Yāsir ‘Arafāt

Allikas: Vikipeedia
Yāsir Arafāt (1999)

Yāsir ‘Arafāt (Mohammed Abed Arouf Arafat, araabia keeles محمد ياسر عبد الرحمن عبد الرؤوف عرفات القدوة الحسيني‎; arvatavasti 24. august 1929 Kairo (enda sõnul sündis ta aga Jeruusalemmas[1]) – 11. november 2004 Pariis) oli Palestiina poliitik.

1970-ndail tegi palestiinlaste sõltumatu kodumaa taotlemine Arafatist maailmapoliitikas väljapaistva kuju, kuid 1980-ndail nõrgendas fraktsioonide kasv Palestiina Vabastusorganisatsioonis (PVO) tema võimu.

Aastal 1983 oli ta sunnitud evakueerima Liibanonist, kuid jäi PVO suurema osa liidriks ja 1990 veenis seda ametlikult tunnustama Iisraeli riiki.

Arafat oli lühike, kiilaspäine ja hõreda habemega vanamees, kes alati kandis musta-valgekirjut pearätti. Sellisena ei näinud ta eriti sissipealiku moodi välja, kuigi ta kandis alati khakivärvi mundrit ja vööl püstolit.[2]

Arafat oli kaua aega poissmees, väites, et on abielus Palestiina üritusega, aga 1992 abiellus ta endast poole noorema palestiinlannast kristlase Suha Tawiliga[1]. Islamis peetakse kiiduväärseks abielluda muu-usulisega ja pöörata ta seejärel islamisse. 1995 sündis neile tütar Zahwa[1].

Arafati kriitikute meelest oli ta tugev taktik, aga väga nõrk strateeg. Väiksemad otsused tegi ta korralikult, aga kõige tähtsamates, näiteks liitlaste valikul, eksis ta kapitaalselt.[1]

Arafati üks suurimaid vigu oli Saddam Husseini toetamine pärast Iraagi sissetungi Kuveiti 1990. See nõrgendas rahvusvahelist toetust Arafatile, sealhulgas rikaste araabiamaade poolehoidu. Pärast seda oli Arafat sunnitud Iisraeliga pidama läbirääkimisi ebavõrdselt positsioonilt.[2].

Kuid ta oli endiselt mõjukas hilisematel Lähis-Ida rahuläbirääkimistel ja saavutas 1993 ajaloolise vastastikuse tunnustamise kokkuleppe Iisraeliga, mille järgi Gaza sektor ja Jericho anti PVO kontrolli alla[2]. Seda nimetati Oslo rahulepinguks ja see kirjutati alla Washingtonis Valges majas[1]. PVO pidi selle saavutamiseks tunnustama Iisraeli õigust eksisteerida 1948. aasta piires ja hukka mõistma vägivalla[2]. Selle lepingu sõlmimise eest pälvisid Arafat, Yitzhak Rabin ja Shimon Peres 1994 Nobeli rahupreemia[1].

1994 naasis Arafat okupeeritud aladele Palestiina riigipeana ja 1995 saavutas ta kokkuleppe Iisraeli vägede väljaviimise kohta Jordani Läänekaldalt. Oktoobris 1995 astus ta pretsedenditu sammu ja kutsus terroriorganisatsiooni Ḩamās läbirääkimistele Palestiina omavalitsuse üle.

Novembris 1995 mõrvas juudi äärmuslane Iisraeli peaministri Yitzhak Rabini ning Lähis-Ida rahuprotsess sattus ohtu. Rabini järeltulijaks sai mõõdukas Shimon Peres, kuid 1996 kaotas Peres valimised ja asendati Likudi liidri, jäiga joone pooldaja Benjamin Netanyahuga. Kõigele vaatamata jätkas Arafat pingutusi kestva rahu saavutamiseks. 1996 valiti ta peaaegu 90% häältega omavalitsusliku Palestiina Rahvusnõukogu presidendiks.

Palestiina omavalitsuse juhina osutus Arafat võimujanuliseks. Tal oli võimalik kujundada Palestiina juhtimine niisuguseks, et kogu võim oli koondunud tema kätte, näiteks oli üksnes temal õigus kirjutada alla rahaeraldistele. Kui ta rahvusvahelise surve mõjul pidi ametisse määrama peaministri, loovutas ta sellele võimu üsna napilt. Esimene peaminister Mahmoud Abbas astus 4 kuud hiljem ametist tagasi. Teini peaminister Ahmed Korei ähvardas samuti tagasiastumisega, püüdes sel moel välja pressida kontrolli julgeolekujõudude üle. Palestiinas kehtis üheparteisüsteem, mida kriitikud nimetasid korrumpeerunuks.[3]

Lugupidamist Arafati vastu vähendas see, kui USA ettevõttel 2000. aasta juulis korraldatud tippkohtumine ebaõnnestus ja palestiinlased alustasid 4 aastat kestnud ülestõusu. Iisraeli sõjavägi purustas Arafati Gaza peakorteri ja pommitas ja tema residentsi Rām Allāh's. Kuid Iisrael ei suutnud teda rahuprotsessist välja tõrjuda ja Arafat jäi kuni surmani Palestiina poliitikat määravaks isikuks.[4]

29. oktoobril 2004 lendas Arafat Prantsusmaale ravile[5]. Tal kahtlustati leukeemiat ehk verevähki[5]. 31. oktoobril teatati, et Arafat ei põe verevähki ega mõnda muud eluohtlikku haigust[6], aga juba 3. novembril halvenes tema seisund sedavõrd, et ta viidi intensiivraviosakonda[7] ja päev hiljem langes ta koomasse[7]. 9. novembril teatati, et Arafatil olevat olnud ajuverejooks[7]. Samal ajal otsisid Palestiina poliitikud juba Arafati ametijärglast[7]. 10. novembril, veel enne Arafati surma nimetati Palestiina Omavalitsuse juhi kohusetäitjaks parlamendi spiiker Rauhī Fattūh, aga mitte määramata ajaks, vaid 60 päevaks alates Arafati surma päevast[7]. Fattūhi ülesanne oli oma ametiaja jooksul korraldada presidendivalimised[7]. Arafat suri juba järgmisel päeval kell 3.30 Pariisi lähedal Prantsuse sõjaväehaiglas[7].

Juba Arafati surma päeval sai Palestiina rahuprotsess tagasilöögi, kui Fatah' fraktsiooni juhiks valiti konservatiiv Farouk Kaddoumi, kes polnud nõustunud Arafati sõlmitud ajutise rahuleppega ega olnud seetõttu Palestiinasse tagasi tulnud, vaid jäänud Tunisesse ja hiljem elanud Süüria pealinnas Damaskuses.[7]

Arafati leinatalitus toimus 12. novembril Kairos ning sellel osalesid kõrged ametiisikud paljudest maailma riikidest. Arafati sarga vedasid sõjaväelennuväljale 6 musta hobust. Sealt toimetati kirst Jordani läänekaldale Rām Allāh'sse, kus Arafat mulda sängitati.[8]

Arafat ise tahtis saada maetud Jeruusalemma, sest palestiinlased ihkavad seda oma riigi pealinnaks. Kuid selle võimaluse välistas Iisraeli peaminister Ariel Sharon kategooriliselt. Matused Palestiinas lääneriikide riigipeade osavõtul olid samuti välistatud, sest palestiinlaste ülestõusu tõttu oli Iisrael kehtestanud seal ranged sissesõidupiirangud. Piirduda tuli sellega, et Palestiina alade ülemvaimulik Tayssir al-Tamimi puistas tema sargale Jeruusalemma mulda. Palestiinlaste lõplik eesmärk on siiski matta Arafat millalgi ümber Jeruusalemmas asuva al-Aqsa mošee maa-alale: see mošee on islami tähtsuselt kolmas pühapaik.[1]

Arafati surma järel nimetati Palestiina Vabastusorganisatsiooni liidriks Mahmoud Abbas, kes oli olnud Arafati esimene peaminister. Ta kogus valimistel absoluutse enamuse häältest, 62,32%. Ta oli olnud koos Arafatiga üks Fatah' asutajatest. Oslo rahulepingu allkirjastamise ajal oli ta üks Arafati saatjatest. Arafat ei kohtunud kunagi USA presidendi George Bushiga ja Iisrael ei lubanud tal kordagi tulla Jeruusalemma, aga Abbas tegi mõlemat juba 2003. aastal, kui ta oli Palestiina omavalitsuse peaminister. Abbasi juhtimisel sõlmisid Palestiina ja Iisrael juba 8. veebruaril 2005 relvarahu, mis lõpetas palestiinlaste ülestõusu.[9]

5. mail 2005 võitis Fatah' Palestiina kohalikud valimised.[10]

Arafāti surma pidasid paljud tema toetajad ja sugulased kahtlaseks. Arvati, et Arafāt võidi mürgitada. 27. novembril 2012 kaevati tema säilmed Rām Allāh' linnas hauast välja, et teha neile toksikoloogiline analüüs. Sellele sammule andis lõpliku tõuke Arafāti riiete analüüs, mille käigus leiti neilt ebatavaliselt suures kontsentratsioonis radioaktiivseid aineid. Toodi paralleel Aleksandr Litvinenkoga, kelle KGB oli mürgitanud polooniumi abil, mis on samuti radioaktiivne.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 198
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 199
  3. "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 199-200
  4. "Kes? Mis? Kus?" 1996, lk. 198-199
  5. 5,0 5,1 "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 194
  6. "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 195
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 196
  8. "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 204
  9. "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 200
  10. "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 259
Eelnev:
puudub
Palestiina omavalitsuse president
19962004
Järgnev:
Rauhī Fattūh
(ajutine)