Punk rock

Allikas: Vikipeedia
Punk rock
Stilistiline päritolu psühhedeelne rock, pub rock, garage rock, proto-punk
Kultuuriline päritolu 1970. aastad USA, Suurbritannia ja Austraalia.
Instrumendid vokaal, kitarr, basskitarr, löökriistad
Populaarsus Suurbritannias, Uus-Meremaal, Austraalias ja Kanadas tuntum kui USAs. Mõningane edu pop punk'il, eriti ska punk ja two tone
Tuletised alternative rock, hardcore punk, emo, anarcho-punk, post-punk, queercore
Allžanrinimekiri Punk-žanrid
Allžanrid anarho-punk, anti-folk, hardcore, horror punk, new wave, oi!, pop punk, post-punk
Sulamžanrid anti-folk, crust punk, death rock, psychobilly, ska punk, two tone
Regionaalsed tegevuspaigad Eesti punkansamblite loend, Inglise punkansamblite loend, Eesti punk, Soome punkansamblite loend, USA punk
Vaata ka Anarhia, Anarhism, Anarho-skinheadid, Do it yourself, Fanzine, kassetikultuur, punk-linnakud, Punkfilm, Rockerid, Teddyboyd

Punk rock on 1970. aastate keskel tekkinud rock-muusika stiil, mille iseloomulikud esindajad on ansamblid Ramones, Sex Pistols, The Damned ja The Clash.

Väljendit punk kasutatakse ka sellega tihedalt seotud subkultuuri kohta.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eellugu ja suunanäitajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väljendit punk rock (sõna punk tähendab inglise keeles muu hulgas ka algajat) kasutati esimest korda 1960. aastate keskpaigas USAs arvukate briti rock'i (British Invasion) jäljendanud ansamblite kohta. Praegu arvatakse nad garage rock'i alla. Tähtsamad neist olid The Sonics Seattle'ist, MC5 ja The Stooges Detroitist, The Seeds Austinist ning The Standells Los Angelesest. Need ansamblid olid küll kohalikus muusikaelus tuntud ning mõjukad, kuid nad ei saavutanud üleriigilist tuntust. Paljud neist olid oma rohmaka pillikäsitsusega suunanäitajad ka psühhedeelsele rock'ile.

Oluliseks suunanäitajaks oli New Yorgis tegutsenud ansambel The Velvet Underground, mis USA avalikkusele vastuvõetamatuks osutus. Teine oluline New Yorgi suunanäitaja oli lühikest aega tegutsenud New York Dolls, mis šokeeris inimesi The Rolling Stonesist inspireeritud äärmiselt lihtsustatud rock'n'roll'i mängimise ning laval naisteriiete kandmisega. Bänd esines põhiliselt kohaliku tähtsusega klubis Max's Kansas City, andis välja kaks albumit ning enne lagunemist oli lühikest aega selle mänedžer hilisem Sex Pistolsi mänedžer Malcolm McLaren.

Varajased punk-ansamblid New Yorgis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Punk rock'i kui muusikastiili alguseks võib pidada aastat 1974, kui New Yorgi klubides CBGB's ja Max's Kansas City hakkasid regulaarselt esinema ansamblid Television, Ramones ja Blondie, hiljem lisandusid neile endise New York Dollsi liikme Johnny Thundersi The Heartbreakers ning Televisioni endise basskitarristi Richard Helli ansambel The Voidoids.

Mõiste "punk" kinnistasid aga ajakirjanik Legs McNeil ja kunstnik John Holmstrom oma DIY-ajakirjaga "Punk Magazine". Värske meediaväljaande reklaamimiseks kleepisid nad New Yorgi tänavanurkadele flaiereid kirjaga "Watch out, punk is coming!". Esialgu jäi punk rock siiski vaid kitsa ringkonna siseasjaks. Esimest korda pälvisid New Yorgi punk-ansamblid laiemat tähelepanu 1975. aasta suvel toimunud kahepäevase CBGB festivaliga. Umbes samal ajal hakkasid trenditeadlikumad väikeplaadifirmad CBGB bände ja artiste "üles korjama". Patti Smith oli esimene, järgmine oli Ramones. Ramonese endanimeline debüütalbum ilmus 1976. aasta aprillis, mida paljud kriitikud peavad esimeseks tõeliseks punkalbumiks. Tõustes Billboardi edetabelis 111. kohale, lõi see album bändile teatud reputatsiooni, millele lisasid värvi plaadifirma katsed bändi koos selliste nimedega nagu Foreigner ja Black Sabbath esinema sundida. Erinevalt bändi omapäi antud klubikontsertidest osutusid need suured esinemised läbikukkumisteks. New Yorgis tekkis aga järjest uusi ansambleid. 1976. aastal lisandusid karismaatilise punkikooni Stiv Batorsi bänd Dead Boys ning väidetavalt maailma esimene psychobilly ansambel, hullumeelse lavashowga The Cramps.

Esimesed Suurbritannia punk-ansamblid[muuda | redigeeri lähteteksti]

4. juunil 1976 mängis Ramones Londonis, andes sel moel suuna kätte Suurbritannia esimese laine punkbändidele. Paljud tulevased Inglismaa punkikoonid nagu Joe Strummer, Captain Sensible ja Johnny Rotten tulid enne kontserti lava taha kiibitsema. Viimasele neist, juba tollal skandaalsele Johnny Rottenile pakkus Ramones proovilepanekuks õlle pähe uriini. Asjaosaliste mäletamist mööda olla Rotten küll klaasi tühjaks joonud, kuid püsinud seejärel pikalt vait.

Ramonesi 1976. aasta Londoni kontsert ja esimesed kohalikud punkbändid, nagu Sex Pistols ja The Clash said inspiratsiooniks paljudele Suurbritannia punk-ansamblitele. Enne aasta lõppu tekkis Inglismaal palju uusi punk-ansambleid, näiteks The Damned, The Vibrators, The Slits, X-Ray Spex, Siouxsie & the Banshees, Eater, The Subversives (hiljem UK Subs), The Adverts, London, Chelsea (hiljem Generation X), Subway Sect, Stinky Toys, Buzzcocks, Tom Robinson Band ja Eddie & the Hot Rods. Pungilainega läksid kaasa ka mitmed varem tegutsenud bändid, näiteks The Stranglers ja The Jam.

1976. aasta oktoobris andis The Damned välja Suurbritannia esimese punksingli "New Rose". Ka Sex Pistols ei hiilanud oma mängutasemega, kuid nad tulid esile õigel ajal: siis, kui oli tekkinud nõudlus selle muusika järele. Juba mõnda aega edetabelites võimutsenud lihvitud ja taltsas diskomuusika vajas vastukaaluks midagi karmimat ja agressiivsemat. Ka diskolaulude tekstid, mis keerlesid peamiselt armastuse ümber, ei pakkunud midagi neile noortele, kelle probleemideks olid vaesus, töötus, kuritegevus tänavatel ja kõige sellega kaasnev tüdimus.

Pungi eetiline tuum oli Mark Sinkeri sõnul järgmine: "soov šokeerida kasvas välja hoopis utoopilisest püüdlusest, soovist, et need žestid ei tohiks šokeerida, et selle asemel nad ühtäkki lihtsalt on kohased. Et nad toimivad moraalse katalüsaatorina – või siis viitena aegadele, mil ärritumine reserveeritakse päris vägivallale, tõelisele obstsöönsusele, millele iganes meie pilk peatuma jääb (viletsus, sõda, ebaõiglus, kõik ülejäänu); aga mitte soengutele, ropendamisele, valjule muusikale või inetutele piltidele sobimatus paigutuses. /---/ Ja kui sa seda ei mõista, siis oled sa ära teeninud solvamise."

Ameerika Ühendriikide punk rock[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui Inglismaa punk rock moodi oli moelaine, mis käis kõrgelt ning jooksis kiirelt liiva, siis USAs jäi punkliikumine pikaks ajaks põranda alla. Konservatiivne USA ühiskond keeldus punki omaks võtmast, kuigi kohalikud scene'id eksisteerisid pea igas suuremas keskuses. Enamus neist said inspiratsiooni liikumise algkodust, New Yorgist. Tõuke tegutsemiseks andis tihtipeale juhuslikult nähtud Ramonesi kontsert.

Olulistest USA scene'idest võib välja tuua California scene, mis sünnitas hardcore punk'i. Suunda näitasid ansamblid Black Flag, Circle Jerks ning Dead Kennedys. Omalaadseks inkubaatoriks kujunes paremkonservatiivne Orange County maakond, kust on pärit näiteks Mike Nessi country-punk ansambel Social Distortion ning The Offspring.

Washington DC scene'is tekkis straight-edge liikumine, suunanäitajaks Ian MacKaye oma ansamblitega Minor Threat ja Fugazi. Toimis aktiivne põrandaalune info liikumine. Bändifirmad asutati tihti bändide poolt oma materjali välja andmiseks. Niimoodi alustasid Black Flagi label SST ja Ian MacKaye label Dischord.

Bändid, kellest kunagi ametlikus muusikapressis ei kirjutatud, olid populaarsemad kui üldtunnustatud hüpiknukud-ikoonid. Punk rock' avastasid enda jaoks tollal "põranda all" olnud rulasportlased, kelle ajakiri Trasher pühendas nii mõnegi lehekülje mõne punkbändi tutvustamisele ning väiksestes tiraazides levitatud rulavideotes mägis tihti taustaks tempokas punk rock. Rulatamisest inspireeritud või rulatajate poolt austatud valdavalt hardcore punk'i viljelevaid bände nimetati skate-punk'iks. Esimeste skate-punk bändide hulka kuuluvad Suicidal Tendencies, The Hunns, US Bombs ning NOFX.

USA ühiskonna konservatiivsed kihid aga võitlesid pidevalt pungi vastu. Ansambleid süüdistati ühiskonna moraali ning väärtushinnangute õõnestamises. Suuresti just kohtuasjade tõttu läksid peaaegu samal ajal laiali Dead Kennedys ja Black Flag. Vastukaaluks paljude meelest liiga macho'ks muutunud hardcore punk'ile tekkis emo liikumine, mis algselt oli rangelt põrandaalune ning võimalikult antikommertsiaalne. Kui hardcore scene kaheksakümnendate teisel poolel oma otsa leidis, pöördus USA punkliikumine tagasi algse New Yorki stiilis punk rock'i juurde. Märksõnaks sai meloodilisus. Tekkis mõiste pop punk (ka punk pop), mis algselt tähendas Ramonesi muusikalise lihtsuse ja tempokuse ühendamist The Beach Boysi stiilis meloodilisusega. Olulistest selle stiili esindajateks olid ansamblid The Queers ja Green Day.

1980. aastate lõpus ja 1990. aastatel tekkis indie rock'i underground'is punk rock'i taaselustav uus stiil garage punk.

1990. aastate keskpaigas, pärast grungelainet, Ameerika Ühendriikide punk kommertsialiseerus. Meedia haibimasin ning plaadifirmad korjasid pärast grungelaine liivajooksmist üles sellised bändid nagu Green Day ja The Offspring, mis vahelduva eduga tänaseni kuulsust naudivad. Punkringkondade austuse on nad aga minetanud. Suurplaadifirmade poolt üles korjatud punkbände liigitatakse pop punki alla. Lahjendades mässumeelsuse oma muusikas olematuks ning esitades kärisevate kitarride saatel armastuslaule, pole sellel liikumisel midagi ühist algse punkliikumise ega tõekspidamistega.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislinke[muuda | redigeeri lähteteksti]