Keemiline aine

Allikas: Vikipeedia

Keemiline aine on aine, mille molekulidel on ühesugune koostis ja struktuur või mis koosneb ühe keemilise elemendi vabadest aatomitest.

Lihtaine koosneb ainult ühe keemilise elemendi aatomitest, näiteks dihapnik (O2) ja raud (Fe). Liitaine koosneb mitme elemendi aatomitest, näiteks väävelhape (H2SO4) ja vesi (H2O).

Keemiliseks aineks ei loeta sulameid (näiteks pronks) ja muid segusid (näiteks õhk).

Keemilist ainet saab tähistada keemiliste valemite abil. Näiteks vee valem on H2O. Aine agregaatolekul pole tähtsust, näiteks tahkunud vee ehk jää valem on ikkagi H2O.

Mõiste idealiseeritus[muuda | muuda lähteteksti]

Selliseid puhtaid aineid looduses praktiliselt ei esine ning ka tehislikult ei õnnestu tavaliselt saada täiesti puhtaid aineid, nii et selline keemilise aine mõiste on idealisatsioon. Ometi töötab see mõiste sageli hästi.

Liigitamine[muuda | muuda lähteteksti]

Aineid saab liigitada väga erinevatel alustel ja erinevat moodi, näiteks liht- ja liitaineteks, millest eespool juttu oli.

Et erinevaid süsinikuühendeid on väga palju, siis jaotatakse ained tihti orgaanilisteks ja anorgaanilisteks. Nendevaheline piir pole aga selge ja ühene, sest paljusid aineid võib vastavalt vajadusele käsitleda nii orgaanilise kui anorgaanilise keemia vaatepunktist. Lihtsustatuna võib orgaanilist keemiat nimetada süsinikühendite keemiaks.

Molekulide ehituse ja keemiliste omaduste järgi[muuda | muuda lähteteksti]

Anorgaanika[muuda | muuda lähteteksti]
Orgaanika[muuda | muuda lähteteksti]

Rolli järgi keemilistes reaktsioonides ja/või katsetes[muuda | muuda lähteteksti]

Agregaatoleku järgi[muuda | muuda lähteteksti]

Ainete omadused[muuda | muuda lähteteksti]

Ainete omadused on keemilised ja füüsikalised omadused. Need on tunnused, millepoolest üks aine erineb teisest.

Näiteks: värvus, lõhn, maitse, sulamis- ja keemistemperatuur, tihedus, lahustuvus.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]