Aleksis Rannit
Aleksis Rannit (kuni 1940 Aleksei Dolgošev; 1. oktoober (vkj)/ 14. oktoober 1914 Kallaste – 5. jaanuar 1985 New York) oli vene päritolu eesti kirjanik ja kunstiteadlane.
Ta sündis Kallastel ehitusinseneri ja matemaatikaõpetaja perekonnas. Rinnalapsena asus ta koos emaga elama Peterburi (isa jäi Eestisse), kust repatrieeruti aastal 1921 Eestisse. Aastal 1925 kaotas ta ema, teda kasvatas ema õde Elisabeth Adem.[1]
Ta õppis aastatel 1940–1944 Kaunase ja Vilniuse Ülikoolis (kunstiajalugu, esteetikat, vene kirjandust ja raamatukogundust), õpingute ajal töötas Leedu Riiklikus Raamatukogus graafikakogu konservaatorina ja Leedu Riigiteatris tõlkijana; aastatel 1947–1949 Freiburgi ülikoolis ja aastatel 1953–1956 Columbia ülikoolis, lõpetas selle magistrikraadiga.
Aastatel 1944–1953 elas ta Saksamaal, Austrias, Itaalias ja Prantsusmaal; aastast 1953 elas ta USA-s. Ta oli kunstiajaloo õppejõud ja raamatukogutöötaja. Aastast 1961 oli ta Yale'i Ülikooli slaavi ja Ida-Euroopa osakonnas teadur.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1973 Henrik Visnapuu preemia ("Sõrmus")
- 1978 USA Eesti Kultuurifondi auhind
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Aleksis Rannit oli kaks korda abielus. Tema esimene abikaasa oli (abiellusid aastal 1940) Leedu ooperilauljanna Gražina Matulaitytė (:lt; 1899–1993); tema teine naine oli Prahas sündinud vene emigrantide järeltulija, Yale'i Ülikooli raamatukogutöötaja Tiina (Tatjana) Rannit, kes õppis eesti keele selgeks ja kirjutas eestikeelseid luuletusi.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Viktor Terras. Aleksis Rannit. Lühimonograafia. Eesti Kirjanike Kooperativ, Lund 1975
- ↑ Uno Schultz Armastan kõiki keeli, kirjandusi, luuleid. Intervjuu Victor Terrasega. Maaleht, 28. august 1997