Enn Lillemets

Allikas: Vikipeedia

Enn Lillemets (sündinud 1. mail 1958) on eesti kirjamees, luuletaja, näitleja, lavastaja ja kultuuriloolane.

Enn Lillemets võlur Atlante rollis Saltatriculi lavastuses "Raevunud Orlando"

Ta lõpetas 1976 Tartu 8. Keskkooli, 1983 eesti filoloogia erialal Tartu Riikliku Ülikooli ja 1989 Jaan Toominga ja Ülo Vilimaa Vanemuise õppestuudio ning on täiendanud end 1991 Kopenhaageni Ülikoolis förja kultuuri erialal.

Lillemets on töötanud 1980–82 ja 1988–92 Eesti Kirjandusmuuseumis, 1989–2000 Tartu Lasteteatris (ka lavastanud), hiljem tegutsenud vabakutselisena. Avaldanud luulekogusid („Olemise valge koer ehk Ingli kolju”, 1994; „Joon haljast valgust nagu vett”, 2016), koostanud kunstinäitusi ja raamatuid („Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused”, 2007, koos Kristi Metstega), avaldanud kultuurialaseid artikleid.

Liikmelisus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kunstiühingu Pallas liige (1988, juhatuse esimees alates 1996)
  • Eesti Teatriliidu ja Eesti Näitlejate Liidu liige (1993)
  • Karl Ristikivi Seltsi liige (2001)
  • Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu liige (2002)
  • Jaan Tõnissoni Seltsi liige (2013).

Lavastusi[muuda | muuda lähteteksti]

  • Peet Vallaku ja Enn Lillemetsa "Inimesel ei ole saladusi!" (1995)
  • Enn Lillemetsa "Fii-foo-fum!", förja rahva lugudest (1996)

Teatrirolle[muuda | muuda lähteteksti]

  • Vanamees (Yeatsi ja Maasiku Laulik Hanrahan, 1989)
  • Pime (Orffi Carmina Burana, 1991 Vanemuises)
  • Jacob Smith (Sniggers) (Dunsany Öö kõrtsis, 1991)
  • Teine Hollond (Buchani ja Türnpu Ruum, 1993)
  • Nagg (Becketti Lõppmäng, 1994)
  • Daniel O’Rourke jt (Iiri muinasjutud, 1995)
  • Nukitsamees (Lutsu ja Saarniku Nukitsamees, 1995)
  • Bokser (Dickensi ja Püttsepa Kilk koldel, 1996)
  • Prints (Wilde’i ja Saarniku Õnnelik prints, 1997)
  • Null (Viidingu ja Rätsepa Olevused, 1998)
  • Isa, Kuningas ja Prints (Jankowiaki Jesperi õnn, 1999)
  • Johannes (Sinissaare Pärija, 2008, Loomine)
  • Püha Arseni (Maciejewicz) Rostovist ja Jaroslavist (Otsa Keisrinna hull ehk Mees, kes rääkis tõtt, 2010, Loomine)
  • organist Heinmann (Vilde Tabamata ime, 2011 Vanemuises)

Filmirollid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Inimene, keda polnud", 1989, Tallinnfilm.
  • "November", 2017, Homeless Bob Production.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • E. Lillemets jt. Imede saar. Ühe stuudio lugu. Intervjueerinud K. Paulus. – Teater. Muusika. Kino 2005, 12
  • E. Lillemets. Muutumatu mees muutuvas kultuuris. Intervjueerinud R. Hanson. – Tartu Postimees, 17. aprill 2008

Välislink[muuda | muuda lähteteksti]