Concorde

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib lennukist; pirnisordi kohta vaata artiklit Concorde (pirnisort).

Concorde

Concorde Aerospatiale – BAC 101/102 (prantsuse keeles Concorde – ühtsus) on seni ainus regulaarliinidel lennanud ülehelikiiruseline turboreaktiiv-reisilennuk. Concorde teenindas lennuliine aastatel 1976–2003, põhiliselt üle Atlandi ookeani: PariisNew York ja London – New York. Esmalend oli 2. märtsil 1969, esimene liinilend 21. jaanuaril 1976[1]. Kokku ehitati 20 lennukit Concorde.

Concorde on läbi aegade üks tähelepanuväärsemaid lennundusikoone ja tänapäevani ületamata insener-tehniline ime. Ainult lennukompaniides British Airways ja Air France kasutusel olnud Concorde’i lennukestus üle Atlandi kulgeval lennuliinil oli kaasaegsetest allahelikiirusel lendavatest reisilennukitest ligi kaks korda lühem, 3–3,5 tundi 18 km kõrgusel.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Concorde'i konstruktsioon koosneb enamjaolt alumiiniumsulamitest, kriitilistes paikades aga väiksemas mahus kuumuskindlatest nikkelsulamitest, kvaliteetterasest ja titaanist. Kuna Concorde'i deltatiiva tagumine serv on kere tagatipuga üsna kohakuti, kus eraldi stabilisaator puudub, asuvad kõrgus- ja kaldtüüride pinnad tiiva tagumisel serval. Tavalist kiilul olevat pöördetüüri toetab juhtimisel täiendavalt kõrgus- ja kaldtüüri (elevoni) kombinatsioon, mida juhitakse erilise diferentsiaalülekande kaudu. Esmakordselt reisilennunduse ajaloos oli kogu Concorde'i juhtimissüsteem täielikult Fly-by-wire' tüüpi.

Varustatus[muuda | muuda lähteteksti]

Concorde'i kahe köögi ja tualettruumidega reisijatesalong mahutas sertifikatsiooni kohaselt kuni 128 reisijat.

Lennukõrgus ja -teekond[muuda | muuda lähteteksti]

trimmimine kütuse ümberpumpamisega

Lennul Londonist New Yorki kulges teekond kõrguseni 8400 m allahelikiirusel, jõudes Bristolist lõuna poole, lülitati mootorid järelpõlemisrežiimi ning kiirendati lennuk ülehelikiiruseni, mis saavutati Lundy saarte kohal. Nii hoiti helilained ja ülehelikiiruseline lööklaine maismaast kaugemal. Seejärel kiirendati Concorde kiiruseni Mach 1,7, lülitati mootorite forssaaž (järelpõlemine) välja ning aeglaselt kuni 15 000 m kõrguseni tõustes saavutati kiirus Mach 2. Hoides jätkuvalt sellist reisilennukiirust, tõusis Concorde tasapisi 17 700 m kõrgusele.

Temperatuuri jaotus lennukiirusel Mach 2

Concorde'i kere pikenes lennukiirusel 2 Mach õhu hõõrdumisel kere väliskatte pinnal tekkinud soojusest (127° C) ca 14 cm. Samal ajal olid ka salongi illuminaatorid tuntavalt soojad. Reisijatesalongi ja hüdraulikasüsteemi jahutamiseks kasutati konditsioneeri vahendusel lennuki pardal olevat kütust. Kütuse ümberpaigutust kasutati ka Concorde'i raskuskeskme muutmiseks ehk trimmimiseks ülehelikiiruselisel lennul. Selleks oli lennuki kere tagumises osas eriline trimmimis-kütusepaak.

Kui Concorde'i lennukiirus lähenes kiiruse suurendamisel kriitilise machi arvuni, siis nihkus tõstejõu rõhukese aerodünaamika seaduse kohaselt deltatiiva kõõlul tahapoole, seega nihkus kogu lennuki raskuskeskmest tahapoole ka kogu tiiva tõstejõu kese (ehk fookus). Et lennuki raskuskese oleks kogu lennu vältel tiiva fookuse ligidal, tuli sabaosa muuta raskemaks või kergemaks, mida tehtigi kütuse ümberjaotusega pumpamise teel põhikütusepaagi esisektsioonist tagumisse trimm-kütusepaaki.[[2]] Vastavalt kütuse kulule ja muutuvale lennukiirusele sai kütuse ümberpumpamisega lennukit selliselt kogu lennu vältel trimmida.

Lendurite kabiin ja visiir[muuda | muuda lähteteksti]

Concorde'i kere ninaosa tipp, koosneb hüdrauliliselt langetatavat koonusest ja läbipaistvast soojusekraanist/visiirist. Alla 3000 m kõrgustel, kus lennukiirus oli tavaliselt 460 km/h, langetati ninakoonus 5°, mis tagas pilootidele hea vaatevälja ette, maandumisel aga langetati ninakoonus 12° alla, mis omakorda võimaldas optimaalselt maandumisrada jälgida. Kuna pilootide istmed kabiinis asusid Concorde'i esitelikust 11,2 m eespool, siis stardi-maandumisrajal ruleerimisel kõrgus lennuki ninaosas asuv lendurite kabiin pööramistel tavatult üle rajaäärte ja piirdemärgistuse.

Mõju lennunduse arengule[muuda | muuda lähteteksti]

Kokkuvõttes sai Concorde'i ehitamine suurte arendamiskulude tõttu võimalikuks ainult tänu riiklikele toetustele. Ka kommertslennuliinidel ei osutunud Concorde tasuvaks. Viimane Concorde'i lend tehti Air France lennukiga 26. november 2003. Osaliselt mõjus Concorde'i lendude lõpetamise otsuse vastvõtmisele 25. juulil 2000 Pariisi lähedal toimunud lennukatastroof.

Peamiseks Concorde'i lendude lõpetamise põhjuseks sai siiski majanduslik ebaedu, millele andsid lõpliku hoobi 11. septembril 2001 reisilennukitega tehtud ennekuulmatu terrorirünnak Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornidele New Yorgis ning sellele järgnenud reisijateveo reeglite karmistamine reisilennunduses. Concorde'i projekt rajas teed Airbusi ajastule ja soodustas Euroopa lennukiehitus tehnoloogia arengut hüppeliselt.

Tehnilised andmed[muuda | muuda lähteteksti]

Aerospatiale BAC Concorde by bagera3005.png
  • Lennuki tüüp: ülehelikiiruseline deltatiib-reaktiivreisilennuk
  • Pikkus: 61,66 m
  • Tiivaulatus: 25,6 m
  • Tiivapindala: 358 m²
  • Tiiva külgsuhe: 1,83
  • Tiiva pinnakoormus: tühikaalul 220 kg/m²
    • maksimaalsel lennukaalul 522 kg/m²
  • Kõrgus: 12,2 m
  • Tühikaal: 78 900 kg
  • Maksimaalne lennukaal: 186 880 kg
  • Kütuse kogus: 119 500 l (95 680 kg)
  • Suurim kiirus: Mach 2,23 ehk 2405 km/h 18 000 m kõrgusel
  • Reisikiirus: Mach 2,02 ehk 2179 km/h
  • Tavalennulagi: 18 300 m
  • Lennukaugus: (tavakaalul) 7 250 km
  • Kohti reisijatele: 100 (British Airways), 92 (Air France)
  • Mootorid: turboreaktiiv, 4 x 139,4 kN ehk 14 217 kgs ja järelpõlemisel 4 x 169,2 kN ehk 17 256 kgs, Rolls-Royce/SNECMA-Olympus-593- MK-610
  • Raja pikkus õhkutõusmisel: 3600 m, maandumisel: 2200 m

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]