Inimõiguste ülddeklaratsioon
Allikas: Vikipeedia
Inimõiguste ülddeklaratsioon on vastu võetud ÜRO Peaassamblee poolt 10. detsembril 1948 resolutsiooniga A/RES/217.
Teksti peamine autor oli John Peters Humphrey (Kanada), lisaks Eleanor Roosevelt (Ameerika Ühendriigid), René Cassin (Prantsusmaa) ja Zhang Pengjun (Hiina).
Et Peaassambleel puudub siduvate aktide väljastamise pädevus, siis ei ole inimõiguste ülddeklaratsioon õiguslikult siduv. Hoolimata sellest ning samuti asjaolust, et inimõigused on dokumendis visandatud eesmärgilistena, peetakse temas kirjeldatud õigusi ikkagi riikidele kohustuslikeks. Üks võimalikke seletusi sellele on, et ta täpsustab ÜRO põhikirjast tulenevat üldist inimõiguste austamise kohustust.
Inimõiguste ülddeklaratsioon võeti vastu 48 poolthäälega, kusjuures vastu ei olnud keegi. Erapooletuks jäid 8 riiki: Jugoslaavia, LAV, NSV Liit, Poola, Saudi Araabia, Tšehhoslovakkia, Ukraina ja Valgevene. Nõukogude blokile ei meeldinud see, et inimõigustena polnud nimetatud õigust tööle, tasuta haridusele ja tasuta arstiabile.
Inimõiguste ülddeklaratsiooni kinnitasid Afganistan, Argentiina, Austraalia, Belgia, Birma, Boliivia, Brasiilia, Dominikaani Vabariik, Egiptus, Ekvador, Etioopia, Filipiinid, Guatemaala, Haiiti, Hiina, Holland, India, Iraak, Iraan, Island, Kanada, Kolumbia, Kostariika, Kreeka, Kuuba, Liibanon, Libeeria, Luksemburg, Mehhiko, Nikaraagua, Norra, Pakistan, Panama, Paraguai, Peruu, Prantsusmaa, Rootsi, Salvador, Suurbritannia, Süüria, Taani, Tai, Tšiili, Türgi, USA, Uruguai, Uus-Meremaa ja Venetsueela.
[redigeeri] Kirjandus
- "Kirjatäht inimõigustest" (Inimõiguste ülddeklaratsioon ja teised kesksemad rahvusvahelise õiguse aktid inimõiguste kohta). Koostanud Aarne Kuningas, ER, Tallinn 1989, 88 lk.
