Johann Calvin

Johann Calvin
Johann Calvin
Sünniaeg	Jehan Cauvin; 10. juuli 1509; Noyon (Prantsusmaa kuningriik)
Surmaaeg	27. mai 1564 (54-aastaselt); Genf (Genfi Vabariik)
Amet	pastor, teoloog, kirjanik
Autogramm
	[muuda Wikidatas]

Johann Calvin või Jean Calvin (prantsuse hääldus: [ʒɑ̃ kalvɛ̃]; sündinud Jehan Cauvin; 10. juuli 1509 – 27. mai 1564) oli prantsuse teoloog, pastor ja usureformaator Genfis protestantliku reformatsiooni ajal. Ta oli kristliku teoloogia süsteemi peamine arendaja, mis sai hiljem tuntuks kui kalvinism.

Algselt humanistliku haridusega jurist, lahkus Calvin roomakatoliku kirikust 1530. aasta paiku. Pärast vägivaldsete protestide puhkemist Prantsusmaa protestantide vastu põgenes ta Baselisse Šveitsis, kus avaldas 1536. aastal oma suurteose "Institutio Christianae Religionis" ("Ristiusu õpetus"). Samal aastal kutsus reformaator Guillaume Farel ta Genfi, et aidata sealset kirikut reformida. Kuigi linna volikogu pagendas Calvini ja Fareli 1538. aastal, kutsuti ta kolm aastat hiljem tagasi, et viia reformatsioon lõpule. Pärast naasmist muutis Calvin Genfi põhjalikult, rajades sinna uue kirikukorralduse ja moraalse järelevalve süsteemi.

Calvin oli väsimatu poleemik ja apologeet, kes tekitas oma seisukohtadega ka palju vastuolusid. Ta pidas ulatuslikku kirjavahetust reformaatoritega üle kogu Euroopa ning kirjutas kommentaare peaaegu kõikidele Piibli raamatutele. Tema teoloogia tuntuimad aspektid on Jumala suveräänsuse ja predestinatsiooni õpetus. Tema kirjutised ja õpetus panid aluse reformeeritud kirikutele Prantsusmaal, Šotimaal, Madalmaades ja mujal maailmas.

Elulugu

Varane elu ja haridus

Jean Calvin (sünninimega Jehan Cauvin) sündis 1509. aastal Põhja-Prantsusmaal Noyonis, mis oli oluline piiskopilinna keskus. Tema isa, Gérard Cauvin, oli piiskopi sekretär ja notar, mis tagas perele hea sotsiaalse positsiooni ja pojale suurepärase hariduse.

Noorena suunati Calvin õppima Pariisi Ülikooli, et valmistuda preestriametiks. Ta õppis Collège de la Marche'is ja seejärel Collège de Montaigu's, mis oli tuntud oma range skolastilise distsipliini poolest. Umbes 1528. aastal muutis Calvini isa aga meelt ja suunas poja hoopis Orléansi ja hiljem Bourges'i ülikooli õigusteadust õppima, nähes selles tulusamat karjääri. Nendel aastatel puutus Calvin kokku humanismi ideedega ja õppis selgeks kreeka keele. Humanistliku õpetlasena avaldas ta 1532. aastal oma esimese teose – kommentaari Rooma filosoofi Seneca teosele "De Clementia" ("Armulikkusest").^[1]

Usuline pöördumine

Calvini usulise pöördumise täpne aeg ja asjaolud on ebaselged, kuna ta ise kirjutas sellest väga vähe. Oma Psalmide kommentaari eessõnas mainib ta "äkitselt toimunud pöördumist" (subita conversio), mis leidis aset tõenäoliselt ajavahemikus 1532–1534. Selle tulemusel loobus ta oma senisest humanistlikust karjäärist ja pühendus täielikult teoloogiale ja reformatsiooni ideedele.

1533. aastal pidas Pariisi ülikooli uus rektor Nicolas Cop avaliku kõne, mis sisaldas luterlikke ja humanistlikke mõtteid ning kutsus üles kiriku reformimisele. On arvatud, et Calvin oli selle kõne kaasautor. Kõne tekitas skandaali ja nii Cop kui ka Calvin olid sunnitud Pariisist põgenema, et vältida tagakiusamist. Pärast seda, kui kuningas François I alustas jõulist protestantide vastast kampaaniat, lahkus Calvin Prantsusmaalt.^[2]

Pagulus ja "Ristiusu õpetus"

Calvin asus elama Baselisse, mis oli reformatsiooni keskus ja tuntud oma trükikodade poolest. Seal pühendus ta kirjutamisele ja avaldas 1536. aasta märtsis oma peateose "Institutio Christianae Religionis" ("Ristiusu õpetus") esimese väljaande. See oli lühike, kuue peatükiga taskuraamat, mis oli mõeldud Prantsusmaa tagakiusatud protestantide usuõpetuse käsiraamatuks ja kaitsekõneks kuningas François I ees.^[3]

Esimene periood Genfis ja pagendus Strasbourgis

1536. aasta suvel sattus Calvin teel Strasbourgi kohaliku sõja tõttu Genfi. Genf oli äsja omaks võtnud reformatsiooni, kuid kiriklik elu oli korratu. Linna reformaatorite juht, kirglik ja jõuline Guillaume Farel, sai teada, et kuulsa "Institutio" autor viibib linnas, otsis ta üles ja veenis teda ähvarduste saatel Genfi jääma, et aidata reformatsiooni ellu viia.

Calvin ja Farel püüdsid kehtestada Genfis ranget kiriklikku distsipliini, kuid sattusid peagi konflikti linna volikoguga, mis soovis säilitada kontrolli kiriku üle. Tüli tipnes sellega, et 1538. aastal pagendati mõlemad reformaatorid linnast.

Calvin siirdus Strasbourgi, kus ta veetis kolm aastat (1538–1541). See oli tema jaoks kujunemise aeg: ta teenis pastorina prantsuse pagulaste kogudust, õppis palju kogenud reformaatorilt Martin Bucerilt ja abiellus Idelette de Bure'iga. Samuti valmistas ta ette "Institutio" teise, oluliselt laiendatud väljaande.

Calvin Genfis (1541–1564)

1541. aastal, kui poliitiline olukord Genfis oli muutunud, kutsus linna volikogu Calvini tagasi, andes talle vabad käed kiriku reformimiseks. Sellest hetkest alates jäi Calvin Genfi oma surmani ja muutis linna rahvusvahelise reformeeritud protestantismi keskuseks.

Kiriku ja linna reformimine

Pärast naasmist esitas Calvin linnavalitsusele "Kiriklikud korraldused" (Ordonnances ecclésiastiques), mis panid aluse Genfi uuele kirikukorraldusele. See rajas neljaosalise ametistruktuuri:

Pastorid (jutlustamine ja sakramentide jagamine)
Õpetajad (teoloogiline haridus ja õpetuse puhtuse tagamine)
Vanemad ehk presbüterid (koguduse distsipliini ja moraali üle valvamine)
Diakonid (vaeste ja haigete eest hoolitsemine)

Kõige mõjukamaks ja vastuolulisemaks institutsiooniks sai Konsistoorium (Consistoire), mis koosnes pastoritest ja kaheteistkümnest linna poolt valitud vanemast. Konsistoorium kogunes iganädalaselt, et arutada moraali- ja usuküsimusi, alates abielurikkumisest ja hasartmängudest kuni jumalateenistusel magama jäämiseni. Selle eesmärk oli kehtestada linnas kristlik kord ja distsipliin. Kuigi Konsistoorium ei saanud ise määrata ilmalikke karistusi (nagu vangistus või pagendus), andis ta oma soovitused edasi linna volikogule.^[2]

Michael Servetuse hukkamine

Kõige tumedam peatükk Calvini elus on seotud hispaania arsti ja teoloogi Michael Servetuse hukkamisega Genfis 1553. aastal. Servetus oli tuntud oma Kolmainsuse-vastaste vaadete poolest, mida nii roomakatoliiklased kui ka protestandid pidasid suurimaks võimalikuks hereesiaks. Lisaks seisis Servetus laste ristimise vastu, väites, et tegemist on saatana poolt istutatud praktikaga, mis hävitavat kristluse. Mõlemad seisukohad panid ta vastasseisu nii reformaatorite (Luther, Bullinger, Calvin jt) õpetusega kui roomakatoliiklastega.

Pärast põgenemist katoliikliku inkvisitsiooni käest saabus Servetus Genfi. Ta vahistati ning talle esitati süüdistus hereesias. Kohtuprotsessil tegutses Calvin sisuliselt süüdistajana. Kui Servetus keeldus oma vaateid tagasi võtmast, mõistis Genfi linnavalitsus ta tuleriidale. Calvin oli hukkamisega nõus, kuigi ta palus linnavalitsusel kasutada leebemat hukkamisviisi (mõõka), millest linnavalitsus otseselt keeldus.

Kuigi hereesia eest surmanuhtluse määramine oli 16. sajandil tavapärane praktika kogu Euroopas, on Calvini rolli Servetuse hukkamisel peetud tema pärandi üheks kõige problemaatilisemaks osaks, kuigi hukkamõistu otsuse langetasid siiski sekulaarsed võimuorganid Ami Perrini juhatamisel, kes oli Genfis Calvini vastane.^[1]

Teoloogia

Calvini teoloogia on süstemaatiliselt esitatud tema teoses "Ristiusu õpetus". Selle keskmes on Jumala absoluutne suveräänsus ja Pühakirja ülim autoriteet.

Jumala suveräänsus ja Pühakiri: Calvini teoloogia lähtepunkt on Jumala majesteetlikkus ja täielik kontroll kõige loodu üle. Jumala tahe on kõige toimuva algpõhjus. Inimese peamine allikas Jumala tundmiseks on Pühakiri (Sola scriptura), mis on eksimatu ja ammendav ilmutus.
Ettemääratusõpetus: Calvini teoloogia tuntuim ja kõige vastuolulisem osa on õpetus topeltpredestinatsioonist. Predestinatsioon sai osaks tema teoloogilisest süsteemist 1559. aastal. Selle kohaselt on Jumal oma suveräänse ja muutumatu otsusega igavikus ette määranud, kes inimestest saavad päästetud (valitud ehk kristlased) ja kes lähevad igavesse hukatusse (hüljatud ehk reprobeeritud). See ei ole Calvini teoloogia keskne doktriin, vaid pigem loogiline järeldus Jumala suveräänsusest ja inimese pattulangenud loomuseisundist.^[3] Levinud karikatuur Calvini kohta on, et predestinatsioon oli tema teoloogilise mõttemaailma kese.
Sakramendid: Armulauaõpetuses püüdis Calvin leida keskteed Martin Lutheri (kes uskus Kristuse reaalset füüsilist kohalolu leivas ja veinis) ja Huldrych Zwingli (kes pidas armulauda pelgalt mälestussöömaajaks) vahel. Calvini järgi ei ole Kristus armulauas füüsiliselt kohal, kuid usklik saab Püha Vaimu kaudu osa tema reaalsest vaimulikust kohalolust ja väest.

Pärand ja mõju

Jean Calvin oli üks reformatsiooniajastu mõjukamaid tegelasi. Tema mõju ulatus kaugele Genfi piiridest.

Kalvinismi levik, reformeeritud kristluse teke: Tema õpetused levisid kiiresti üle Euroopa, leides viljaka pinnase Madalmaades, Šotimaal (John Knoxi kaudu), Prantsusmaal (hugenottide seas), osades Saksamaa piirkondades ning hiljem ka Põhja-Ameerikas puritaanide kaudu.
Genf kui "protestantlik Rooma": Calvini juhtimisel sai Genfist rahvusvaheline reformeeritud usu keskus, kuhu saabusid usupagulased üle kogu Euroopa. 1559. aastal asutas ta Genfi Akadeemia, millest sai oluline teoloogilise hariduse keskus.
Mõju poliitikale ja majandusele: Calvini õpetus kiriku ja riigi eraldiseisvatest, kuid koostööd tegevatest sfääridest mõjutas kaasaegse esindusdemokraatia arengut. Sotsioloog Max Weber esitas oma teoses "Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim" teesi, et kalvinistlik töökus, askeetlik eluviis ja majanduslik edukus kui Jumala soosiku tunnus aitasid kaasa kapitalismi arengule Lääne-Euroopas. Samas tuleb rõhutada, et Weberi käsitlus reformeeritud traditsioonist on valdavalt karikatuurne: see ei kajasta täpselt Calvini, Knoxi ega teiste traditsiooni õpetajate hoiakuid ning tema tuletatud seosed ei peegelda kaasaegsete uurijate konsensust. Weber projitseeris 19.-20. sajandi mentaliteeti tagurpidi 16.-17. sajandi kalvinistlikku konteksti.

Kirjalik pärand

Calvin oli tähelepanuväärselt viljakas autor. Tema kirjalik pärand hõlmab:

"Ristiusu õpetus": Tema peateos, mis kasvas 1536. aasta kuue peatükiga taskuraamatust 1559. aasta 80 peatükiga monumentaalseks teoseks. Selle prantsuskeelseid tõlkeid peetakse oluliseks prantsuse kirjakeele arengus.
Piiblikommentaarid: Ta kirjutas kommentaare peaaegu kõikidele Piibli raamatutele. Tema kommentaarid on tuntud oma selguse, täpsuse ja teksti algse tähenduse mõistmise poolest.
Jutlused ja kirjad: Säilinud on tuhandeid tema jutlusi ja kirju, mis annavad põhjaliku sissevaate reformatsiooniaegsesse ellu ja mõttemaailma.

Viited

1 2 McGrath, Alister E. (2007). Christianity's Dangerous Idea: The Protestant Revolution (inglise). New York: HarperOne. Lk 200–205. ISBN 978-0060822132.
1 2 Gordon, Bruce (2009). Calvin (inglise). New Haven: Yale University Press. Lk 34–38. ISBN 978-0300170849.
1 2 Parker, T. H. L. (1995). Calvin: An Introduction to His Thought (inglise). London: Geoffrey Chapman. Lk 13–16. ISBN 978-0225665758.

Kirjandus

McGrath, Alister E. A Life of John Calvin: A Study in the Shaping of Western Culture. Oxford: Blackwell, 1990.
Bouwsma, William J. John Calvin: A Sixteenth-Century Portrait. New York: Oxford University Press, 1988.

[McGrath2012-1] 1 2 McGrath, Alister E. (2007). Christianity's Dangerous Idea: The Protestant Revolution (inglise). New York: HarperOne. Lk 200–205. ISBN 978-0060822132.

[Gordon2009-2] 1 2 Gordon, Bruce (2009). Calvin (inglise). New Haven: Yale University Press. Lk 34–38. ISBN 978-0300170849.

[Parker1995-3] 1 2 Parker, T. H. L. (1995). Calvin: An Introduction to His Thought (inglise). London: Geoffrey Chapman. Lk 13–16. ISBN 978-0225665758.

[1]

[2]

[3]