Diana

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on jumalannast; eesnime kohta vaata artiklit Diana (eesnimi), laeva kohta artiklit Diana (1931), prints Charlesi abikaasa kohta artiklit Diana Frances Mountbatten-Windsor

Antiikne mosaiik Dianast Sousse'is
Diana kütina. Guillaume Seignac

Diana oli vanarooma mütoloogias jahijumalanna, kreeka jumalanna Artemise Rooma vaste.[1]

Diana oli üks kolmest neitsilikust jumalannast koos Vesta ja Minervaga.

Diana oli Apollo kaksikõde ning Jupiteri ja Latona tütar.[1]

Roomlased samastasid Dianat ristteede jumalanna Hekate ja kuujumalanna Lunaga (Kreekas Selene). Hekate lisanimi oli Trivia (Kreekas Trioditis) ja sellepärast kutsuti Dianatki vahel lisanimega Trivia.[2]

Mõnikord nimetati Dianat lisanimega Lucina. Lucina oli sünnituse jumalanna ja sünnitajad palusid Dianalt abi. Lucina oli ka Jupiteri abikaasa Hera epiteet ja vahel peeti Lucinat eraldi jumalannaks, kuigi mitte nii sageli kui tema vastet vanakreeka mütoloogias Eileithyiat.[3]

Erinevalt enamikust jumalatest, kes elasid Olümposel, elas Diana põhiliselt maa peal. Ta rändas mööda maad ja metsi ning tegeles küttimisega. Tema ümber oli kogunenud kaaskond, mis koosnes peamiselt nümfidest, aga nende seas oli ka surelikke. See oli puhtalt naistest koosnev seltskond, kus mehi ei sallitud. Kogu Diana kaaskond oli üldjuhul andnud vande, et ei käi meestega läbi, ei abiellu ega saa lapsi.

Diana kaitses oma kaaskondlasi, tehes seda vahel viisil, mis tänapäeval kummastav tundub. Kui Apollo hakkas jälitama Daphnet ja too Dianat appi kutsus, moondas Diana Daphne loorberipuuks[4]. Analoogiliselt moondas Diana Arethusa, keda jälitas jõejumal Alpheus, allikaks ja viis selle ühtlasi Kreekast Sitsiilias Sürakuusas olevale Ortygia saarele[5].

Diana tempel asus Roomas Aventinusel. Templi asutamise aastapäev 13. august oli orjade püha.[6]

Teine kuulus Diana kultusepaik oli Aricia lähedal[6]. Aricia oli Rooma-lähedane väikelinn, mis tänapäeval kannab Ariccia nime ja on sisuliselt Rooma edelapoolne eeslinn.

Augustus pidas Dianat ja Apollot iseendale ja oma dünastiale lähedasteks jumalateks. Ta sidus nad sekulaarpühaga. Augustus muutis sekulaarpüha tähendust ja pani need sümboliseerima uue õnneliku aja algust. Ühtlasi kaotas Augustus tava tähistada sekulaarpüha iga 100 aasta järel, vaid sellest ajast peale tähistasid keisrid seda siis, kui see neile sobis.[7]

Diana kultuuris[muuda | redigeeri lähteteksti]

François Boucher. "Diana pärast suplust" (1742)

Alates renessansist on Dianat sageli kujutatud kunstis, eriti kujutavas kunstis. Kunstnikele andis see võimaluse kujutada ilusat naist.

Diana atribuutideks on tavaliselt vibu ja nooled. Jahijumalannana kujutati teda vahel koeraga või äsjapüütud jahisaagiga. Kuna teda samastati kuujumalanna Lunaga, oli Diana atribuudiks ka Kuu, kõige sagedamini kuusirbikujuline ehe, eriti peaehe. Erinevalt teistest jumalannadest kujutati Dianat sageli saatjaskonnaga, mille moodustasid kaunid naised.

Prantsusmaal sai Diana kunstis eriti populaarseks Henri II valitsusajal, sest Henri armuke Diane de Poitiers kandis jumalannaga sama nime. Diana kujutised olid tähtsal kohal Fontainebleu, Chenonceau ja Anet' kossis. Neist viimane oli justkui Diana pühamu, sest selles oli kõikjal näha Diana kujutisi, millest suure osa modelliks oli Diane de Poitiers ise.[8]

Versailles' lossi laskis Diana kujutistega kaunistada Louis XIV. Louis pidas end ise päikesekuningaks ja samastas end Apollo, Diana vennaga.

Diana on tänapäeval levinud eesnimi. Prantsusmaal kasutati nime Diane juba renessansiajal. Inglismaal hakati nime Diana kasutama 19. sajandil, USA-s 20. sajandi esimesel poolel. 20. sajandi teisel poolel levis see nimi üle maailma, sealhulgas Eestisse.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Edith Hamilton. "Antiikmütoloogia". Tallinn, "Eesti Raamat" 1975, lk. 25
  2. Antiigileksikon, 2. kd., lk. 235
  3. "Antiikmütoloogia", lk. 40
  4. "Antiikmütoloogia", lk. 108
  5. "Antiikmütoloogia", lk. 109
  6. 6,0 6,1 Antiigileksikon, 1. kd., lk. 115
  7. Antiigileksikon, lk. 165
  8. Helga Thoma. "Kroonimata kuningannad: Prantsuse kuningate kuulsad metressid". "Kunst" 2004, lk. 34