Peaaju

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib elundist; toiduaine kohta vaata artiklit Aju (kulinaaria); jahipidamisviisi kohta vaata ajujaht

Inimese peaaju
Inimese peaaju magnetresonantstomograafiline pilt. Selles animatsioonis on näidatud järjestikused pildid ülalt alla

Peaaju on paljudel loomadel leiduv närvisüsteemi keskne elund. Selgroogsetel loomadel moodustab peaaju koos seljaajuga kesknärvisüsteemi. Aju esineb ka näiteks lülijalgsete, limuste ja teiste hõimkondade loomaliikidel, ent see ei ole selgroogsete peaajuga homoloogne. Peaaju talitleb keskne sensoorse informatsiooni töötlejana ning keha motoorika reguleerijana, homöostaasi ning endokriinfunktsioonide kontrollijana[1].

Imetajatel[muuda | muuda lähteteksti]

Imetajatel paikneb peaaju koljuõõnes ning koosneb järgmistest alajaotustest[2]:

Vahe-ja otsaju arenevad embrüonaalse arengu käigus välja eesajust (prosencephalon), piklik- ja tagaaju aga rombajust (rhombencephalon).

Piklikaju[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Piklikaju.

Piklikaju (medulla oblongata) on seljaaju vahetu jätk. Piklikaju valgeaine sisaldab samu juhteteid, mis leiduvad seljaajus. Pea suunas piklikaju eesmine ja külgmine sein muutuvad paksemaks kui ajutorus, kanal laieneb märgatavalt, moodustades IV vatsakese. Pikliku aju ventraalses osas asetsevad motoorsed juhteteed, keskses osas peamiselt sensoorsed juhteteed, dorsaalses osas kraniaal- ehk peaajunärvide XII, XI, X, IX ja VIII paari tuumad. Reljeefilt sarnaneb piklikaju teataval määral seljaajuga. Ülemises osas jaguneb piklikaju kolmeks (paariliseks) osaks: püramiidideks, oliivideks ja väätkehadeks. Püramiidid asetsevad kahe pikimõigana ventraalselt kummalgi pool eesmist keskpidist lõhet. Püramiididest ulatuvad lateraalselt esile oliivid. Dorsolateraalselt asetsevad väätkehad (pedunculi cerebellares inferiores) kujutavad endast sääri väikeaju ja pikliku aju vahel. Püramiidi ja oliivi vahel väljuvad XII kraniaalnärvi juured, tagapool oliivi aga IX, X ja XI kraniaalnärvide juured. Pikliku aju ja silla vahel külgedel väljuvad VII ja VIII kraniaalnärvide juured.

Tagaaju[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tagaaju.

Tagaaju (metencephalon) juurde kuuluvad sild (ladina keeles pons) ja väikeaju (ladina keeles cerebellum). Sild on ventraalse pinna poolt vaadatuna lai valge mõigas, mis on tagantpoolt piiritletud piklikajuga, eestpoolt ajusäärtega. Dorsaalsel küljel võtab sild koos piklikajuga osa rombaugu moodustamisest. Silla külgosad lähevad üle väikeaju silla säärteks. Sillast väljuvad V ja VI kraniaalnärvide juured. Nende närvide tuumad paiknevad silla dorsaalses osas. Rombauk asetseb silla ja piklikaju ülemise osa dorsaalsel pinnal ning on piiratud väikeaju säärtega. Rombauk on neljanda vatsakese põhjaks. Selles augus paiknevad V–XII kraniaalnärvide tuumad.

Väikeaju[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Väikeaju.

Väikeaju (cerebellum) on üks tähtsamaid närvisüsteemi osi. Tal on kaks poolkera, mis on ühendatud nn ussi (vermis) varal. Poolkerad ja uss on kaetud arvukate paralleelsete vagudega. Väikeaju katab koor, mis koosneb hallainest. Sügavamal paikneva valgeolluse keskkohas leidub mitu tuuma. Kolme paari säärte kaudu on väikeaju ühendatud piklikaju, silla ja nelikküngastikuga. Väikeaju all asub IV ajuvatsake. Selle vatsakese õõs meenutab telki, mille aluseks on rombauk, laeks eesmine ja tagumine puri. Keskpidise avause (apertura mediana ventriculari quarti) ja kahe külgmise avause (aperturae lateralses ventriculari quartii) kaudu on ämblikuvõrkkelmealune ruum ehk subarahnoidaalne ruum ühenduses IV vatsakesega.

Keskaju[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Keskaju.

Keskaju (mesencephalon) koosneb kahest ajusäärest (pedunculi cerebri), mis paiknevad Sylviuse juhast ventraalselt, ja sellest dorsaalselt paiknevast nelikküngastiku lestmest (lamina quadrigemina s. tectum mesencephali). Sylviuse juha kulgeb läbi keskaju ja ühendab IV vatsakest III vatsakesega. Ajusääred on kaks tugevat vääti, mis väljuvad sillast. Ristisuunas läbib ajusäärt mustollus (substantia nigra). Sellest ventraalselt asetseb ajusääre põhimik (crus cerebri s. basis), dorsaalselt kate – (tegentum). Kattes paikneb punane tuum (nucleus ruber), kust algab rubrospinaaltrakt ehk punatuuma-seljaaju kulgla (tractus rubrospinalis). Nelikküngas koosneb kahest paarist väikestest kühmudest. Eesmises paaris on vahepealsed nägemiskeskused, tagumises vahepealsed kuulmiskeskused. III paari juured väljuvad ajusäärest ilmudes esile selle ventraalsel pinnal. IV närv väljub ajutüve dorsaalsel pinnal.

Vaheaju[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vaheaju.

Keskajust eespool asetseb vaheaju (diencephalon), mille põhiliseks osaks on taalamus. See koosneb peaaegu täielikult hallollusest. Taalamuse ventraalne pind on kokku kasvanud hüpotaalamuse (hypothalamus) - närvisüsteemi taalamuse aluse piirkonnaga. Taalamusest edastatakse impulsse edasi ajukoorde. Hüpotaalamuse piirkonda kuuluvatest moodustistest olulisimad on hüpofüüs (hypophysis cerebri), tuhkurköber (tuber cinereum) ja nägemisnärvide ristmik (chiasma opticum). Nägemisnärvide ristmik paikneb türgi sadula (cella turcica) ees. Käbikeha (epiphysis cerebri) asetseb III vatsakese tagumise seina piirkonnas nelikküngastiku lestme kohal mõhnkehamõika all.

Otsaju[muuda | muuda lähteteksti]

Otsaju (telencephalon) peamise osa moodustavad suuraju poolkerad (hemisphaeria cerebri), mis on teineteisest eraldatud sügava pikilõhe abil. Poolkerade juurde kuuluvad:

  • mantel (pallium),
  • otsaju tüveosa – juttkeha (corpus striatum) ja
  • haistmissibul.

Mantli perifeerses osas on ajukoor, mis on ühtlasi närvisüsteemi evolutsiooniliselt kõige uuem osa. Mitmete primaatide (sealhulgas inimeste) ajukoore pinda suurendavad suured ja väikesed vaod, mis jaotavad mantli sagarateks ja need omakorda jaotuvad käärudeks. Poolkerad jaotavad neljaks sagaraks tsentraalvagu (sulcus centralis Rolandi), Sylviuse lõhe (sulcus cerebri lateralis Sylvii) ja kiiru-kuklalõhe (sulcus s. fissura parietooccipitalis). Imetajatel eristatakse nelja sagarat:

Otsmikusagar asetseb tsentraalvaost eespool. Eesmine tsentraalvagu ja kaks otsmikuvagu jaotavad otsmikusagara neljaks kääruks (eesmine tsentraalkäär, ülemine, keskne ja alumine otsmikukäär). Kiirusagar on eestpoolt piiristatud tsentraalvaoga, tagantpoolt kiiru-kuklalõhega ja lateraalselt altpoolt Sylviuse lõhega. Tagumine tsentraalvagu kulgeb paralleelselt tsentraalvaoga. Nende vahel asetseb tagumine tsentraalkäär (gyrus postcentralis). Kiirusagar jaotub ülemiseks ja alumiseks kiirusagarikuks (lobulus parietalis superior et lobulus parietalis inferior). Vahel loetakse eraldiseisvaks ka suuraju poolkera viiendat sagarat, saart (insula), mis asetseb Sylviuse lõhe sügavuses. Teda katavad teised sagarad.

Inimese peaaju[muuda | muuda lähteteksti]

Inimese peaajus on umbes 100 miljardit neuronit, millest igaüks on sünapside abil ühenduses 1000 – 10 000 neuroniga. Mehe aju kaalub keskmiselt 1380 g, naisel 1280 g. Peaaju pikkus on ligikaudu 16–18 cm, läbimõõt kuni 14 cm. Peaaju vaatlemisel dorsaalsest küljest on näha suuraju poolkerad, mis on teineteisest eraldatud aju pikilõhega. Suuraju pindmine osa moodustab ajukoore. Peaaju ventraalne pind, ajupõhimik, on keeruka ehitusega ja vastab üldjoontes koljupõhimiku sisepinna reljeefile. Seljaaju jätkuks on piklikaju. Sillast eespool ja kõrgemal paiknevad külgedele lahknedes kaks ajusäärt, keskaju osad. Tähtsaimad vaheaju osad on ajuripats ehk hüpofüüs, tuhkurköber ja sellest eespool nägemisnärvide ristmik. Sügav külgmine suurajulõhe ja Sylviuse auk eraldavad poolkera oimusagarat.

Külgmised vatsakesed[muuda | muuda lähteteksti]

Külgmine vatsake on kummagi ajupoolkera pilujas õõs, mis jaguneb neljaks osaks. Eesmine sarv asetseb poolkera otsmikusagaras, keskosa kiirusagaras, tagumine sarv kuklasagaras ja alumine sarv oimusagaras. Kumbki külgmine vatsake ühendub III vatsakesega vatsakestevahelise mulgu vahendusel (foramen interventriculare).

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Larry Squire et al.. (2008). Fundamental Neuroscience. Third Edition. Academic Press. Lk 30. 
  2. Enn Ernits, Esta Nahkur,"Koduloomade anatoomia", Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, lk 352, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.


Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Videod[muuda | muuda lähteteksti]