Bob Geldof

Allikas: Vikipeedia
Bob Geldof, 2014

Robert Frederick Zenon "Bob" Geldof, Briti impeeriumi ordu rüütelkomandör (sündinud 5. oktoobril 1951) on Iiri laulja, laulukirjutaja ja ühiskondlik aktivist, kes on üles astunud ka näitlejana.[1] Ta sai kuulsaks punk-roki muusikastiili tekkimise ajal 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses Iiri rokkbändi The Boomtown Rats lauljana.

Geldof on laialdaselt tunnustatud aktiivse ühiskondliku tegevuse eest, eriti võitluse eest Aafrika rahvaste olukorra parandamiseks. Ta on üks heategevusliku superbändi Band Aid loojatest ning superkontsertide "Live Aid" ja "Live 8" eestvedaja. Geldof tegutseb mitme heategevusliku organisatsiooni juures ja üksikisana on ta võtnud sõna isade õiguste liikumise nimel.

Lisaks arvukate auhindadele ja aunimetustele on suur tunnustus see, et kuninganna Elizabeth II lõi Geldofi rüütliks[2] ning ta on saanud rahupooldaja (Man of Peace) auhinna, mida antakse inimestele, kes on andnud rahvusvaheliselt väljapaistva panuse sotsiaalse õigluse ja rahu tagamisse.[3] Geldofi ühiskondlikku tegevust on alati saatnud suuremad ja väiksemad skandaalid, peamiselt tema vabameelse käitumise ja vulgaarse keelekasutuse tõttu.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Bob Geldof sündis ja kasvas üles Dún Laoghaire linnas Iirimaal Robert ja Evelyn Geldofi pojana. Tema isaisa oli Belgia immigrant ja isaema oli Londonist pärit juut.[4] Kui Bob oli kuue- või seitsmeaastane, suri ema Evelyn 41-aastasena ajuverejooksu tõttu.

Bob õppis katoliiklikus Blackrocki Keskkoolis, kus teda kiusati tema kolmanda eesnime Zenon pärast ja selle tõttu, et ta mängis ragbit.[5] Pärast töötamist lihuniku, teetöölise ja konserveerijana võeti ta tööle muusikaajakirjanikuks Vancouveris Kanadas ajalehe „The Georgia Straight“ juures.[6]

Geldofi kauaaegne tüdruksõber ja hilisem abikaasa oli muusikaajakirjanik Paula Yates, kes sai tuntuks Briti muusikalise teleprogrammi "The Tube" (19821987) saatejuhina ja hommikuprogrammis "Suur Hommikusöök" otse voodist tehtud intervjuudega.[7] Geldof kohtus Yatesiga bändi The Boomtown Rats tegevuse algusaastatel, kui naisest oli saanud bändi kirglik fänn. Neist sai paar 1976. aastal, kui Yates lendas bändi juurde Pariisi, et meest üllatada.[8] 31. märtsil 1983 sündis neil tütar Fifi Trixibelle Geldof. Pärast kümmet aastat kooselu abiellusid nad 1986. aasta juunis Las Vegases. Hiljem sündis neil veel kaks tütart: Peaches Honeyblossom Geldof ja Little Pixie Geldof. Bob Geldof on teatanud, et lapsed peavad tema muusikat „pasaks“ ja teda ennast „häbiplekiks“.[9]

1992. aastaks oli Geldof televisiooniettevõtte Planet 24 kaasomanik[10] ja temast oli saanud arvestatav ärimees. Ta jätkas äritegevust televisiooni ja hiljem ka sidetarkvara valdkonnas.[11]

1995. aasta veebruaris jättis Yates Geldofi maha Michael Hutchence'i pärast, kes oli ansambli INXS laulja.[12] Geldof ja Yates lahutasid 1996. aasta mais. Hutchence leiti 1997. aasta novembris hotellitoast pooduna. Varsti pärast seda sai Geldof kohtu kaudu endale oma kolme tütre hooldusõiguse ja on sellest alates olnud isade õiguste liikumise eestkõneleja.[13] Paula Yates suri 2000. aastal ravimite ja alkoholi üleannuse tõttu. Geldofist sai Paula ja Michael Hutchence'i tütre Tiger Lily Hutchence'i ametlik eestkostja ning hiljem ta lapsendas tüdruku uskudes, et lapsel on kõige parem üles kasvada koos oma poolõdedega.[14]

7. aprillil 2014 suri Bob Geldofi tütar Peaches kahekümne viie aastasena heroiini üleannuse tõttu. Geldof teatas, et nende perekonna valu on kirjeldamatu.[15]

Ajalehe Sunday Times 2012. aasta rikaste edetabeli järgi oli Bob Geldofi varandus 32 miljonit naela.[16] Geldof elab Batterseas Londonis koos oma elukaaslase prantsuse näitlejanna Jeanne Marine'iga, kellega ta kihlus 1. mail 2014,[17] ja tütre Tigeriga.

Muusikukarjäär[muuda | muuda lähteteksti]

1975. aastal, pärast Kanadast Iirimaale naasmist, sai Geldofist ansambli The Boomtown Rats laulja. Bänd tegi pungi mõjutustega rokkmuusikat ja oli seotud punkliikumisega.[18] 1978. aastal valmis neil esimene esikoha singel Briti edetabelis „Rat Trap“.[19] Rahvusvahelise tuntuse saavutasid nad 1979. aastal järgmise esikoha singliga „I Don't Like Mondays“.[20] Selle laulu edu oli vastuoluline, kuna Geldof kirjutas selle Californias toimunud koolitulistamise mõjul. Kuueteistaastane tulistaja Brenda Spencer põhjendas oma tegu sellega, et talle ei meeldi esmaspäevad.[21] 1980. aastal tuli bändil välja album „Mondo Bongo“. Sellel sisalduv laul „Up All Night“[22] oli Ühendriikides hitt ja selle videot näidati tihti MTV-s.

Geldof sai tuntuks värvika intervjueeritavana. Bändi esimesel esinemisel Iiri telesaates "The Late Late Show" esines Geldof sihilikult teravalt saatejuhi vastu, intervjuu ajal ründas ta Iiri poliitikuid ja katoliku kirikut, süüdistades neid riigi paljudes probleemides, ning solvas saate publiku seas olevaid nunnasid.[23] Intervjuu tekitas skandaali, mis muutis Iirimaal esinemise bändi jaoks võimatuks.[24]

Geldof lahkus bändist 1986. aastal, et alustada soolokarjääri ja avaldada oma autobiograafia „Is That It?“, millest sai Ühendkuningriigis menuk.[25] Tema esimesed sooloplaadid läksid suhteliselt hästi müügiks ning sündisid hitid „This Is The World Calling“[26] ja „The Great Song of Indifference“.[27][28] Aeg-ajalt esines Geldof ka koos teiste artistidega, näiteks David Gilmouriga bändist Pink Floyd laulu „Comfortably Numb“ esitamisel.[29] 1992. aastal esines ta vanal Wembley staadionil Freddie Mercury mälestuskontserdil koos teiste Queeni liikmetega, lauldes laulu „Too Late God“, mille ta oli kirjutanud koos Mercuryga.[30]

Alates 2000. aastast jäi Geldofi muusikukarjäär tagaplaanile, kuna ta pühendas palju aega arengumaade võlakergenduskampaania korraldamisele.[31] Sellega seoses korraldati ka "Live 8" heategevuslike kontsertide sari, mis toimus G8 riikides ja Lõuna-Aafrikas. 2002. aastal valiti Geldof rahvaküsitluse tulemusena 100 väljapaistvaima briti hulka, hoolimata sellest, et ta on iirlane.[32]

2005. aastal pöördus Geldof oma muusikukarjääri juurde tagasi ja andis välja oma sooloalbumite kogumiku „Great Songs of Indifference – The Anthology 1986 – 2001“.[33] Pärast seda läks ta kontsertuurile. 2006. aasta juulis saabus Geldof kontserti andma Milano Arena Civica staadionile, kuhu mahub 12 000 inimest. Selgus, et korraldajad ei olnud pileteid vabamüüki pannud ja kohale tuli 45 pealtvaatajat. Geldof keeldus lavale minemast, kuid jagas selle asemel fännidele autogramme.[34]

Heategevus[muuda | muuda lähteteksti]

Bob Geldofi esimene suurem heategevuslik ülesastumine toimus 1981. aasta septembris, kui ta osales Amnesty Internationali heategevussõul The Secret Policemen's Other Ball ja esitas sooloversiooni laulust „I Don't Like Mondays“.[35] Sellega külvati seeme viljakale pinnasel ja alguse sai Geldofi tegevus ühiskondliku aktivistina.

Band Aid[muuda | muuda lähteteksti]

1984. aastal reageeris Geldof BBC uudisloole Etioopia näljahäda kohta,[36] kutsudes popmuusikuid üles midagi ette võtma. Raha kogumiseks kirjutas ta koos Ultravoxi liikme Midge Urega laulu „Do They Know It's Christmas?“. Laul lindistati eri artistide esituses nime all Band Aid.[37]

Esimese nädala jooksul sai sellest kõige kiiremini müüdud singel Ühendkuningriigi ajaloos ja see jõudis edetabeli esikohale. Müügiarvuga üle kolme miljoni eksemplari sai sellest Ühendkuningriigis tolleks ajaks enim müüdud singel, seda tiitlit hoiti peaaegu 13 aastat.[38] Lisaks oli singel suur hitt USA-s, jõudes 13. kohale Billboard Hot 100 edetabelis. Singli müügiga koguti neliteist miljonit USA dollarit.[39]

1989. ja 2004. aastal lindistati uued versioonid laulust „Do They Know It's Christmas?“. 2014. aastal kutsuti ellu Band Aid 30 ja lindistati heategevusliku singli kaasajastatud versioon, millega koguti raha ebola viirushaiguse ohvrite ravimiseks Lääne-Aafrikas.[40]

"Live Aid"[muuda | muuda lähteteksti]

Saanud parema ülevaate Aafrika olukorrast, mõistis Geldof, et olukord on vilets põhiliselt seetõttu, et riigid maksavad tagasi Euroopa rikaste riikide pankadelt võetud laene. Iga abiks annetatud naela kohta tuli kümme korda rohkem võla katteks ära maksta. Sai selgeks, et ühest laulust ei piisa.

13. juulil 1985 toimus Bob Geldofi, Midge Ure, Harvey Goldsmithi ja Bill Grahami organiseeritud kontsert "Live Aid" – tohutu üritus, mis toimus üheaegselt Londoni Wembley Staadionil ja John F. Kennedy staadionil Philadelphias. Tänu BBC enneolematule otsusele vabastada oma kava kuueteisttunnise rokk-kontserdi jaoks, kanti üritust otsesaatena üle Ühendkuningriigi televisioonis ja raadios.[41]

See oli üks monumentaalsemaid lavasõusid maailmas, kus astusid üles tolle aja suurimad staarid: Queen, Madonna, Status Quo, Sting, U2, Elton John, Paul McCartney, Tina Turner, Paul Young, Dire Straits, David Bowie, Black Sabbath, Bryan Adams, The Beach Boys, Eric Clapton, Tom Petty, Santana jpt.[42] Phil Collins lendas Concorde'iga üle Atlandi, et esineda samal päeval nii Londonis kui ka Philadelphias.[43]

Ülekande ajal ärgitas Geldof inimesi raha annetama šokeerides neid terava kõnepruugi ja vandesõnadega. Rusikaga lauale lüües käskis ta neil jätta vähemalt ühel õhtul pubisse minemata ja kodus kontserti vaadata. Pärast tema emotsionaalset esinemist suurenesid annetuste summad kolmesaja naela võrra sekundis.[44]

"Live Aidi" abil koguti Etioopia näljahäda leevendamiseks 150 miljonit naela. Tunnustusena tehtud töö eest löödi kolmekümne nelja aastane Bob Geldof rüütliks.[45]

Aafrika Komisjon[muuda | muuda lähteteksti]

2004. aasta jaanuaris Aafrikas sõpra külastades jõudis Bob Geldof arusaamisele, et sealseid elanikke ähvardab endiselt näljahäda. Ta helistas Addis Abebast Briti peaministrile Tony Blairile, kes olevat palunud tal maha rahuneda ja tema juurest läbi tulla, kui ta Londonis tagasi on.

Selle kohtumise tulemusena loodi Aafrika komisjon.[46] Tony Blair kutsus kokku seitseteist komisjoni liiget, kelle hulka kuulub ka Geldof.[47] Enamik liikmetest on pärit Aafrikast, paljud neist võimul olevad poliitikud. Korraldati aastane uuring Aafrika probleemide kohta ja jõuti järeldusele, et Aafrika saab muutuda parendades riikide valitsemist ja võideldes korruptsiooniga ning rikkam osa maailmast peab seda muudatust igati toetama. See tähendas abiraha kahekordistamist, võlgade tühistamist ja kaubandusreeglite muutmist. Komisjon koostas üksikasjaliku tegevusplaani. Lobitöö eesmärgil korraldas Geldof kaheksa samaaegset kontserti maailma eri paikades, et survestada G8 riike. Kontserdisarja nimeks sai "Live 8". Komisjoni soovitustest sai hiljem G8 Aafrika võla- ja abipaketi aluskava.

"Live 8"[muuda | muuda lähteteksti]

31. märtsil 2005 kuulutasid Geldof ja Midge Ure välja "Live 8" projekti, mille eesmärk oli teavitada üldsust Aafrikat rõhuvast koormast, mille moodustasid valitsuste võlad, kaubandustõkked, nälg ja AIDS. 2. juulil 2005 toimus kümme kontserti viies tööstusriikide suuremas linnas, kus astusid üles eri stiile viljelevad muusikud maailma eri paigust. Rahvarohked kontserdid toimusid Londonis, Pariisis, Berliinis, Roomas, Philadelphias, Barries, Johannesburgis, Moskvas, Cornwallis ja Tokyos.[48]

Need tasuta kontserdid toimusid neli päeva enne G8 liidrite kohtumist Gleneagles'i hotellis Šotimaal.[49] Esinesid maailma suurimad tähed: Coldplay, Annie Lennox, Pink Floyd,[50] Elton John, Madonna, Mariah Carey, Paul McCartney, Robbie Williams, Snoop Dog, Sting, U2, Andrea Bocelli, Shakira, Green Day, Laura Pausini, Black Eyed Peas, Bon Jovi, Def Leppard, Linkin Park, Stevie Wonder, Bryan Adams, Bjork, Pet Shop Boys jpt. Teadustajatena astusid üles Will Smith, Salma Hayek, Natalie Portman, Dan Aykroyd jt.[51]

Aafrika Arengu Kolleegium[muuda | muuda lähteteksti]

Aafrika Arengu Kolleegiumi (APP) on kümnest silmapaistvast isikust koosnev rühm, mis tegeleb Aafrika õiglase ja jätkusuutliku arengu propageerimisega kõige kõrgemal tasemel. Geldof on selle kolleegiumi liige. Igal aastal avaldab kolleegium Aafrika arengu aruande, kus tuuakse välja kiiret tähelepanu nõudvad teemad ja esitatakse tegevuskava.[52]

ONE-kampaania ja DATA[muuda | muuda lähteteksti]

Bob Geldof tegi tihedat koostööd 2002. aastal Bono loodud organisatsiooniga DATA (Debt, AIDS, Trade, Africa), et propageerida kaubavahetust Aafrika arengumaadega ning nende riikide võlakergendust ja abi AIDS-i vastu võitlemisel. 2008. aastal liitus see organisatsioon ONE-kampaaniaga, kus Geldof, lisaks veel mitmele heategevuslikule üritusele, aktiivselt tegutseb.[53]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. [1] IMDb
  2. [2] BBC News 04.01.2005
  3. [3] BBC NEWS 24.11.2005
  4. [4] The Jerusalem Post 22.03.2011
  5. [5] The National 10.04.2014
  6. [6] The Georgia Straight
  7. [7] IMDb
  8. [8] The National Vintage Wedding Fair
  9. [9] YouTube
  10. [10] BBS NEWS 10.03.1999
  11. [11] groupcall
  12. [12] bio.
  13. [13] P4p
  14. [14] Mail Online 24.10.2014
  15. [15] Mail Online 09.03.2015
  16. [16] The Telegraph 16.05.2012
  17. [17] Mail Online 01.05.2014
  18. [18] punk77
  19. [19] YouTube
  20. [20] YouTube
  21. [21] Daily News 03.11.2003
  22. [22] YouTube
  23. [23] Irish Examiner 23.02.2013
  24. [24] Joseph O'Connor
  25. [25] amazon
  26. [26] YouTube
  27. [27] YouTube
  28. [28] Official Charts
  29. [29] YouTube
  30. [30] YouTube
  31. [31] Independent 29.07.2006
  32. [32] BBC NEWS 21.08.2002
  33. [33] Discography Bob Geldof
  34. [34] The Guardian 24.07.2006
  35. [35] IMDb
  36. [36] YouTube
  37. [37] YouTube
  38. [38] about entertainement
  39. [39] CBC News 10.11.2014
  40. [40] billboard 24.11.2014
  41. [41] Unofficial Live Aid site
  42. [42]] IMDb
  43. [43] YouTube
  44. [44] BBC Home
  45. [45] Bob Geldofi ametlik veebileht
  46. [46] BBC NEWS 26.02.2004
  47. [47] COMMISSION FOR AFRICA
  48. [48] Live 8
  49. [49] The Guardian 02.03.2013
  50. [50] YouTube
  51. [51] Live 8
  52. [52] Africa Progress Panel
  53. [53] ONE

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]