Fridtjof Nansen
Allikas: Vikipeedia
Fridtjof Nansen (10. oktoober 1861 Store Frøen-is Christiania (Oslo) lähedal – 13. mai 1930 Lysakeris Oslo lähedal) oli Norra teadlane, riigimees ning maadeavastaja.
Sisukord |
[redigeeri] Nansen teadlase ja maadeavastajana
Nansen õppis Kristiania (Oslo) ülikoolis zooloogiat. Ta uskus, et valitud erialal on tal parimad võimalused välitingimustes töötamiseks. Hiljem on ta oma otsust siiski kahetsenud ning arvanud, et õigem valik oleks olnud füüsika ja matemaatika, mis oleksid andnud talle paremad võimalused spetsialiseeruda okeanograafia alal. 1888 sai Nansen doktorikraadi.
Esimese ekspeditsiooni tegi ta 1882 Norra küttimislaeva Viking pardal. Nanseni ülesanne oli koguda infot mereloomade ja jääolude kohta. Väidetavalt sellel ekspeditsioonil tuli Nansen mõttele, mis ta hiljem maailmakuulsaks tegi. Ta hakkas mõtlema, kust võib pärit olla puit, mille ta leidis Gröönimaa lähedalt ajujäält. Ta arvas, et ajupuit on pärit Siberist ning Gröönimaa lähedale triivinud koos jääga üle põhjapooluse või selle lähedalt.
Kuulsaks sai Nansen kahe polaarekspeditsiooniga. 1888–1889 ületas ta esimese inimesena suuskadel Gröönimaa mandriliustiku. Endale iseloomulikul kombel ei alustanud Nansen oma retke mitte asustatud läänerannikult, vaid elaniketa idarannikult – seda selleks, et lõigata ära taganemistee. See reis tegi temast Norra rahvuskangelase.
Nanseni teine polaarekspeditsioon kestis 1893–1896 laeval Fram. Ekspeditsiooni eesmärk oli kontrollida Põhja-Jäämere ajujää triivi ideed. Selleks purjetas Nansen piki Venemaa põhjarannikut nii kaugele itta, kui jääolud võimaldasid. Severnaja Zemlja lähedal vaierdas ta Frami jääpankade külge. Kokkuvõttes selgus, et kõik ongi nii, nagu Nansen oli arvanud: jää liigub Põhja-Jäämeres üldiselt tõesti idast läände. Fram väljus jääst 1896. aasta kevadel. Triiv ei kulgenud siiski üle põhjapooluse, nagu Nansen oli lootnud, vaid sellest lõuna poolt. Sellepärast üritas Nansen koos Hjalmar Johanseniga jõuda poolusele suuskadel ja koerte abiga. Poolusele nad ei jõudnud, kuid käisid ära kaugemal põhjas kui ükski inimene enne neid, jõudes põhjalaiusele 86°14'. Et tagasiteed triivivale laevale oli võimatu leida, liikusid nad lõunasse Franz Josephi maa suunas. Seal olid nad sunnitud talvituma, toitudes jääkarudest ja merihobudest. Tagasi Norrasse jõudsid nad järgmisel kevadel Briti ekspeditsiooni abiga. Nädal pärast nende saabumist jõudis Norrasse tagasi ka Fram. Norra rahvas võttis Nanseni ja ta meeskonnakaaslased vastu ekstaatilise vaimustusega. Rahvus, kes püüdles iseseisvuse poole, vajas kangelasi, et tõsta oma eneseusku.
[redigeeri] Nansen riigimehe ning humanistina
Nansenil oli tähtis roll ka Norra iseseisvumisel Rootsist 1905. aastal. Ta oli norra rahva seas nii populaarne, et talle pakuti isegi kuninga kohta.
1906–1908 oli ta Norra saadik Suurbritannias. Nansen oli esimene Norra esindaja 1920 asutatud Rahvasteliidus. Seal tegeles ta sõjavangide vahetamise küsimustega ning 1921. aasta Volgamaa näljahäda leevendamisega.
1922 sai Nansen Nobeli rahuauhinna.
[redigeeri] Vaata ka
[redigeeri] Teosed eesti keeles
- “Fridtjof Nansen'i reisijuhtumised Põhja-Jäämere jääl ja pimeduses” I-III; eesti keelde toimetanud Mihkel Neumann. Hermanni kirjastus, Jurjev 1898–1899 (128 + 142 + 103 lk.)
- “Öös ja jääs” (Fridtjof Nanseni ekspeditsioon 1893-1896). Tõlkinud Julius Säkk. A. Org’i kirjastus, Tallinn 1923, 122 lk.
- “Suuskadel läbi Gröönimaa”. Tõlkinud August Hanko, eessõna kirjutanud Edgar Kant. Loodus, Tartu / Tallinn 1938; teine, faksiimiletrükk: Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 1996 (järelsõna: Rein Põder ja Aarend-Mihkel Rõuk)
- “"Fram" Polaarmeres” I-II; norra keelest tõlkinud Henrik Sepamaa. Sari Maailm ja mõnda. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1959 (421 + 388 lk.)
[redigeeri] Kirjandus
- Alina ja Czeslaw Centkiewicz, “Nansen (Fridtjof, mis sinust küll saab?)” (biograafiline romaan). Poola keelest tõlkinud Nora Kaplinski. Eesti Raamat, Tallinn 1976, 276 lk.
