Aless Bjaljatski

Aless Bjaljatski (2015)

Aless Bjaljatski (Алесь Бяляцкі, õieti Aljaksandr Viktaravitš Bjaljatski (Аляксандр Віктаравіч Бяляцкі); sündinud 25. september 1962 Karjala ANSV-s Värtsiläs) on Valgevene inimõiguslane, inimõiguste keskuse Viasna ('kevad') esimees, poliitvang, Nobeli rahupreemia laureaat aastal 2022.

Ta on Valgevene Rahvarinde Minski piirkonna esimees ja Maksim Bogdanovitši nimelise kirjandusmuuseumi direktor.

Bjaljatski oli vangistuses kaks korda: aastatel 2011–2014 ning uuesti alates 2021. aastast. 3. märtsil 2023 mõisteti Bjaljatski kümneks aastaks vangi.

Elukäik

Ta lõpetas 1984. aastal Gomeli Riikliku Ülikooli ajaloo-filoloogiateaduskonna filoloogi erialal, valgevene ja vene keele ning kirjanduse õpetajana.

Töötas õpetajana Leltšitski rajoonis Gomeli oblastis. Ta teenis ajateenistuses Sverdlovski lähedal suurtükiväe tankitõrjelennuki divisjonis soomustraktori mehaanik-juhina.

Aastatel 1986–1989 aspirantuuris õppides oli ta mitteametliku noorte kirjanike partnerluse Tuteišõja asutajatest. 1987. aastal allkirjastas ta Minski linnavolikogule avalduse korraldada esmakordselt esivanemate mälestuspäeval massiüritus Dzjadõ, millest sai ka totalitarismi perioodil represseeritute mälestuspäev. Osalemise eest 1988. aasta Dzjadõ päeva tähistamisel võeti ta haldusvastutusele.

1988. aastal osales ta ka Valgevene martüroloogiaühingu loomisel, mis on üks esimesi Valgevene inimõigusorganisatsioone. Ta oli ühiskondliku organisatsiooni Valgevene Rahvarinne korralduskomitee liige, selle juhatuse sekretär (1996–1999) ning aseesimees (1999–2001).

1989. aastal lõpetas ta aspirantuuri Valgevene Teaduste Akadeemia Kirjandusinstituudis ja töötas Valgevene Kirjanduse Ajaloo Muuseumi nooremteadurina. 1990. aastal oli ta üks seltsi "Valgevene katoliku kogukond" organisaatoritest.