Nõukogude-Poola sõda

Nõukogude-Poola sõda
	Osa Vene kodusõda
	Territoriaalsed valdused 1919. aasta märtsis
Toimumisaeg	veebruar 1919 – märts 1921
Toimumiskoht	Kesk- ja Ida-Euroopa
Tulemus	Poola võit; Riia rahu
Osalised
Vene NFSV; Ukraina NSV; Leedu-Valgevene NSV	II Rzeczpospolita ; Ukraina Rahvavabariik
Väejuhid või liidrid
Mihhail Tuhhatševski; Aleksandr Jegorov	Stanisław Szeptycki; Józef Haller; Antoni Listowski; Edward Śmigły-Rydz

Nõukogude-Poola sõda oli veebruarist 1919 kuni märtsini 1921 kestnud relvakonflikt, milles osalesid Vene SFNV, Ukraina NSV, Poola Vabariik ja Ukraina Rahvavabariik.

Poliitiline olukord Ida-Euroopas 1918. aastal

1917. aasta oktoobrirevolutsiooni järel soovis Nõukogude Venemaa teha separaatrahu Venemaa ja Saksamaa vahel. Läbirääkimised algasid Saksamaa vägede poolt sõja käigus okupeeritud Brest-Litovskis. 3. märtsil 1918 Brest-Litovskis sõlmitud Brest-Litovski rahulepinguga sõlmiti rahuleping Venemaa Nõukogude Vabariigi ja Nelikliidu (keskriikide) vahel Venemaa Nõukogude Vabariigi Esimesest maailmasõjast väljumise kohta ning sõjategevuse lõpetamiseks idarindel.

Pärast Saksa vägede taandumist Poola territooriumilt kuulutas Poola Regentinõukogu 3. novembril 1918 Poola iseseisvaks. 11. novembril 1918 alistus Saksamaa Esimese maailmasõja tulemusena Antandile. Pärast iseseisvuse saavutamist jätkas Poola oma territooriumi laiendamist sõjalisel teel Lõuna-Galiitsias, kus oli moodustatud oktoobris 1918 sotsialistlik vasakpoolne Lääne-Ukraina Rahvavabariik, piirkonna hõivasid Poola väed novembris 1918. Seejärel, 21. novembril 1919 andis Antandi Ülemnõukogu Poolale 25-aastase valitsemismandaadi Ukraina Galiitsia piirkonna üle. Detsembris kuulutas Suurbritannia välisminister George Nathaniel Curzon välja uue riigipiiride ümberjaotamise kava – nn Curzoni liini, mis pidi määratlema Nõukogude Venemaa ja Poola vahelise piirjoone.

1918. aastal viidi Poolas läbi valimised ning jaanuaris 1919 võeti vastu Poola Põhiseadus, mis kuulutas Poola riigi iseseisvaks ja sõltumatuks 1772. aasta Rzeczpospolita piirides.

1918. aasta detsembris hõivasid Poola väed ka Saksa Preisimaa poolakatega asustatud Poznani piirkonna. Esimese maailmasõja lõppedes oli provintsi saatus otsustamata. Poolakad nõudsid, et piirkond tuleb liita äsja iseseisvunud Poola vabariigiga, samas sakslased keeldusid mistahes territoriaalsetest järeleandmistest. Suur-Poola ülestõus puhkes 27. detsembril 1918, päev pärast Ignacy Jan Paderewski kõnet. 1919. aastal loovutas Saksamaa suurema osaPoseni provintsist, peamiselt poola rahva enamusega alad, Poolale ja see reformiti Poznańi vojevoodkonnaks.

Pärast Saksamaal toimunud Novembrirevolutsiooni ja Saksa vägede evakueerimise algust tühistas Lenini juhitud Nõukogude Venemaa valitsus 13. novembril 1918 ühepoolselt Saksa keisririigiga sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu. 16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vācietis käsu alustada taganevate Saksa vägede järel pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani, kuid korraldusega hoiduda relvakonfliktidest evakueeruva Saksa armeega. 18. novembril tungis Punaarmee Lätisse ja 28. novembril üle Eesti piiri. Punaarmee löögisuunad olid:
1) Pihkva – Valga – Valmiera (eestipäraselt Volmari) – Cesis (eestipäraselt Võnnu) – Riia – Tukums – Ventspils
2) Zilupe – Stukmani – Jelgava – Mažeikiai – Liepaja
3) Polotsk (Valgevenes) – Daugavpils – Panevėžys – Šiauliai (Leedumaal) – Liepaja.

Nõukogude Venemaa läänerinde väed hõivasid 10. detsembril Minski, väed jõudsid taanduvate Saksa vägede kannul joonele Daugavpils-Minsk-Słuck-Šatsõlka. 6. jaanuaril hõivas Punaarmee Vilno (Vilniuse) ja Baranavičy, 10. jaanuaril Łida Lääne-Valgevenes, 13. jaanuaril Słonimi ja 25. jaanuaril Pinski. 28. jaanuaril toimus Vaŭkavyski lähedal esimene Nõukogude ja Poola vägede vaheline relvakonflikt ning 13. veebruaril peatus Nõukogude Punaarmee joonel: Vilno – Łida – Słonimi – Biaroza-Kartuzskaja – Pinski lähedane Ivanovo raudteejaam. 27. veebruaril 1919 moodustati Valgevene Nõukogude I kongressi ja Leedu Nõukogude I kongressi otsuse põhjal Vilniuses Leedu-Valgevene NSV.

23. jaanuaril 1919, puhkes Tšehhoslovakkia ja Poola piirialadel Lõuna-Sileesias asuvate Cieszyni (tšehhi keeles Těšíni) ümbruse segaasustusega alade kuuluvuse üle Tšehhi-Poola sõda. Tšehhid hõivasid sõjas vaidlusaluse piirkonna ning Poola oli ka rahvusvaheliselt vahendatud rahuleppes sunnitud ala kaotust tunnistama. 1920. aastal vallutas Poola uue sõjaga vaidlusaluse piirkonna Tšehhoslovakkialt tagasi ning Prantsusmaa vahendatud rahuleppe kohaselt pidi Poola tagastama vallutatud aladest osa aladest Frydeki juures.

Sõja käik

1919. aasta märtsis hõivasid Poola väed Słonimi ja Pinski ning 19. aprillil vallutasid Poola väed Nõukogude-Poola sõja käigus Vilniuse, Łida ja Baranavičy. 1919. aasta juulis hõivasid Poola väed osa Leedu-Valgevene NSV Nõukogude võimuesinduste valitsetavad Valgevene Vilejka, Maładziečna ja Łuninieci raudteesõlmed. 8. augustil vallutasid Poola väed Minski ning jõudsid välja Berezina jõeni, 29. augustil vallutasid nad Bobruiski. 1919. aasta sügiseks rindejoon stabiliseerus Polotski-Barysaŭ-Bobruiski-Mazyri-Žõtomõri joonel.

Poola vägede pealetung

6. märtsil 1920 alustasid Poola väed pealetungi Lõuna-Valgevenes ja vallutasid Mazyri ja Kalinkavičy.

21. aprillil 1920 sõlmisid Ukraina Rahvavabariigi juht Sõmon Petljura ja Poola Vabariigi juht Józef Piłsudski koostööleppe, mille kohaselt Poola tunnistas Petljura-poolset Ukraina valitsust "pärast võitu bolševike üle" ning lubas sõjalist kaasabi võitluses Nõukogude Venemaaga, mille eest vastutasuks tunnustas Petljura Galiitsia liitmist Poolaga igaveseks.

25. aprillil alustasid Poola väed pealetungi Nõukogude Venemaa poolt hõivatud Ukrainale ja kiire edasiliikumise tulemusena vallutasid 12. armeelt: 26. kp Žõtomõri, Berditševi ja Korosteni; 28. kp Žmerinka; 29. kp Vinnõtsja ja 30 kp Fastovi linna ning 6. mail 1920 Ukraina pealinna Kiievi. Nõukogude väed taandusid Dnepri jõe taha ning Nõukogude Ukraina keskuseks jäi Harkivi linn.

9. mail 1920 alustasid Leedu ja Nõukogude Venemaa koostööläbirääkimisi, mille eesmärgiks oli ühine sõjategevus Poola vastu, kes oli hõivanud osa leedulastega asustatud piirkondi ning ka Vilniuse. Läbirääkimised, mille tulemusena Vene SFNV lubas Leedule Vilniuse oblasti lõppesid 12. juulil edukalt ning Leedu väed alustasid ühist sõjategevust koos Nõukogude vägedega Poola vastu.

Nõukogude vägede vastupealetung

26. mail 1920 alustasid Nõukogude edelarinde väed uut pealetungi Poola vägedele Valgevenes ja Ukrainas, milles olulist rolli etendas Semjon Budjonnõi juhitud 1. Ratsaarmee (Skviri läbimurre). 12. juunil vallutasid väed taas Kiievi, vasakul tiival vallutas Punaarmee 14. armee 8. juulil Vinnõtsja, Žmerinka ja Mogiljov-Podolski.

4. juulil 1920 alustas läänerinde juhataja Mihhail Tuhhatševski edukat pealetungi Valgevenes. Nõukogude läänerinde ja Leedu väed aga hõivasid 11. juulil Minski ja 14. juulil Vilniuse. Juulikuu lõpuks hõivasid Nõukogude väed kogu Valgevene ning viisid üle sõjategevuse Poola territooriumile. 12. juulil sõlmiti rahuleping Leedu ja Nõukogude Venemaa vahel ning rahulepinguga Vene SFNV tunnustas Leedu Vabariigi iseseisvust ja Leedu sai Vilniuse linna ja nn Suur-Leedu territooriumi, mille idapiir kulges ligikaudu sada kilomeetrit kaugemal kui praegu (ka Valgevene alad Grodno, Lida ja Vileika piirkonnas).

Leedu ja Poola vägede kokkupõrked algasid Vilniuse piirkonnas 7. juulil, kui leedulased ründasid riigi kirdepiiril Dūkštases Poola väeosa ja sundisid selle alistuma. 13.–14. juulil toimus teine kokkupõrge Trakai piirkonnas, kus leedulased vallutasid Nowe Troki ja Landwarowo raudteejaama. Edasine leedulaste pealetung oli Suwałkis, kus surudes koos ida poolt kaarega ümber Leedu piiri edasitungivate Nõukogude Venemaa läänerinde vägedega Tuhhatševski juhtimisel, nõrgad Poola väed tagasi.

10. juulil teatas ebasoodsas sõjalises olukorras Poola, et on nõus väljapakutud piiriga Curzoni liinil. Järgmisel päeval saatis Suurbritannia välisminister George Nathaniel Curzon Vene SFNV-le noodi nõudega peatada Punaarmee pealetung ning sõlmida Poolaga vaherahu. 16. juulil kuulas VK(b)P KK pleenum Punaarmee juhtkonna hinnangud kujunenud olukorrale ning lähtudes nende optimistlikust hinnangust, mis andis lootust võiduks Poola vägede üle, keeldus Curzoni ettepanekust. Punaarmee jätkuvat pealetungi Poolale juhtis Punaarmee Läänerinde juhataja Mihhail Tuhhatševski suunaga Varssavile, seda toetas Aleksandr Jegorovi juhitav looderinne suunaga Lvivile.

Leedulased vallutasid 19. juulil Sejny ja 30. juulil Suwałki, 22. juulil vallutas Punaarmee Grodno ja suundusid edasi Varssavi poole, 29. juulil hõivas lõuna pool asuva Augustówi. Poola väed taganesid Łomża suunas, kuid Punaarmee väeosad piirasid osa neist sisse ja poolakad olid sunnitud vangilangemise vältimiseks põgenema üle piiri Ida-Preisimaale, kus sakslased nad interneerisid.

Punaarmee edenes Varssavi suunas peaaegu takistamatult, Semjon Budjonnõi 1. ratsaarmee murdis Poola kaitseliinidest, Valgevenest edenema hakanud väed Tuhhatševski juhtimisel hõivasid 19. juulil Grodno, 28. juulil Białystoki.

Poola Sõjarevolutsioonikomitee

26. juulil 1920 vallutas Punaarmee Białystoki ning moodustas seal 30. juulil 1920 Ajutise Poola Sõja-Revolutsioonikomitee – Poola Ajutise Tööliste ja Talupoegade valitsuse, mille esimeheks nimetati Julian Marchlewski, komitee liikmeteks aga Feliks Dzeržinski, Józef Unszlicht, Edward Próchniak ja Feliks Kon. Asuti moodustama ka Poola Punaarmeed. Edukalt alanud pealetungi kavatses Nõukogude läänerinde juhataja Tuhhatševski jätkata Poola pealinna Varssavi suunas ning kaasata selleks Punaarmee ülemjuhataja Sergei Kamenevi nõusolekul ka läänerinde koosseisust 12. armee ja Semjon Budjonnõi 1. Ratsaarmee. Nõukogude juhtkonnas toimunud eriarvamuste tulemusel, suunati Budjonnõi Lvivi peale ja loobus Varssavi pealetungisuunast.

Augustis suutis Józef Piłsudski Poola vägede ülemjuhatajana oma jõud koondada Bugi jõe-Bresti liinile, kuid ei suutnud pealetungi peatada ning Poola väed olid sunnitud taanduma Visla taha.

Nõukogude vägede kaotus Varssavi all

16. augustil viisid Poola keskrinde väed läbi pealetungioperatsiooni läänerinde tiiva ning tagala suunas. 12.–25. augustil peetud Varssavi lahingu võitsid poolakad, kes sundisid Nõukogude Venemaa väed taganema koos Poola Revolutsioonikomiteega nädala jooksul Lipski–Brest-Litovski liinile; osa läänerinde (4. armee, 2 ratsaväekorpuse ja 15. armee, 4. jalaväediviisi) väeosad jäid aga piiramisrõngasse ning taganesid Ida-Preisimaale, kus nad interneeriti. 21. augustiks kaotasid Punaarmee väeosad igasuguse võitlusvõime ja 31. augustiks olid nad peaaegu kõikjal taganema löödud või vangi võetud. Budjonnõi sai lüüa Lvovi lähistel Komarówi lahingus 31. augustil.

Poola väed lõid vastupealetungi käigus Tuhhatševskit veel kord 15.–25. septembril Neemeni (Nemunase) lahingus.

Oktoobriks stabiliseerus rinne Tarnopol-Dubno-Minsk-Drisa joonel. 18. oktoobril 1920 lõppes aktiivne sõjategevus Nõukogude-Poola kujunenud piirijoonel, kuid ametlik rahuleping Venemaa SFNV ja Poola vahel sõlmiti alles pool aastat hiljem.

Sõjategevuse osapooled

Punaarmee sõjajõud

Läänerinne, ülemjuhataja Mihhail Tuhhatševski. Läänerinde Revolutsioonilise Sõjanõukogu liikmed: Mihhail Tuhhatševski, Feliks Dzeržinski (tagalaülem);
- Rinde koosseisu kuulusid: 15. armee (August Kork) ja 16. armee;
Edelarinne, ülemjuhataja Aleksandr Jegorov. Looderinde Revolutsioonilise Sõjanõukogu liikmed: Aleksandr Jegorov, Jossif Stalin;
- Rinde koosseisu kuulusid: 12. ja 14. armee.

Poola sõjajõud

Kirderinne, Leedu ja Valgevene piirkond, ülemjuhataja kindral krahv Stanisław Szeptycki, alates 31. juulist 1920 kindral Józef Haller;
- Rinde vägede hulka kuulusid 1. ja 4. armee;
Kagurinne, Ukraina piirkond, ülemjuhataja Antoni Listowski, alates 25. juunist 1920 kindral Edward Śmigły-Rydz;
- Rinde vägede hulka kuulusid 2., 3., 6. ja Ukraina rahvaarmee (Sõmon Petljura väed);

6. augustil 1920, enne Poola vägede suurpealetungi reorganiseeriti senised 2 rinnet 3 rindeks:

Põhjarinne, juhataja Józef Haller;
Keskrinne, juhataja kindral Edward Śmigły-Rydz, alates 17. augustist 1920 marssal Józef Piłsudski;
Lõunarinne, juhataja kindral Wacław Iwaszkiewicz-Rudoszański, alates 20. augustist 1920 kindral Robert Lamezan de Salins.

Tagajärjed

Sõja lõpetas Riia rahu, mis sõlmiti ühelt poolt Vene SFNV (ka Valgevene NSV nimel) ja Ukraina NSV ning teiselt poolt Poola Vabariigi vahel 18. märtsil 1921 Läti pealinnas Riias. Riia rahuleping lõpetas Nõukogude-Poola sõja ja lepinguga määrati kindlaks Poola idapiir (Poolale läksid Ukraina ja Valgevene läänealad) ja reguleeriti Poola ja Nõukogude vabariikide vahelised majandusõiguslikud suhted, mille alusel loodi diplomaatilised suhted. Vene SFNV kohustus vastavalt lepingule tasuma Poola riigile aasta jooksul 30 miljonit kuldrubla Poola panuse eest Venemaa majandusse, tagastama sõjatrofeed, kõik teadus- ja kultuuriväärtused. Poola vabastati kohustustest, mis seotud Venemaa keisririigi võlgade ja muude kohustustega.

Sõja tulemusena langes Poola vägede vangi umbes 130 000 Punaarmee sõjaväelast, kes paigutati sõjavangilaagritesse Poola idaosas. Paljud neist hukkusid; ajaloolaste hulgas ei ole konsensust hukkunute arvu suhtes, samuti on küsimus pingestanud riikidevahelisi suhteid.

Vaata ka

1939. aasta NSV Liidu kallaletung Poolale
Poola ajalugu

Kirjandus

S. Kara. "Võitlused Varssavi all augustis 1920. a". Sõdur. 1929, nr 45/46
S. Kara. "Niemeni lahing septembris 1920". Sõdur. 1930, nr 45/46
Raimo Pullat. "Versailles'st Westerplatteni". Eesti ja Poola suhted kahe maailmasõja vahel. Tallinn 2001

Helisalvestised

Nõukogude-Poola sõja lõpp. // Müstiline Venemaa. Vikerraadio, 19. juuli 2009

Välislingid

Nõukogude-Poola sõda 1919–1920. Lühike ülevaade. Seminaritöö Tartu Ülikooli ajaloo osakonnas. Juhendaja professor Jüri Ant. Tartu 2002
Denes Kattago. Vihased poolakad nurjasid punaväe ausamba avamise. Delfi, 16. august 2010