Pandora

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on vanakreeka mütoloogia tegelasest; Saturni kuu kohta vaata artiklit Pandora (kuu)

"Pandora" John William Waterhouse, 1896
Skulptuur Pandorast Peterhofis

Pandora (vanakreeka keeles Πανδώρα, sõnadest πᾶς 'kõik' ja δῶρον 'kingitus') oli vanakreeka mütoloogias esimene naine, õnnetuste tooja inimkonnale.

Pandora nimi on tõlgendatav mitmeti. Antiigileksikon annab kaks tõlget: 'kõigeandja' ja 'kõigilt ande saanu'[1], Edith Hamiltoni "Antiikmütoloogia" annab tõlkeks 'kingitus kõigilt'[2].

Esimesena pani legendi Pandorast kirja Hesiodos oma teoses "Tööd ja päevad" umbes 700 eKr. Hesiodose jutustuse naiivsus on Hamiltoni sõnul talle täiesti iseloomulik.[2]

Peajumal Zeus tahtis karistada inimkonda selle eest, et Prometheus varastas jumalatelt tule ja viis selle inimestele[1][2]. Ta laskis Hephaistosel valmistada Pandora[1]. Zeusi tahtel kinkisid kõik jumalad talle midagi[1]: kes hõbedase rüü, kes kauni tikitud loori, õitest põimitud vaniku või kuldse krooni[2]. Graatsiad ehtisid ta ehetega ja Aphrodite andis talle vastupandamatu võlu. Seejärel saatis Zeus Pandora kingitusena kõigilt jumalatelt inimeste sekka[1].[3]

Prometheus hoiatas inimkonda, et nad Zeusilt midagi vastu ei võtaks[2][3]. Kuid tema vend Epimetheus ei kuulanud teda ja abiellus Pandoraga[2][3]. Sellest abielust sündis Pyrrha, kes on kõigi tänapäeva inimeste esiema[4].[1]

Jumalad andsid Pandorale kaasa savist anuma, millesse iga jumal oli kätkenud mingi pahe[2][3]. Anumat oli keelatud avada[2][3]. Esimesena pani Pandora-legendi kirja Hesiodos, kes selle anuma kirjeldamisel kasutas sõna δῶρον (pithos). Need savist anumad olid tavaliselt kahe sangaga ja üsna suured, võisid olla inimesestki suuremad. Kui 16. sajandil tõlkis Erasmus Rotterdamist selle legendi ladina keelde, ajas ta nähtavasti selle sõna segamini sõnaga πυχίς (pyxis), mis tähendab laegast. Sealt pärineb ka mõiste "Pandora laegas" – tundmatu sisuga ja keelatud asi. Antiigileksikonis nimetatakse jumalate antud eset vaadiks[1], "Antiikmütoloogias" laekaks[2], "Iidsete aegade lugudes" on pildil kujutatud sangadeta ja kaanega pithos[3].

Pandora oli väga uudishimulik ja avas anuma[1][2]. Selgus, et seal on peidus loendamatu hulk nuhtlusi, muresid ja õnnetusi, mida inimsugu varem ei tundnud[2]: Kurjus, Nälg, Vihkamine, Haigus, Kättemaksuhimu, Hullus ja nii edasi. Kui Pandora nägi, mis oli juhtunud, siis sulges ta kiiresti anuma, aga jättis sellega vangi ainsa, mis polnud sealt välja jõudnud: Petliku Lootuse[2]. Sellepärast ongi maailmas nii palju pahesid ja nii vähe lootust.[3]

Pandora ja Eeva sarnasus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pandora on mitmes mõttes väga sarnane Esimesest Moosese raamatust pärit Eevaga. Kumbki neist oli esimene naine maailmas. Mõlemad on kesksed tegelased legendis, mis selgitab, kuidas inimkond jäi ilma esialgsest külluse ja kerge elu tingimustest ning sai kaela kannatused ja surma. Kummalgi juhul põhjustas selle jumala karistus jumalikust käsust üleastumise eest.

Neil legendidel on ka olulisi erinevusi. Piiblis patustasid Eeva ja Aadam koos, vanakreeka mütoloogias patustas üksnes Prometheus. Jahve lõi Eeva selleks, et see Aadamat aitaks, aga Zeus organiseeris Pandora loomise selleks, et see inimkonnale õnnetust tooks. Aadamat karistati koos Eevaga, Prometheust karistati lisaks Pandoraga saadetud hädadele veel teistest inimestest eraldi ja Pandorat ei karistatud õigupoolest üldse.

Nende sajandite jooksul, mis järgnesid Väike-Aasia ja Lähis-Ida vallutamisele Aleksander Suure poolt, hakati kumbagi lugu teineteisele järjest sarnasemalt rääkima. Nii näiteks ütles Paulus esimeses kirjas Timoteosele: "Ka ei petetud Aadamat, vaid naine peteti ära ja ta sattus üleastumisse." (1Tm 2:14)[5]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Antiigileksikon, 2. kd., lk. 63
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 Edith Hamilton. "Antiikmütoloogia". Tallinn, "Valgus" 1975, lk. 64
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 Vennad Stephanidesed. "Iidsete aegade lood" II. Tallinn, "Eesti Raamat" 1991, lk. 17–20
  4. "Antiikmütoloogia", lk. 67
  5. Piibel.net