Andrei Sahharov

Allikas: Vikipeedia
Vasakult paremale: Jelena Bonner, Andrei Sahharov ja Sofja Kallistratova, 1986

Andrei Sahharov (Андрей Дмитриевич Сахаров) (21. mai 1921 Moskva14. detsember 1989 Moskva) oli vene füüsik ja ühiskonnategelane, dissident.

Biograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta sündis Moskvas, kuid evakueeriti Teise maailmasõja ajal Türkmenistani, kus ta lõpetas Aşgabati ülikooli.

Andrei Sahharov osales Nõukogude Liidu tuumapommi projektis ja 1950. aastate alguses vesinikupommi väljatöötamises. 1953. aastal valiti ta NL TA akadeemikuks. Ta osales ka 1961. aastal lõhatud 50-megatonnise Tsaar-pommi väljatöötamises.

1950. aastate lõpus hakkas ta muretsema oma töö tagajärgede pärast ja püüdis tõkestada võidurelvastumist, kirjutades pöördumisi Nõukogude Liidu juhtkonnale.

1975. aastal pälvis ta Nobeli rahuauhinna, kuid teda ei lubatud seda vastu võtma minna.

1980. aastal ta arreteeriti Afganistani sõja vastu protesteerimise tõttu ja saadeti Gorkisse koduaresti, kus ta elas miilitsa järelevalve all 1986. aastani, mil Mihhail Gorbatšov ta vabastada lasi.

Euroopa Parlament annab alates 1988. aastast igal aastal välja Sahharovi auhinda inimõiguste ja mõttevabaduse eest võitlejatele.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Andrei Sahharov pälvis 1975. aastal Nobeli rahuauhinna.

Aastal 1978 valiti ta Ameerika Filosoofiaseltsi välisliikmeks.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

1943. aastal aiellus Andrei Sahharov Simbirskis sündinud Klavdija Aleksejevna Vihhirevaga (1919–1969), kes suri vähki. Neil sündis kolm last – Tatjana, Ljubov ja Dmitri.

Aastast 1972 oli ta abielus Jelena Bonneriga.

Teosed eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]