Adolf Helder

Adolf Helder (3. märts 1889 Narva – 8. september 1927 Pariis) oli eesti kontrabassist, dirigent, laulja (tenor), pedagoog ja muusikategelane.

Kuni 1907. aastani õppis ta Narva linnakoolis ja Vladimir Aleksandrovitši nimelises muusikakoolis. Vàclav Bechi kontrabassiklassi Peterburi konservatooriumis lõpetas Helder 1911. aastal ja alles 1916. aastal sai vabakutselise muusiku diplomi, tehes eksamite vahel pikki vaheaegu.

Töötas lühiajaliste perioodidena Estonia orkestris ja Vanemuise suveorkestris, kusjuures vabal ajal andis kontrabassitunde Ludvig Juhile. Esimese maailmasõja alguses mängis Kaukaasia, Läti ja 1914–1916 Helsingi Linnaorkestris, kust Juht ta välja vahetas.

1916–1923 oli ta Estonia orkestri dirigent, sealhulgas juhatas kontserte Valges saalis ja suvekontserte Harjuvärava mäel.

Vabadussõja ajal oli ratsarügemendi juht ja kapellmeister.

Pärast Narva Ühisteatri loomist 1924. aastal asus ta sealse muusikajuhi kohale juhatades sümfooniakontserte, muusikalavastusi, Narva Meestelaulu Seltsi koori. Samas jätkus aega andmaks laulutunde Narva 1. vene algkoolis ja esinemisteks vokaalsolistina (näit. krahv Sternfeldi osas Jarno operetis „Metsaülema tütar“)

1927. aastal läks Helder muusikalise enesetäiendamise eesmärgil Pariisi, kus temast sai vene ooperitrupi dirigent ja ta laulis vene koori meeskvartetis (algul teist tenorit, hiljem esimest tenorit). Kvartett esines 4. augustil 1927 Eiffeli torni raadiojaamas. Oktoobri alguses oli rida esinemisi Marseilles.[1]

Tegevus muusikajuhina

Kitzbergi ja Simmi "Kosjasõit" (1917 Estonias, 1919 Draamateatris), Straussi "Kevade õhk" (1923 Narvas), Planquette'i "Corneville'i kellad" (1924), Falli "Lõbus talupoeg" (1925), Kàlmàni "Silva" (1925), Lehàri "Lõbus lesk" (1926), Verdi "Traviata" (1927).