik annus 5 grammist ja juurtel 10 grammist droogist.[2]

Isegi karumustika mahla hõõrumine nahale kutsub esile hallutsinatsioone ja meeltesegadust, mistõttu kasutati seda keskaegsetel nõiaprotsessidel. Süüalusele anti karumustika mahla, et temalt oleks lihtsam süütõendeid välja pressida.[1]

Mürgistusnähud ja esmaabi[muuda | muuda lähteteksti]

Mürgistusnähud ilmnevad kiiresti. Nendeks on suukuivus, janu, nahapunetus, oksendamine, peapööritus ja pupillide laienemine. Rasketel juhtudel lisanduvad meeltesegadus, erootilise alatooniga hallutsinatsioonid, joobesarnane kõrgendatud meeleolu, tung tantsida ja liikuda, kõnehäired, märatsemishood ja epilepsiasarnased krambid. Surm saabub hingamise seiskumise tagajärjel. Esmaabiks võib anda umbes 0,5 grammi söepulbrit (segatuna klaasi leige veega) 1 kilogrammi kehakaalu kohta. Tingimata on vajalik arstiabi.[1]

Saadused[muuda | muuda lähteteksti]

Droogina kasutatakse:

  • lehti, ürti (Belladonnae folium et herba)
  • juuri (Belladonnae radix).

Lehtedest eraldatavat tropaanalkaloidi skopolamiini kasutatakse ka psühhiaatrias.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Must belladonna on mänginud ajaloos tähtsat rolli. Šoti kuningas Duncan, kes 1048. aastal kuningas Sveni juhitud taani viikingitelt lüüa sai, taganes oma sõjaväega Perthi linna, mis sattus taanlaste piiramisrõngasse. Ta alustas läbirääkimisi linna loovutamise üle. Hea tahte märgiks saatis ta taanlastele suurel hulgal leiba ja veini, mis olid mürgitatud karumustika mahlaga. Paljud taanlased surid, ülejäänud jooksid meeltesegaduses ringi või magasid nii raskelt, et neid oli kerge surmata. Mõnel, sealhulgas kuningas Svenil, õnnestus vaarudes laevale jõuda ja pääseda.[1][3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Nielsen, H. (1990). Mürktaimed. Tallinn: Valgus. Lk 129–130. 
  2. 2,0 2,1 Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 118–119. 
  3. Irvine, A., Pamplin, W. (1859). The Phytologist: A Botanical Journal. Kd. 3. Lk 318–319. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]