Kunst kunsti pärast

"Kunst kunsti pärast" (prantsuse keeles l'art pour l'art [laar pur laar]; ladinakeelne versioon ars gratia artis) on kunstiteoorias ja üldkeeles kasutatav väljend, mille levik lööklausena pannakse Théophile Gautier' arvele. Varem oli seda kasutanud Victor Cousin ning teadaolevalt oli selle esimene kasutaja Benjamin Constant.

Väljendit "kunst kunsti pärast" on kunstnikud kasutanud oma kunsti õigustamiseks, kui seda on ühtedest või teistest kunstivälistest nõudmistest või kriteeriumidest lähtudes kritiseeritud. Kunst ei pea olema millekski kasulik, vaid teda tuleb võtta sellena, mis ta ise on. Gautier' järgi tuleb kunsti loomisel ja arvustamisel võtta lähtekohaks ainult see, et tegu on kunstiga.

Üldkeeles kasutatakse väljendit ka juhul, kui jutt on millegagi tegelemisest ainult asja enda pärast, pidamata silmas mingit kasu. Mõnikord kasutatakse väljendit halvustavalt, kui tahetakse öelda, et mingi tegevus on kasutu.

Ajalugu

Eellugu

Mõiste "kunst kunsti pärast" kujunemise eeldused olid omaette kutsumusega kunstnikkonna kujundamine ning kunsti filosoofiline mõtestamine inimese ühe spetsiifilise võime väljendusena alates Immanuel Kanti esteetikast. Romantikud tõstsid esile just selle võime, mille Valgustusajastu ratsionalistlik mõtteviis oli mõistuse varju jätnud. Sellist esteetikat arendasid muu hulgas Friedrich Schiller, Friedrich Schelling ja Arthur Schopenhauer.

Romantikute meelest on kunstil elus tähtis koht, sest see rakendab inimese võimet, millel mujal rakendust pole, ning täiendab maailma mõistmist. Seda võimet seostati aistimise, tunnete ja tajuga. Kunstnikud taipavat maailma vahetult ja intuitiivselt materiaalse vormi kaudu.

Kunstnikel tekkis kunsti seesmisel tähtsusel põhinev eneseteadvus ning vajadus luua vabalt, oma äranägemise järgi. See aga ohustas teiste gruppide väärtussüsteeme, mistõttu kirik ja riik püüdsid kunstnike vabadust alla suruda ning kunstiteoseid tsenseerida. Kunstnikud omakorda kuulutasid kunsti omaette eesmärgiks.

Väljendi ja mõiste ajalugu

19. sajand

Teadaolevalt kasutas väljendit "kunst kunsti pärast" esimesena Benjamin Constant oma päeviku sissekandes 11. veebruaril 1804, rääkides Kanti ja Schellingi esteetikast.

Seda mõistet hakkasid üha sagedamini kasutama romantikud ja teised, kes kogesid kunstniku kutsumust ning kaasinimeste mõistmatust. Peale Gautier' olid nende seas Charles Baudelaire, Victor Hugo, Gustave Flaubert, Stéphane Mallarmé, James Abbott McNeill Whistler, Walter Pater ja Oscar Wilde.

Edgar Allan Poe kirjutab essees "The Poetic Principle": "Me oleme pähe võtnud, et luuletuse kirjutamine ainult luuletuse pärast (...) ning tunnistamine, et see oligi meie kavatsus, tähendaks tunnistamist, et meil on tõelise poeetilise väärikuse ja jõu osas põhjalikud puudujäägid; ent lihtne tõsiasi on see, et kui me vaid lubaksime endal heita pilgu omaenda hinge, avastaksime kohe, et päikese all ei ole ega saagi olla väärikamat ja üllamat teost kui just see luuletus, see luuletus iseenesest, see luuletus, mis on luuletus ja ei midagi muud, see luuletus, mis on kirjutatud üksnes luuletuse enda pärast."

"Kunst kunsti pärast" oli 19. sajandil boheemlaste kreedo, millega vastanduti neile, kelle arvates kunsti väärtus seisneb selles, et ta teenib mingit moraalset või didaktilist eesmärki (näiteks John Ruskin). "Kunst kunsti pärast" tähendab, et kunst on väärtuslik just kunstina, kunstilised püüdlused on ise endale õigustuseks ning kunst ei vaja moraalset õigustust ning tohib olla isegi moraalselt õõnestav. See väljendab kunstnike põlgust konventsionaalse moraali silmakirjaliku häbelikkuse vastu ning selle moraali pealesundimise vastu riigi, kiriku ja ajakirjanduse poolt. Samuti on see protest kõiges kasulikkuse otsimise vastu. Samuti kuulutati kunst vabaks kohustusest moraaliõppetunde anda. Protestiti teaduslikkuse vaimu vastu, mis keskendub füüsilistele asjadele ja protsessidele ning puhastele faktidele. Kutsuti üles pöörama tähelepanu mitte ainult teosel kujutatule, vaid kunstiteostele endile.

Théophile Gautier rõhutas vajadust inimese kunstilised ja praktilised püüdlused täielikult lahus hoida: "Ainult need asjad, mis on täiesti kasutud, saavad olla tõeliselt kaunid; kõik kasulik on inetu, sest see on mingi vajaduse väljendus, ja inimese vajadused on madalad ja vastikud ning nende loomus nõrk ja halb."

Üks neist, kes kunsti kunsti pärast aktiivselt propageerisid, oli kunstnik Whistler. Tema loengud, intervjuud ja kirjad ajalehtedele ilmusid 1890 raamatus "The Gentle Art of Making Enemies". Ta ütleb näiteks: "Öelda maalikunstnikule, et Loodust tuleb võtta sellisena, nagu ta on, on [sama mis] öelda [klaveri]mängijale, et ta istuks klaveri peale." Teises kohas ütleb ta: "Kunst peab olema sõltumatu igasugusest mõttetust jutust [claptrap] – peab seisma omaette (...) ning apelleerima silma või kõrva kunstimeelele, ajamata seda segi sellele täiesti võõraste emotsioonidega, nagu harduse, kaastunde, armastuse, isamaa-armastuse ja muu sarnasega." Sellega ta eitas kunsti harjumuslikku rolli riigi või ametliku religiooni teenijana ning distantseerus sentimentalismist. Romantismist on siin säilinud vaid kunstniku oma silm ja tundlikkus kui ainus kohtumõistja.

Walter Pater lähtus kontrastist vahetu kogemuse rikkuse ja põgususe ning abstraktsete mõistete vahel. Tema järgi seisneb elu väärtus üksnes kogemuste rikkuses ja intensiivsuses. Ülim tarkus ei seisne mitte asjade seletamises ega kasutamises, vaid nende aistimises ja kogemises. Ta kirjutab: "Sellist rikkust on kõige rohkem luulekires, iluihas, armastuses kunsti vastu kunsti pärast. Sest kunst tuleb meie juurde siira kavatsusega pakkuda mitte midagi muud kui meie mööduvate hetkede kõrgeimat kvaliteeti, ja seda üksnes nende momentide eneste pärast."

20. sajand

20. sajandil arenes "kunst kunsti pärast" omaette doktriiniks, mille mõjul tekkisid uued kunstisuunad. Hakati rääkima näiteks puhtast poeesiast, tähenduslikust vormist ja plastilisest vormist. Kunstiteost vaadeldi autonoomse ja eneseküllasena ning tema tähendust ja väärtust nähti ainult teose enda materjalis ja vormis.

Sarnaseid ideid oli juba 1854 väljendanud Eduard Hanslick raamatus "Kaunis muusikas". Nüüd propageerisid neid Andrew Cecil Bradley ("Oxford Lectures on Poetry"; 1909); Clive Bell (1919) ja Roger Fry ("Vision and Design"; 1920).

See arusaam sai kunstnike ja kunstikriitikute seas valdavaks. See on teoreetiliseks põhjenduseks abstraktsele ja konstruktivistlikule kunstile ning dadaismile, sürrealismile ja kubismile. Nüüd ei vajanud õigustust enam see, kes pooldas kunsti kunsti pärast, vaid see, kes omistas kunstile kunstiväliseid väärtusi ning otsustas kunsti üle kunstiväliste kriteeriumide alusel.

Ent kuigi nüüd kuulutati kunstnik ja kunst autonoomseks, vabaks mis tahes välisest eesmärgist või kohustusest, omistati talle ka prohveti staatus: kunst ilmutab tõde ning heaolule viivat eluviisi. Näiteks Clive Bell räägib oma raamatus "Art" algul puhtast kunstist, seejärel aga ütleb, et kunst teeb meid teadlikuks "Jumalast kõiges, üldisest erilises, kõikeläbivast rütmist."

Vaata ka

• Parnassi liikumine

Välislingid

• Sissekanne "Ideedeajaloo sõnastikus" (allikas)