Albert Schweitzer

Allikas: Vikipeedia
Albert Schweitzer (umbes 1955)
Albert Schweitzer (Arthur William Heintzelmani gravüür)

Albert Schweitzer (14. jaanuar 1875 Saksa keisririik, Elsass-Lotring, Kaysersberg, tänapäeval Haut-Rhin4. september 1965 Gaboon, Lambaréné) oli saksa teoloog, muusik, filosoof ja arst.

Schweitzer sündis Elsass-Lotringis, mis tollal kuulus Saksamaale. Pärast Saksamaa kaotust Esimeses maailmasõjas 1918 võttis ta Prantsusmaa kodakondsuse.

Oma teoloogilistes töödes kritiseeris ta sekulaarset vaadet ajaloolisest Jeesusest, mis tema ajal oli teoloogias üldlevinud, samuti konservatiivsete kristlaste vaadet Jeesusest.

Schweitzeri peamised tööd on eluslooduse eetikast. Ta sõnastas põhimõtte aukartusest elu ees ja esitas filosoofilise põhjenduse eetilisest suhtumisest kõigesse elavasse tulenevalt kõigele elavale omasest elutahtest.

Ta oli ka orelikunstnik, üks oma aja parimaid Bachi teoste esitajaid.

Oma elu teisel poolel tegutses Schweitzer arstina Aafrikas Lambarénés, mis nüüd asub Gaboonis. Ta rajas 1913 kohalike elanike ravimiseks haigla, mis tänapäeval kannab tema nime. Esialgu oli tema abiliseks tema naine, kes näiteks opereerimisel assisteeris.

Lambaréné asus tollal Prantsuse Ekvatoriaal-Aafrikas. Kui puhkes maailmasõda, siis võeti Schweitzer ja tema naine Saksamaa kodanikena Prantsuse sõjaväe valve alla, aga neil lubati esialgu tööd jätkata. 1917 viidi nad Bordeaux'sse, kus neid kõigepealt hoiti Hispaania piiri lähedal Püreneedes ja alates 1918. aasta märtsist Saint-Rémy-de-Provence'is. Alles 1918. aasta juulis viidi ta sünnipaika Alsace'i, mis pärast sõja peatset lõppu läks Prantsusmaa koosseisu, ja lasti vabaks.

1924 naasis Schweitzer, seekord ilma oma naiseta, Lambarénésse, kus haigla oli vahepeal hävinud, ja taastas selle. Tema assistendiks oli tollal Oxfordi ülikoolis õppinud, kuid seda mitte lõpetanud Noel Gillespie. Seal töötas Schweitzer vaheaegadega kuni surmani, sealhulgas Teise maailmasõja ajal, aga kui ta edaspidi Euroopas ära käis, siis jättis ta maha juba toimiva haigla, mis jätkas tegevust ka ilma Schweitzeritagi.

Pikapeale tema vaated levisid ja pälvisid tunnuistust mitte üksnes Euroopas, vaid kogu maailmas. Aastal 1928 pälvis ta Goethe auhinna ja 1952 Nobeli rahuauhinna.

Kritiseeritud on Schweitzeri suhtumist neegritesse. Näiteks oli ta vastu Gabooni iseseisvumisele 1960, arvates, et see tuli liiga vara ja et riigi elanikud polnud valmis oma riigiga hakkama saama. Chinua Achebe otsiteeris Schweitzeri ütlust: «Aafrika on tõepoolest minu vend, aga minu noorem vend.» Kuid hilisemast ajast pärineb ka Schweitzeri ütlus: «Aeg rääkida vanematest ja noorematest vendadest on läbi.»

1950. aastatel külastas Lambarénéd ameerika ajakirjanik John Gunther, kes samuti kirjutas Schweitzeri patroneerivast hoiakust neegrite suhtes. Ta pani ka tähele aafriklaste puudust oskustööliste hulgas. Pärast kolmekümmet aastat Aafrikas sõltus Schweitzer endiselt eurooplastest õdedest. Võrdluseks hakkas tema kaasaegne Albert Cook Ugandas õdesid ja ämmaemandaid välja õpetama juba 1910. aastatel ja andis välja sünnitusabi käsiraamatu kohalikus luganda keeles.

Teosed eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artiklid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Näidend Albert Schweitzerist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Näidend on ilmunud Osvald Toominga raamatus "Musta Mandri kasupoeg. Rahva sõda ehk Valge laev", Tallinn, ER 1988, lk 3–40.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]