Hirss

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib teraviljast; taimeperekonna kohta vaata artiklit Hirss (perekond)

Puhastatud hariliku hirsi terised
Neegri-hiidhirss
Itaalia kukeleib
Korakaani sõrmhirss
Harilik hirss
Abessiinia lembehein

Hirss on väikeste teristega üheaastaste teraviljade rühm, mis ei moodusta ühtset taksonoomilist gruppi. Kultuurtaimed kasvavad peamiselt kuivemas troopilises ja lähistroopilises kliimavöötmes.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hirss kuulub vanimate kultiveeritud teraviljade hulka, mille erinevad liigid pärinevad peamiselt Aafrikast ja Aasiast. Harilikku hirssi on Hiinas teraviljana kultiveeritud ligi 10 000 aastat.[1]

Perekonnad ja olulisemad liigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Perekonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teraviljana kasvatatavad hirsiliigid kuuluvad järgmistesse taimeperekondadesse:

Olulisemad liigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Neegri-hiidhirss[muuda | redigeeri lähteteksti]

Neegri-hiidhirss ehk neegrihirss (Pennisetum glaucum, P. typhoides, P. tyhpideum, P. americanum) on hirsiliikidest kõige rohkem kultiveeritud (ligi 55 % kõikidest liikidest[2] ). Neegri-hiidhirssi kasvatatakse traditsiooniliselt Lääne-, Kesk-, Ida- ja Lõuna-Aafrikas, Indias, Pakistanis ja Araabia poolsaare lõunaosa rannikupiirkonnas. Samuti on seda liiki introdutseeritud USA edelaosas. Selle liigi taimed võivad kasvada väheviljakatel liivmuldadel, mis ei sobi maisi, sorgo või korakaani sõrmhirsi kasvatamiseks. Neegrihirss on kõige suurema potentsiaaliga hirsiliik põuastes ja kuuma kliimaga piirkondades. Viljapead moodustuvad tihedatest pööristest, mille pikkus võib olla 10–150 cm.[3] Liik pärineb suure tõenäosusega Lääne-Aafrikast, kus kasvavad nii metsikud taimed kui ka kultivarid. Umbes 2000 aastat tagasi levitati liik ülejäänud Aafrikasse ja Indiasse.[4]

Itaalia kukeleib[muuda | redigeeri lähteteksti]

Itaalia kukeleib (Setaria italica) tähtsuselt järgmine liik, mille osakaal maailma kogutoodangust on ligi 20 %.[2] Viljapead moodustuvad pikkadest silinderjatest või hargnenud ja harjaselistest pööristest. Seda liiki kasvatatakse enim Hiinas, samuti Indias, Indoneesias, Korea poolsaarel, Ida-Aafrika mägismaadel ja mõningates Lõuna-Euroopa piirkondades.[3]

Korakaani sõrmhirss[muuda | redigeeri lähteteksti]

Korakaani sõrmhirssi (Eleusine coracana) kasvatatakse peamiselt Ida-Aafrikas, Indias ja Nepaalis. See liik on teistest teraviljana kasvatatavatest hirsiliikidest veidi nõudlikum pinnase niiskusesisalduse suhtes ning kasvab meelsamini ka veidi jahedamas lähistroopilises kliimas, 0–2000 m kõrgusel merepinnast. Liigile on iseloomulikud hargnenud viljapead ehk nn "sõrmed" ja väiksed (läbimõõt 1–2 mm) terised.[3] Maailmas toodetavast hirsi kogutoodangust on korakaani sõrmhirsi osakaal umbes 12 %.[2]

Harilik hirss[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik hirss (Panicum miliaceum) kasvab soojemas parasvöötme kliimas ning seda liiki kultiveeritakse kõige rohkem Venemaal, Ukrainas, Kasahstanis, USA-s, Argentinas ja Austraalias. Taimel on avatud, hargnevad ning rippuvad viljapead ning nad taluvad üsna suurt õhutemperatuuride vahemikku.[3] Liigi osakaal maailma kogutoodangust on ligi 9 %.[2]

Abessiinia lembehein[muuda | redigeeri lähteteksti]

Abessiinia lembehein ehk teff (Eragrostis tef) on väga väikeste teristega kõrreline, mida kasvatatakse teraviljana Etioopia mägismaal. Taim kasvab halvasti vett läbilaskvatel rasketel muldadel. Mõned selle liigi sugulased on poolkõrbe aladel kõrgelt hinnatud teraviljataimed.[3] Osakaal maailma hirsitoodangust on umbes 1 %.[2]

Regionaalse tähtsusega liigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ülejäänud liigid on peamiselt regionaalse tähtsusega:[3]

  • india keehirss (Paspalum scrobiculatum) – kultiveeritakse peamiselt Lääne-Aafrikas ja Indias, kus ta kasvab sagedasti teede ääres, kraavides ja madalamates kohtades. Liik kodustati Indias umbes 3000 aastat tagasi;
  • söödav kukehirss ehk paisa (Echinochloa frumentacea) – kasvab Indias, troopilises ja subtroopilises kliimavöötmes.

Hirsi tähtsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hirss on tähtis energia-, valgu-, vitamiinide ja toiteelemntide allikas eelkõige maailma vaesemates regioonides. Hirss kasvab eelkõige seal, kus muud teraviljad kasvaksid halvasti ebasoodsate kliimatingimuste tõttu. Kasvupiirkondi iseloomustavad eelkõige vähese kastevee kättesaadavus. Hirsi kasvatajateks on sageli väikefarmerid, kellel puuduvad tavaliselt vahendid väetiste muretsemiseks ning nende kasvatatud hirss ei jõua sageli ei maailmaturule ega kohalikule turule.[4]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hirssi kasvatatakse eelkõige toidu- ja söödateraviljana. Teristest keedetakse peamiselt putru, samuti valmistatakse neist jahu ja helbeid ning söödetakse koduloomadele ja -lindudele.

Toodang, toiteväärtus ja biokeemiline koostis[muuda | redigeeri lähteteksti]

2009. aastal toodeti maailmas kokku 26,7 miljonit tonni hirssi, hirsipõldude kogupindala oli 33,7 miljonit hektarit. 1969. aastal olid vastavad näitajad 30,5 miljonit tonni ja 45,6 miljonit hektarit.[5] Toiteväärtus ja biokeemiline koostis on antud lisanditeta keedetud hirsi kohta.

Suurimad tootjad 2009. aastal[5]
Riik Toodang,
tonnides
Osakaal,
%
India India 8 810 000 33,0
Nigeeria Nigeeria 4 884 890 18,3
Niger Niger 2 677 860 10,0
Mali Mali 1 390 410 5,2
Hiina Hiina 1 225 579 4,6
Burkina Faso Burkina Faso 970 927 3,6
Uganda Uganda 841 000 3,1
Senegal Senegal 810 121 3,0
Tšaad Tšaad 708 965 2,7
Sudaan Sudaan 630 000 2,4
Maailm kokku 26 702 359 100
Toitained[6]
Toitaine Väärtus
100 g kohta
Ühik
Vesi 71,41 g
Kalorsus 119,0 kcal
Valgud 3,51 g
Lipiidid 1,00 g
Tuhk 0,41 g
Süsivesikud 23,67 g
Tärklis 23,54 g
Suhkrud 0,13 g
Kiudained 1,3 g
Toiteelemendid[6]
Toiteelement Väärtus
100 g kohta
Ühik
Kaltsium (Ca) 3,0 mg
Raud (Fe) 0,63 mg
Magneesium (Mg) 44,0 mg
Fosfor (P) 100,0 mg
Kaalium (K) 62,0 mg
Naatrium (Na) 2,0 mg
Tsink (Zn) 0,91 mg
Vask (Cu) 0,16 mg
Mangaan (Mn) 0,27 mg
Seleen (Se) 0,90 μg
(1 g = 1000 mg; 1 mg = 1000 μg)
Vitamiinid[6]
Vitamiin Väärtus
100 g kohta
Ühik
C - mg
B1 0,106 mg
B2 0,082 mg
B3 1,330 mg
B4 11,2 mg
B5 0,171 mg
B6 0,108 mg
E 0,020 mg
K 0,30 μg
Luteiin+
zeaxantiin
70,0 μg
Foolhape 19,0 μg
Aminohapped[6]
Aminohape Väärtus
100 g kohta
Ühik
Glutamiinhape 0,768 g
Leutsiin 0,446 g
Alaniin 0,314 g
Proliin 0,279 g
Aspartaamhape 0,231 g
Seriin 0,205 g
Fenüülalaniin 0,185 g
Valiin 0,184 g
Isoleutsiin 0,148 g
Arginiin 0,122 g
Treoniin 0,113 g
Türosiin 0,108 g

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Earliest domestication of common millet (Panicum miliaceum) in East Asia extended to 10,000 years ago".. www.ncbi.nlm.nih.gov. Kasutatud 30.12.2010. (inglise)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Annex II: Relative importance of millet species, 1992-94". FAO Corporate Document Repository. Kasutatud 30.12.2010. (inglise)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 "Annex I: Types of millet". FAO Corporate Document Repository. Kasutatud 30.12.2010. (inglise)
  4. 4,0 4,1 "Sorghum and millets in human nutrition". FAO Corporate Document Repository. Kasutatud 30.12.2010. (inglise)
  5. 5,0 5,1 "Food and Agriculture Organization of the United Nations". faostat.fao.org. Kasutatud 22.12.2011. (inglise)
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 "USDA National Nutrient Database". www.nal.usda.gov. Kasutatud 30.12.2010. (inglise)