Christian Lous Lange

Allikas: Vikipeedia
Christian Lous Lange.

Christian Lous Lange (17. september 1869 Stavanger11. detsember 1938 Akeri vald (praegu Oslo)) oli norra õpetaja, ajaloolane ja politoloog.

Ta oli konfliktide rahumeelse lahendamise ja rahvastevahelise üksteisemõistmise eestvõitleja ning internatsionalismi teoreetik.

Aastal 1921 sai ta kahasse Hjalmar Brantingiga Nobeli rahuauhinna.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema vanemad olid ajaloolase Christian Christoph Andreas Lange poeg sõjaväeinsener[1] ooberst (oberst) Halvard Lange (1842–1905) ja Thora Marie Lous (1845–1923).

Ta kasvas üles Stavangeris.

Haridus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1887 sooritas ta eksami examen artium.

Ta õppis Kristiania ülikoolis prantsuse ja inglise[2] filoloogiat ning ajalugu ning lõpetas selle aastal 1893 kraadiga cand.philol. (magistrikraad).

Ta õppis stipendiumi toel Prantsusmaal ja Suurbritannias keeli.

Aastal 1919 sai ta oma teose "Histoire de l'internationalisme" 1. köite põhjal Oslo Ülikooli filosoofiadoktori kraadi.

Õpetajatöö[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üliõpilasena andis ta tunde mitmes Kristiania gümnaasiumis.

Pärast kutseeksami sooritamist töötas ta Oslos Olaf Bergi tütarlastekoolis ning seejärel Aarsi gümnaasiumis ja Vossi gümnaasiumis õpetajana. Seda ametit pidas ta 1908. aastani.

Koos ülemõpetaja Hans Schjøthiga andis ta välja maailma ajaloo õpiku "Lærebog i verdenshistorie".

Poliitiline, organisatsiooniline ja diplomaatiline tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta kuulus Venstre radikaalsesse tiiba. Seoses uniooni katkestamisega 1905 pooldas ta Norras vabariigi kehtestamist. http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Christian_Lous_Lange&action=edit Aastal 1899 oli ta Kristianias toimunud Parlamentidevahelise Liidu aastakoosoleku korralduskomitee[3] sekretär. Selles ametis tegi ta nii head tööd, et 1900 sai temast vastloodud Stortingi Nobeli komitee ning Nobeli Instituudi sekretär. Ta kujundas välja Nobeli Instituudi, kirjutas arvamusi Nobeli rahuauhinna kandidaatide kohta ja koostas Nobeli komitee aastaaruandeid Stortingile. Aastal 1905 sai Nobeli Instituut oma maja, mille planeerimises Lange osales[4]. Ta kujundas alates 1904. aastast[5] välja instituudi raamatukogu, millest sai maailma parim rahuliikumise ja rahvusvaheliste suhete alane raamatukogu. Lange tahtis teha Nobeli Instituudist rahu-uurimise keskuse, "rahulaboratooriumi"[6]. Samuti kavatses ta värvata instituudi juurde sõltumatuid eksperte, kes menetleksid rahvaste (eriti asumaade rahvaste) kaebusi, mis rahvusvahelise õiguse kompetentsi ei kuulu. Lange jäi sellesse ametisse 1909. aastani. Pärast seda jäi ta Nobeli komitee nõunikuks.

Aastal 1907 oli ta üks Norra delegaatidest Haagi rahvusvahelisel rahukonverentsil.

Aastal 1909 sai ta Parlamentidevahelise Liidu peasekretäriks ning kolis abikaasa ja viie lapsega Brüsselisse, kuhu selle peakorter Bernist üle viidi. Lange oli esimene palgaline ning parlamenti mittekuuluv töötaja sellel ametikohal[7]. Ta haldas Parlamentidevahelise Büroo asju, kohtus riikide parlamendirühmadega, aitas sõnastada aastakoosolekute päevakoeda, toimetas organisatsiooni ametlikke väljaandeid, kogus raha (Norra eraldas esimese riigina Parlamentidevahelisele Liidule aastatoetuse) ning pidas loenguid ja publitseeris omal kulul, et organisatsioonile tähelepanu tõmmata[8]. Ta reformis ja laiendas seda organisatsiooni; aastaks 1914 oli sellel 4000 liiget 24 riigis. Hiljem käis ta organiseerimas riikide parlamentaarseid rahugruppe. Esimese maailmasõja ajal juhtis ta Parlamentidevahelise Uniooni tööd Oslost ning suutis seda organisatsiooni Norra valitsuse ning Carnegie rahvusvahelise rahu fondi abil käigus hoida, kuigi sõdivad riigid selle tööd ei toetanud. Aastal 1920 viidi Parlamentidevahelise Uniooni sekretariaat üle Genfi, kuhu oli rajatud Rahvasteliidu peakorter. Ta sõitis ringi Euroopas ja USA-s ning pidas rahvusvaheliste suhete alaseid loenguid. Edutult püüdis ta veenda suurriike ratifitseerima protokolli Haagi rahvusvahelise kohtu kohta. Kui Jaapan 1931 Mandžuuriasse tungis, püüdis Lange saavutada Jaapani taunimist ning Jaapani-vastaste sanktsioonide rakendamist. Parlamentidevahelise Liidu sekretäriks jäi Lange 1933. aastani, mil ta ei nõustunud enda taasnimetamisega sellele kohale.

Parlamentidevahelises Liidus töötav Lange keeldus Gunnar Knudseni ettepanekust tulla Norra välisministriks.

Kui Lange asus tööle Genfi, oli ta ka üks Norra esindajatest Rahvasteliidus. Selle esimesele istungjärgule kutsuti ta pidama loengut rahuläbirääkimistest ja desarmeerimisest.

Välismaal elades osales Lange Norra avalikus poliitilises arutelus ajakirja Samtiden kaudu. Ta pooldas 1920ndatel Norra desarmeerimist. Kaitseminister Theodor Holtfodt nimetas teda ebapatriootiliseks.

Pärast Hitleri võimuletulekut Saksamaal 1933 ja Itaalia kallaletungi Etioopiale 1935 pidas Lange tõenäoliseks suurt sõda ühelt poolt Saksamaa ja Itaalia ning teiselt poolt Euroopa demokraatlike riikide vahel.

Alates 1934. aastast, mil Lange kodumaale tagasi pöördus, kuni surmani oli ta Stortingi Nobeli komitee liige.

Teaduslooming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Christian Lous Lange oli üks tuntumaid internatsionalismi teoreetikuid.

Aastal 1919 ilmus tema menuka teose "Histoire de l'internationalisme" esimene köide. Teise köite kirjutamist alustas ta pärast Norrasse naasmist 1934. Et ta jätkas intensiivset rahvusvahelist tööd, ei jõudnud ta teost lõpuni viia. Selle lõpetas 19541963 osalt Lange märkmete järgi Nobeli komitee sekretär August Julius Casse Schou.

Tähtsamate teoste seas on ka "Mellemfolkelig politikk 1815–1914" (1925) ja "Histoire de la doctrine pacifique" (1927).

Teoseid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Lærebog i verdenshistorien fra oldtidens slutning til vore dager for gymnasierne ('Maailma ajaloo õpik vanaaja lõpust meie päevini gümnaasiumidele'; koos Hans Schjøthiga), 1904 (10. trükk 1935; uusnorra tõlge, Heimssoga, 2 köidet, 1923–1924)
  • Rett og fred millom folki. Utgreiding um dei nyaste avtalorne, Norske folkeskrifter 50, 1909
  • Parliamentary Government and the Interparliamentary Union. – World Peace Foundation Pamphlet Series, kd I, nr 3, osa III, Boston: World Peace Foundation, 1911. Algselt ettekane esimesel ülemaailmsel rasside kongressil 26.–29. juulil 1911 pealkirjaga "Tendencies towards parliamentary rules".
  • Union interparlementaire: Résolutions des conférences et décisions principales du conseil, 2. trükk Bruxelles: Misch & Thron 1911.
  • Den europæiske borgerkrig ('Euroopa kodusõda'), Oslo: Aschehoug 1915
  • Betingelser for en varig fred. Oversigt over forbundets arbeide ('Püsiva rahu tingimused. Ülevaade Liidu tööst', 1917
    • The Conditions of a Lasting Peace: A Statement of the Work of the Union, Oslo: Interparliamentary Union 1917. (ka prantsuse ja saksa keeles)
  • Organisation centrale pour une paix durable: Exposé des travaux de l'organisation La Haye: Organisation centrale pour une paix durable 1917.
  • Russia, the Revolution and the War: An Account of a Visit to Petrograd and Helsingfors in March, 1917, Washington, D. C.: Carnegie Endowment for International Peace (Division of Intercourse and Education, No. 12), 1917.
  • Histoire de l'internationalisme ('Internatsionalismi ajalugu', 1. köide: Jusqu'à la paix de Westphalie (1648) ('Vestfaali rahuni (1648)') doktoritöö, Kristiania/Paris/München/London/Haag/New York 1919. Publications de l'Institut Nobel Norvégien, Tome IV, Aschehoug 1919.
  • Mellemfolkelig politikk 1815–1914 ('Rahvusvaheline poliitika 1815–1914', 1925
  • Histoire de la doctrine pacifique et de son influence sur le développement du droit international ('Rahudoktriini ajalugu ning selle mõju ajalugu rahvusvahelisele õigusele'). – Recueil des cours (Académie de droit international), 1926, III, Tome 13 de la Collection, Paris: Hachette 1927, lk 171–426. Sisaldab Lange tähtsamate tööde nimekirja.
  • Christian L. Lange, August Schou. Histoire de l'internationalisme II: De la Paix de Westphalie jusqu'au Congrès de Vienne (1815), Publications de l'Institut Nobel Norvégien, Tome VII, Oslo: Aschehoug 1954.
  • August Schou. Histoire de l'internationalisme III: Du Congrès de Vienne jusqu'à la première guerre mondiale (1914), Publications de l'Institut Nobel Norvégien, Tome VIII, Oslo: Aschehoug 1963.

Artikleid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • The Future of the Norwegian Nobel Institute. – The Independent, 62, 9. mai 1907, lk 1060–1064.

Nobeli rahuauhind ja teised tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Langet esitati mitu korda Nobeli rahuauhinna kandidaadiks, sest ta oli sõja ajal ära hoidnud Parlamentidevahelise Liidu lagunemise.

Aastal 1921 sai ta koos Rootsi peaministri poliitiku Hjalmar Brantingiga Nobeli rahuauhinna.

Seda määramist toetas ka Norra Töölispartei, mis oli väga kriitiline Rahvasteliidu ning üldse kodanliku rahuliikumise suhtes. Parempoolsed erakonnad olid skeptilisemad. Ajaleht Tidens Tegn naeris välja rahuauhinna andmise sekretärile.

Auhind anti kätte 10. detsembril 1921. Nobeli komitee liige Halvdan Koht pidas kõne, milles ta nimetas Langet suureks organisaatoriks, kellel on praktilist meelt, kõigutamatut idealismi, rikkalikult teadmisi ning otsustavust täita oma kohust nii headel kui ka halbadel aegadel. Sõja ajal andis ta Kohti sõnul sellest tunnistust nagu mitte keegi teine.[9]

Oma Nobeli-loengus 13. detsembril 1921 vastustas Lange šovinismi ja rassiteooriaid ning kutsus üles tihedale rahvusvahelisele koostööle.

Aastal 1932 pälvis Lange Grotiuse medali.

Aastal 1936 sai Lange Norra Teaduste Akadeemia liikmeks.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta abiellus 27. detsembril 1894 linnafoogt (byfogd) Johan Ludvig Carl Manthey (1808–1875) ja Sophie Marie Nielseni (1833–1903) tütre õpetaja Bertha Mantheyga (23. veebruar 1867 – 23. november 1947).

Kauaaegne Norra välisminister Halvard Manthey Lange ja parlamendi liige Carl Viggo Manthey Lange olid Christian Lous Lange pojad.

Lange Nobeli-loengu tõlge[muuda | redigeeri lähteteksti]

Internatsionalism

I

Nobeli fondi põhireeglite järgi peab iga auhinnasaaja pidama autasu pälvinud töö kohta avaliku ettekanne. Mulle tundus loomulik anda seda kohustust täna täites selgitus teoreetilisest alusest, millel põhineb rahvusvaheline rahu ja õigus – töö, millesse ma oma jõupingutustega panuse annan. On küll üleliigne öelda, et see selgitus ei ole üheski üksikasjas originaalne; materjal tuleb ammutada paljudest valdkondadest, milles ma olen tavaline võhik. Parimal juhul võib minu selgitus pretendeerida iseseisvusele materjali kokkupanekul ning isiklikus värvingus, mille see selgitus võib omandada.

Ma räägin internatsionalismist, mitte "patsifismist". See viimane sõna on mind alati riivanud: see on keeleline värdjas, ja see viib mõtted ühekülgselt rahuliikumise negatiivsele küljele, sõjavastasele võitlusele; meie jõupingutuste selle külje kohta oleks sobivam nimetus "antimilitarism". Mitte et ma distantseeruksin patsifismist ehk antimilitarismist; see on meie püüdluste hädavajalik osa. Kuid ma omistan sellele sõnale spetsiifilise tähenduse (millega kõik siiski ei nõustu) moraaliteooria mõttes; ma mõistan patsifismi all moraalset protesti jõu ja sõja kasutamise vastu rahvusvahelistes suhetes. Patsifist on enamasti – vähemalt tänapäeval – internatsionalist ja ümberpöördult. Kuid ajaloos on näiteid, et patsifist ei tarvitse mõelda internatsionalistlikult. Jeesus Naatsaretist oli patsifist; aga kõik tema ütlused, nii palju kui nendest on säilinud, näitavad, et internatsionalism oli talle täiesti võõras, juba sellepärast, et ta üldse ei mõelnud poliitiliselt; ta oli apoliitiline. Kui paigutada ta mõne meie aja kategooria alla, tuleb teda nimetada antimilitaristiks ja individualistlikuks anarhistiks.

Internatsionalism on sotsiaalne ja poliitiline teooria, teatud arusaam sellest, kuidas inimühiskond peaks olema korraldatud, eriti arusaam sellest, kuidas riigid [nationer] peaksid korraldama omavahelised suhted.

Kaks teooriat, natsionalism ja internatsionalism, vastanduvad teineteisele, sest nad panevad rõhku arengu eri külgedele. Sellepärast saavad neist kergesti oponendid praktilises päevapoliitikas, kus enamasti tuleb lahendada üksikküsimusi ning printsiipe rakendada. Kuid miski ei takista seda, et nad hoopis – kiusatus on öelda: Hegeli dialektika järgi – lahustuvad kõrgemas ühtsuses. Internatsionalism eeldab juba oma nime järgi, et on olemas rahvused [nasjoner]. Ta vaid näeb neile ette piiratuma koha, kui ühekülgne natsionalism neile kätte võita tahab.

Seevastu on absoluutseteks vastandites natsionalism ja kosmopolitism. Viimane ignoreerib rahvuslikke vastandusi ja erinevusi ning tahab neid kõrvaldada ka neis valdkondades, kus internatsionalism neid tunnustab, ning isegi töötab selle nimel, et rahvused saaksid elada oma iseseisvat elu.

II

Nagu mis tahes sotsiaalne teooria, peab internatsionalism otsima oma alust majanduse ja tehnika valdkonnast; seal kätkevad ühiskonna kujunemise kõige sügavamad ja kõige otsustavamad tegurid. Oma osa võivad etendada teised tegurid, nagu näiteks usulised tõekspidamised, mis on ühiskonna kujunemist sageli mõjutanud, ja intellektuaalsed voolud; siiski on kõigil neil väiksem tähtsus, millel on pealegi tuletatud, sekundaarne iseloom. Kõige tähtsamad tegurid ühiskonna kujunemise protsessis on majanduse aspektist tööjaotuse võimalused ning tehnika aspektist vahendid kaupade ja ideede vahetuseks jaotuse teenistuses, teiste sõnadega arenguaste, milleni transpordi- ja sidevahendid mingiks ajaks on jõudnud.


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Nobeli fondi sait
  2. Nobeli fondi sait
  3. Nobeli fondi sait
  4. Nobeli fondi sait
  5. Nobeli fondi sait
  6. Christian L. Lange. The Future of the Norwegian Nobel Institute. – The Independent, 62, 9. mai 1907, lk 1063.
  7. Nobeli fondi sait
  8. Nobeli fondi sait
  9. Nobeli fondi sait

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]