Psühhoos

Allikas: Vikipeedia

Psühhoos on psüühikahäire, mille tunnuseks on häiritud tegelikkuse (objektiivse reaalsuse) tunnetus. Tegelikkuse tunnetuse häire aluseks on häired tajumises ja mõtlemises: hallutsinatsioonid, luulud.

  • Haige näeb inimesi (hallutsinatsioon), keda tegelikult ei ole, kuid ta kujundab oma käitumise selle järgi, mida näeb. Kui kujutluses teda ähvardatakse, siis tajub ta seda reaalse ohuna.
  • Haige võib olla veendunud (luul), et näiteks naaberkorteris sepitsetakse tema tapmist, ja sel juhul elab ta reaalses tajutud hirmus.

Kuna psühhootiline inimene kujundab oma käitumise irreaalsete stiimulite põhjal, on ta sellises seisundis viibides piiratud teovõimega.

Kõige tüüpilisemad psühhoosid on skisofreenia ja alkoholpsühhoos.

Esmase psühhoosi teke[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Oma haiguse tekkelugu meenutada on keeruline. Enne sümptomite algust tundsin ma lihtsalt, et ei saa endaga hästi hakkama – mul oli just lõppenud suhe ja tahtsin seda millegagi asendada. Kolisin Birminghami, et edasi õppima minna. 1992. aasta oktoobris elasin ma üksi ja olin Warwicki linnanõukogus praktikal. Sel ajal hakkasin kindlalt uskuma, et raadio DJ-d suhtlevad otse minuga. Ajapikku muutusid need DJ-d minu jaoks väga tähtsaks, aga hoidsin seda arusaama enda jaoks salajas – uskusin, et mul on DJ-ega oma salajane suhe ja mida iganes ma ka ei teeks, armastavad nemad mind ikka. Tasapisi hakkas mulle tunduma, et inimesed loevad mu mõtteid. Ühel päeval praktikal olles kogesin ma füüsilisi hallutsionatsioone – mulle tundus, et mu aju sõna otseses mõttes voolab tükkidena kõrvust välja. Hakkasin oma kolleegide ees nutma ja kui nad mu käsivärt katsusid, et mind rahustada, oli see tulikuum. Sel päeval sain ma töölt varem koju minna – õhtul kodus nägin esimest korda, kuidas DJ konkreetselt raadiokastist välja ronis – jooksin tänavale ja karjusin. Kui mu naaber mulle politsei kutsus, olin ma kindel, et tema sees on kurat, ja hakkasin teda taguma."

– Sophie lugu


Psühhootiliste sümptomite all mõeldakse häiritust, mis võib olla seotud mõttetegevuse ja rääkimise, sensoorse taju, emotsioonide reguleerimise ja/või käitumisega. Paljud psühhootiliste sümptomite all kannatajad võivad langeda allakäigukeerisesse (downward drift) – põhjuseks see, et eespool nimetatud häired segavad nende igapäevast elu ja sotsiaalset hakkamasaamist nii suurel määral, et nende elu kvaliteet kannatab. Sophie lugu algas stressirikka elusündmusega, millele järgnes katastrofeeriv mõtlemine, et ta ei saa millegagi hakkama, sellele järgnes luulu teke (DJ-d räägivad temaga ja teised suudavad ta mõtteid lugeda) ja ta kujutas ette, et omab üleloomulikke võimeid. Ajapikku hakkas ta kogema ka sensoorseid hallutsinatsioone – Sophie lugu lõppes sellega, et ta muutus sotsiaalselt saamatuks ning kaotas palju oma produktiivsust ja motivatsiooni.

Paljude psühhootiliste sümptomite olemasolu võib viia skisofreenia diagnoosini. DSM-IV järgi esineb skisofreenia puhul kognitiivseid ja emotsionaalseid düsfunktsioone (taju eksimused, eksimused järelduste tegemisel, keeles ja kommunikatsioonis, käitumise jälgimises, afektis, soravuses, mõtte ja kõne produktiivsuses ning tähelepanuhäirena).

Psühhootilised sümptomid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taju ja reaalsuse moonutus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sellised aistingud võivad klassikaliselt patsientides tekitada hirmu (ning ärevust ja segadust). Esinevad

  • hallutsinatsioonid (väga levinud on häälte kuulmine) ja illusioonid (sensoorne stiimul on tõepoolest olemas, aga patsient tõlgendab seda moonutatult);
  • luulud (valearusaamad – näiteks Sophie arusaam, et DJ-d suhtlevad temaga. Suur osa, 1/3 skisofreeniat põdevatest inimestest, usub, et neid jälitatakse ja petetakse, või esinevad neil muud paranoilised hirmud).

Desorganiseeritud kõne ja mõtteprotsess[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Sõnasalat. Tihti võib skisofreeniat põdeva inimesega vestlemisel tunduda, et sõnad ja laused ei ole omavahel praktiliselt seotud. Sõnasalat võib olla ka kergelt assotsieeritud (loose association) või natuke rööbastelt maha jooksev (derailment) – näiteks kui küsida patsiendilt: “Mis värvi su kleit on”, võib ta vastata “Punane…. Jõuluvana… sõidab taeva all … jumal”.
  • Neologismid. Vahel leiutavad patsiendid uusi sõnu (sniggeration – a giggle (itsitamine) or sniggering (kihistamine)).
  • Riimuv kõne. “What colour is your dress” – “Red.. like a bed” – “why is it like a bed” – “because its dead” – “why is like a bed like being dead” – “I dunno.. maybe its med?” – “what’s a med?” – “A bled”.

Motoorse käitumise häired[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selliseid häireid esineb pigem väga rasketel juhtudel või krooniliste psühhoosiga patsientidel.

  • Stereotüüpsus. Käitumise ja eesmärgipärasuse kontroll on vähenenud – need patsiendid kordavad samu, lihtsaid liigutusi üha uuesti ja uuesti (hõõruvad, kõnnivad vms).
  • Katatoonia. Väga raskel psühhoosijuhul võib inimene muutuda liikumatuks nagu kuju.

Skisofreeniat hakati kiiresti pidama isiksuse lõhestumiseks (anekdoot: "Psühhiaatriahaigla ekskursiooni käigus seletab õde: “Siin on meie skisofreeniaosakond. Kaks tuba patsiendi peale.”") – üks esimesi skisofreeniauurijaid, Šveitsi psühhiaater Eugen Bleuler (1908) aga väitis, et isiksusi on ikkagi üks, mitmeks “lõhenevad” hoopis inimese erinevad psühholoogilised funktsioonid.

Psühhootiliste sümptomite kulg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilikult kujunevad psühhootilised sümptomid hästi defineeritavate (3) staadiumide kaupa.

Prodromaalne (ettenägev) staadium[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suur osa psühhootiliste sümptomitega patsiente näitab esimesi märke hilises teismeeas või varases täiskasvanueas (WHO andmeil – 51% algas skisofreenia 15–25 e.a; 80% 15–35 e.a). Prodromaalne staadium kestab u 5 aastat – tasapisi hakatakse irduma normaalsest funktsioneerimisest ja sotsiaalsetest suhetest, emotsioonid muutuvad pinnapealseks või kohatuks, isiklik või kooli-/karjääriedu kannatab. Arvatakse, et skisofreenia võib avalduda just sellises inimese eluea mõttes kriitilises perioodis, kuna just muutuste ja stressi käigus tulevad skisofreenia bioloogilised mehhanismid esile (70% inimesest, kes esimese psühhoosihoo on saanud, ütlevad, et kogesid viimase kolme nädala jooksul mingit stressirohket elusündmust).

Aktiivne staadium[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sel perioodil hakkavad inimesel ilmnema mitmesugused psühhoosisümptomid (hallutsinatsioonid, luulud jne).

Residuaalne (allesjääv) staadium[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilikult paranetakse aktiivsest staadiumist järgemööda, aga paljud skisofreeniat põdevad inimesed jäävad mingeid sümptomeid siiski kogema (näiteks kindlad hallutsinatsioonid teatud olukordades – “pilved” ärevas olukorras vms), sagedamini jäävad alles negatiivsed sümptomid (lame meeleolu). Uuringud on näidanud, et pärast psühhoosist paranemist terveneb 28% skisofreeniahaigetest täielikult (normaalsesse seisundisse; ingl remit); 22% inimestest jäävad mingid sümptomid edasi esinema; 50% inimesi jääb aktiivse ja residuaalse staadiumi vahel pendeldama.

Skisofreenia puhul on normaalne nähtus tagasilangus (relapse) – pärast esimesest psühhoosihoost paranemist kogeb järgmise viie aasta jooksul tagasilangust 81% patsientidest. Peamised põhjused võivad olla

  • stressirikas elusündmus või naasemine stressirikkasse perekeskkonda (pärast haiglaravi);
  • ravimivõtmisrežiimi rikkumine (40–50% haigetest) – siin mängib rolli halb eneseseire, negatiivsed hoiakud ravi suhtes, ei ole teiste haiguste ravikuuridest ka kinni pidanud, ebaadekvaatne haiglast väljalaskmine või edasise hoolduse planeerimine, halb terapeutiline suhe).


Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Experiencing Psychosis – Schizophrenia and its Symptoms Davey. G. Psychopathology. Research, Assessment and Treatment in Clinical Psychology. 2010

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]