Tenzin Gyatso

Tema Pühadus Tenzin Gyatso (བསྟན་འཛིན་རྒྱ་མཚོ།; sündinud 6. juulil 1935) on praegune, XIV dalai-laama.

Elukäik

Tenzin Gyatso sündis talupoja peres Tiibeti kirdeosas Amdos, Taktseri (སྟག་འཚེར།) külas, mis tema sünniajal kuulus juba Hiina Qinghai provintsi. Tema sünninimi oli Lhamo Dhondrub.

Kaheaastaselt läbis ta katsed, mille põhjal ta tunnistati XIII dalai-laama Thupten Gyatso taaskehastuseks, pälvis dalai-laama tiitli ning sai nimeks Jetsun Jamphel Ngawang Lobsang Yeshe Tenzin Gyatso (lühendatult Tenzin Gyatso). Dalai-laama on Gelukpa (kollasemütsiliste) koolkonna eestseisja, keda peetakse Tiibeti budismis kõrgeimaks vaimulikuks juhiks, bodhisattva Avalokitešvara reinkarnatsiooniks.

Tenzin Gyatso kolis 1939 koos perega Lhasasse, kuid tema noorusajal, kuni aastani 1950 täitsid dalai-laama ilmalikke, Tiibeti valitseja kohuseid, regendid. Ta elas Potala palees ja dalai-laamade suveresidentsis Norbulingkas. Kuueaastaselt alustas Tenzin Gyatso väljaõpet, saamaks budistlikuks mungaks. 11-aastaselt kohtus ta austerlase Heinrich Harreriga, kes tutvustas talle elu väljaspool Tiibetit. Harrer viibis dalai-laama lähikonnas kuni 1952. aastani ning Tenzin Gyatso ja Harrer jäid sõpradeks kuni viimase surmani 2006. aastal. 1959. aastal lõpetas dalai-laama oma õpingud, saades budistlikus filosoofias Lharampa kraadi, mis ligikaudu vastab doktorikraadile.

1940. aastatel säilitas dalai-laama regentide valitsetud Tiibet faktiliselt sõltumatuse Hiinast, kuid pärast Guomindangi lüüasaamist tungisid kommunistliku Hiina Rahvavabariigi väed 1950. aastal Tiibetisse.

1950–1951 viibis dalai-laama Indias maapaos, kuid 1951. aasta mais saavutati läbirääkimistel Hiina valitsusega kokkulepe, et Tiibet saab Hiina Rahvavabariigis autonoomia. Tenzin Gyatso kohtus mitmel korral ka Mao Zedongiga, kes tegi temast Hiina parlamendi liikme ja püüdis teda enda mõjule allutada. Seejärel oli dalai-laama Tiibeti ametlik juht kuni märtsini 1959, mil ta pärast tiibetlaste ülestõusu brutaalset mahasurumist koos tuhandete põgenikega Lhasast Indiasse siirdus. Dalai-laama seadis end sisse Dharamsalas (Pandžabi osariigis), kus ta moodustas Tiibeti eksiilvalitsuse, saades selle juhiks. 1963. aastal võttis ta vastu demokraatliku põhiseaduse, mille põhjal kutsuti kokku parlament ja moodustati valitsus. Hiina valitsus kehtestas dalai-laamale elamiskeelu ja lubas selle tühistada siis, kui ta hoidub Tiibeti iseseisvuse taotlemisest. Dalai-laama deklareeris, et ei naase kunagi tagasi Tiibetisse marionettvalitsejaks ning nõudis siseasjades omavalitsust ja Tiibeti sundhiinastamise lõpetamist.

1988. aastal teatas dalai-laama, et tunnustab Tiibeti jäämist Hiina Rahvavabariigi osaks, kuid see peab saama ulatusliku autonoomia, mis tagab Tiibeti rahva, kultuuri ja usu säilimise. Seejärel algasid läbirääkimised Hiinaga tema naasmise üle Tiibetisse, kuid pole Hiina vastuseisu tõttu siiani lahendust leidnud. Hiina valitsus väidab, et dalai-laama taotleb siiani Tiibeti eraldamist Hiinast, kuigi Tenzin Gyatso on seda korduvalt eitanud. Hiina valitsuse poliitika jäikuse tõttu tekitavad dalai-laama visiidid Euroopasse ja Ameerikasse poliitilisi komplikatsioone, Hiina nõuab poliitikultelt dalai-laamaga kohtumiste tühistamist.

2011. aasta märtsis teatas Tenzin Gyatso, et loobub Tiibeti eksiilvalitsuse juhi kohast, jäädes siiski kõrgeimaks vaimulikuks juhiks. Ta arvas ka, et komplitseeritud poliitilise olukorra tõttu võib dalai-laama järgmine reinkarnatsioon ka mitte aset leida.

Dalai-laama on edendanud religioonidevahelisi dialooge ja üksteisemõistmist. Ta on korduvalt kohtunud paavstide ja teiste kristlike kirikute juhtidega, aga ka juudi ning islami kõrgvaimulikega.

Dalai-laama ja Eesti

Dalai-laama on kolmel korral külastanud ka Eestit. Esimene külaskäik leidis aset 3.–5. oktoobril 1991 ja teine 19.–21. juunil 2001. Teisel korral kohtus ta mitteametlikult ka toonase Eesti peaministri Mart Laariga.

27. mail 2005 valiti Tenzin Gyatso Tartu Ülikooli audoktoriks.

Kolmandat korda käis Tenzin Gyatso Eestis 16.–18. augustil 2011. Ta kohtus mitteametlikult Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese, kaitseminister Laari, haridusminister Jaak Aaviksoo, mitmete Riigikogu liikmete ning Tallinna saabunud Läti ja Leedu poliitikutega. 17. augustil pidas Tenzin Gyatso Tallinnas Vabaduse väljakul avaliku kõne, kus puudutas kaasaja poliitilisi, eetilis ja moraalseid küsimusi. 18. augustil sai dalai-laama kätte Tartu Ülikooli audoktori medali ning kohtus veel mitmete poliitikutega. Oma visiidi ajal andis Tenzin Gyatso pikemad intervjuud Eesti Televisioonile, Kanal 2-le ja Postimehele.

Tunnustused

1989. aastal pälvis dalai-laama Nobeli rahupreemia Tiibetile omavalitsuse taotlemise vägivallatu kampaania eest. 2007. aastal pälvis ta USA Kongressi kuldmedali. Ta on ka Kanada aukodanik.

Teoseid

• Vabadus paguluses: XIV dalai-laama Tendzin Gjatsho autobiograafia. Elmatar 1999.
• Kunst olla õnnelik: elamisõpetus. K-Kirjastus, 2000.
• Iidne tarkus, moodne maailm: uue aastatuhande eetika. Elmatar 2001.
• Avali süda: kaastunne igapäevaelus. Koostanud Nicholas Vreeland. Pegasus 2003.
• Kuidas anda elule mõte. Tänapäev 2005.
• Kunst olla tööl õnnelik. Pegasus, 2005 (koos Howard C. Cutleriga).

Välislingid

• Dalai-laama ametlik kodulehekülg
• Dalai-laama kõned ja kirjutised
• Dalai-laama 1991. ja 2001. aasta Eesti külastuste fotod Eesti Budismi Instituudi lehel
• Postimees: president Ilves kohtub mitteametlikult dalai-laamaga
• "Tema Pühadus: elagem nii, et elul oleks tähendus" Postimees, 18.08.2011 (intervjuu Roy Striderile)

Eelnev: Thupten Gyatso	Dalai-laama 14. reinkarnatsioon Alates1935 (tunnustatud 1937)	Järgnev: praegune
Eelnev: polnud	Tiibeti eksiilvalitsuse juht 1959–2011	Järgnev: Lobsang Tenzin

Nobeli rahuauhinna laureaat

1901 Dunant, Passy • 1902 Ducommun, Gobat • 1903 Cremer • 1904 IDI • 1905 Suttner • 1906 Roosevelt • 1907 Moneta, Renault • 1908 Arnoldson, Bajer • 1909 Beernaert, d'Estournelles de Constant • 1910 IPB • 1911 Asser, Fried • 1912 Root • 1913 La Fontaine • 1917 Punane Rist • 1919 Wilson • 1920 Bourgeois • 1921 Branting, Lange • 1922 Nansen • 1925 Chamberlain, Dawes • 1926 Briand, Stresemann • 1927 Buisson, Quidde • 1929 Kellogg • 1930 Söderblom • 1931 Addams, Butler • 1933 Angell • 1934 Henderson • 1935 Ossietzky • 1936 Lamas • 1937 Cecil • 1938 Nanseni Pagulasbüroo • 1944 Punane Rist • 1945 Hull • 1946 Balch, Mott • 1947 FSC ja AFSC (kveekerid) • 1949 Boyd Orr • 1950 Bunche • 1951 Jouhaux • 1952 Schweitzer • 1953 Marshall • 1954 UNHCR • 1957 Pearson • 1958 Pire • 1959 Noel-Baker • 1960 Lutuli • 1961 Hammarskjöld • 1962 Pauling • 1963 Punane Rist • 1964 King • 1965 UNICEF • 1968 Cassin • 1969 ILO • 1970 Borlaug • 1971 Brandt • 1973 Kissinger, Lê • 1974 MacBride, Satō • 1975 Sahharov • 1976 B. Williams, Corrigan • 1977 AI • 1978 as-Sadāt, Begin • 1979 Ema Teresa • 1980 Esquivel • 1981 UNHCR • 1982 Myrdal, García Robles • 1983 Wałęsa • 1984 Tutu • 1985 IPPNW • 1986 Wiesel • 1987 Arias • 1988 ÜRO Rahuvalvejõud • 1989 XIV dalai-laama • 1990 Gorbatšov • 1991 Suu Kyi • 1992 Menchú • 1993 Mandela, de Klerk • 1994 ‘Arafāt, Peres, Rabin • 1995 Pugwashi konverentsid, Rotblat • 1996 Belo, Ramos Horta • 1997 ICBL, J. Williams • 1998 Hume, Trimble • 1999 MSF • 2000 Kim • 2001 ÜRO, Annan • 2002 Carter • 2003 ‘Ebādī • 2004 Maathai • 2005 IAEA, al-Barāda‘ī • 2006 Grameen Bank, Yunus • 2007 Gore, IPCC • 2008 Ahtisaari • 2009 Obama • 2010 Liu • 2011 Sirleaf, Gbowee, Karmān • 2012 Euroopa Liit