Gustav Stresemann

Allikas: Vikipeedia
Bundesarchiv Bild 146-1989-040-27, Gustav Stresemann.jpg

Gustav Stresemann (10. mai 1878 Berliin3. oktoober 1929 Berliin) oli Saksamaa liberaalne poliitik ja riigimees. Ta teenis Weimari Vabariigi ajal kantslerina ja välissekretarina. Gustav Stresemann sai aastal 1926 Nobeli rahuauhinna.

Varajased aastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stresemann sündis Berliinis. Ta oli pärit keskklassi perest, ta isa oli võõrastemaja pidaja ja õllepruulija. Tema õpipaigaks olid erinevad ülikoolid Berliinis ja Leipzigis, ta spetsialiseerus filosoofia ja kirjanduse õppimisele, peale selle omandas ta ka doktorikraadi majandusteaduses. Lisaks sai ta ka õpilasühenduse esimeheks.

1902. aastal asutas Stresemann Saksa Manufaktuuride ühenduse. 1903 abiellus ta jõuka juudist Berliini ärimehe tütrega Käte Kleerfeldiga. Samal ajal oli Stresemann juba ka Friedrich Naumanni Rahvus-Sotsiaalse ühenduse liige. 1906. aastal valiti ta Dresdeni linna volikogu liikmeks. Kuigi ta oli algselt töötanud kauba assotsiatsioonides, sai ta juba varsti Saksimaa Rahvusliku Liberaalse partei esimeheks. Stresemann valiti Reichstagi 1907. aastal, kus ta sai lähedaseks erakonna esimehe Ernst Bassermanniga. Siiski ei olnud ta nõus paljude konservatiivide erakondade liikmetega,selle tõttu aastal 1920 kaotas ta oma positsiooni täidesaatvas komitees ja samal aastal kaotas ta ka oma võimu parlamendis ja linna volikogus.Peale suuri kaotusi pöördus ta tagasi oma algsetele oskustele ja asutas Saksa-Ameerika majandusassotsiatsiooni. Ta pöördus tagasi Reichstagi 1914. Nõrga tervise tõttu ta eksimileeriti sõjaväest. Stresemanni poliitika trotsib lihtsat liigitamist. Tänapäeval on teda üldiselt peetud kui üheks oluliseks Saksamaa juhtpositsiooniks ja vankumatuks demokraatia toetajaks Weimari Vabariigi ajal. Edaspidi on teda tuntud kui Euroopa majanduse integratsiooni ettenägijana. Väidetavalt on tema kõige märkimisväärsemaks saavutuseks peetakse Prantsusmaa ja Saksamaa vahelist lepitust, mille eest Stresemann ja Aristide Briand saavutasid 1926. aastal Nobeli rahuauhinna. Siiski tema poliitiliste ideede evolutsioon tundub siiani mõnevõrra kõikuv. Algselt ,Saksa Impeerium,mille Stresemann asutas oli loodud koos vasakpoolsete Rahva Liberaalidega,Esimese Maailmasõja kestel aga vahetas ta pooli minnes üle parempoolsetele, väljendades, et ta lubab toetust Saksamaa monarhiale ja laienemis võimalustele. Ta oli üks nendest, kes pooldas allveelaevade piiramatut sõjategevust. Stresemanni assotsiatsioon parempoolsetega kohustas teda kõrvale jääma Saksamaa Demokraatliku erakonna juhtpositsioonist, hoopiski anti Stresemannile võimalus luua oma enda partei, DVP-Deutche Volkspartei (Saksamaa Kodanike partei) tõestasid parempoolsete mõju Rahvus Liberaalse Erakonnale. Enamik tema toetusest tulenes keskklassi ja kõrgklassi proletariaatidelt. DVP platvorm toetas kristlike perekonnaväärtusi, ilmalikku haridust, majanduspoliitikat-langetada tariife, vaenulikkust marksismi vastu, vastuseisu hoolekande kulutamisele ja põllumajanduse vaibumisele, ihnsuse aktsepteerimist demokraatias. Vaatamata sellele, et tema erakond oli algselt nähtud kui piki sirgjoont kulgevat konservatiivset saksa rahvuslikku erakonda, kui osa rahvusvahelisest opositsioonist Weimari Vabariigis. Eriti oma kahese suhtumisega suutis ta Freikopside ja Kapp Putchi esinduste vastu seista. Stresemann üritas tasapisi teha koostööd ka vasakpoolsetega varjates seda kiivalt W. Rathenau eest.