Guarino Guarini

Allikas: Vikipeedia
Guarino Guarini
Sündinud 17. jaanuar 1624 Modena
Surnud 6. märts 1683 Milano
Rahvus itaallane
Tegevusala arhitekt, preester, matemaatik, filosoof
Kunstivool barokk

Camillo Guarini, tuntud kui Guarino Guarini (17. jaanuar 1624 Modena6. märts 1683 Milano) oli itaalia arhitekt, vaimulik, matemaatik ja filosoof. Guarino Guarini tööd ja arhitektuurialased raamatud tegid temast peamise eeskuju hilisematele barokk-arhitektidele Kesk-Euroopas ja Põhja-Itaalias.[1] On teada, et Guarini tegeles ka astronoomiaga, kuid selle kohta puuduvad täpsemad andmed.[2] Guarinit tuntakse tema julgete ja keerukate kuplite ning interjööride poolest, mis katsetavad optiliste illusioonide ning valgusega. Teda peetakse koos Francesco Borrominiga uuendusliku barokk-arhitektuuri loojaks.[3] Kui Borromini taotles erinevate motiivide ja vormide kasutamisega ühtsust, siis Guarini taotles vastuolusid, mida ta võimendas ornametaalse pinnakäsitlusega.[4]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Guarini varasest elust on vähe teada. Ta sündis 17. jaanuaril 1624 Itaalias Modena linnas ja oli pärit sügavalt usklikust katoliiklaste perekonnast. Guarino Guarini ja tema neli venda said teatiinide ordus teoloogilise hariduse ning neist said ordu preestrid.[5] Guarini astus ordusse kõigest 15-aastaselt.[4] Tänu ordu tsölibaadivandele ei olnud ühelgi vennal järglasi, Guarini pärand elab edasi ainult tema arhitektuuris. Hoolimata oma preestriametist ei olnud Guarini sügavalt usklik, sest pühendas rohkem aega hoonete projektidele ja raamatute kirjutamisele. Tema kirjutised hõlmasid matemaatikat, inseneriteadust ja arhitektuuri.[5] Teatiinide ordus hakkas Guarini sügavat huvi tundma matemaatika vastu ning[5] läks Rooma matemaatikat, filosoofiat, teoloogiat ja arhitektuuri õppima.[4]

Teatiinide ordu kirikuid projekteerisid üldjuhul arhitektid, kes olid ordu liikmed.[6] Teatiinid oli 1525. aastal Roomas asutatud religioosne ordu, mis püüdis reformida katoliku kirikut seestpoolt ning võidelda range kasinusega korruptsiooni vastu.[7] Uue orduna sai see rahalist toetust ehitusprogrammideks kogu Itaalias, kuid ka Portugalis, Böömimaal, Pariisis ja Sitsiilias. See oli Guarinile suurepäraseks võimaluseks tegeleda ehituskunstiga erinevates piirkondades. Rändarhitekti aastad avaldasid tema silmaringile suurt mõju ning selle tulemusel hakkas ta eri piirkondade arhitektuurilisi omapärasid julgelt ära kasutama.[2] Pariisis tutvus ta uue ideedemaailmaga – nimelt püüti just siis seal ühendada kartesiaanlikku ratsionaalsust ja religiooni.[4] René Descartes'est lähtuv filosoofiasuund kannab nime kartesianism. Descartes eesmärgiks oli kahtluse ületamine, püüdes selgitada, mille kohta tõsikindlus käib kui see olemas on.[8] Guarini vastus sellele oli sobivate tehniliste lahenduste leidmine. Ta oli võimeline looma oma kuplikavandites hetki, kus matemaatiline mõtlemine ja jumalik inspiratsioon saavad üheks.[4]

Oma varase elu veetis Guarini Roomas, kus teda kõnetas Francesco Borromini, Gian Lorenzo Bernini ja Pietro da Cortona looming.[3] Sügavat muljet Roomas avaldas talle ka San Carlo kiriku interjöör ja oratoriaanide hoonekompleksi lõunafassaad.[4] Guarini elas ja töötas ka Modenas, Sitsiilias, Portugalis ning Pariisis.[3] 1666.aastal läks ta Torinosse, kuhu jäi oma ülejäänud eluks, ning oli seal Savoy hertsogi teenistuses. Torinos ehitas ta mitmeid kirikuid ja kabeleid, viis paleed ja linnavärava. Elujooksul avaldas Guarini kuus raamatut, millest kaks käsitlesid arhitektuuri.[1]

Guarini pööras oma arhitektuuris suurt tähelepanu konstruktsioonile ja geomeetriale.[2] Tema stiili mõjutused erinesid oma kaasaegsete tavapärastest eeskujudest, hõlmates nii islami kui ka gooti arhitektuuri.[6] On teada, et Guarini üheks eeskujuks matemaatika valdkonnas oli inglane John Wallis.[5] Samuti kasutas ta keerukates geomeetriates Gérard Desargues’i teostest saadud põhimõtteid.[2] Peatähelepanu projekteerimises panin ta kuplitele, kuid tema kuplitel puuduvad otsesed eeskujud. Ennekõike imetles Guarini keskaja kandekonstruktsioone, arendades seda edasi. Ta püüdis traditsioonilist poolkerakujulist kuplit asendada õhulise struktuuriga, mis gootikale sarnaselt pidi sisendama müstilist igavikulisuse tunnet.[9]

Ükski tema olulistest ehitistes pole väljaspool Torinot säilinud. Tänaseks on hävinud Santissima Annunziata ja Theatine Palazzo Messinas; Sainte-Anne-la-Royale Pariisis; Altöttingi Saint Mary kirik Prahas ning Santa Maria della Divina Providenca Lissabonis.[10] Enamik neist hoonetest langes maavärina ohvriks, Sainte-Anne-la-Royale hävitati aga 1823.aastal.[11]

San Lorenzo[muuda | muuda lähteteksti]

San Lorenzo kuppel (1668–1687)

Kaks tuntuimat säilinud näidet tema töödest on esindatud Torinos, kus ta veetis oma elu viimased seitseteist aastat.[10] San Lorenzo peakuppel, ehitatud aastatel 1668–1687, on kaetud omavahel põimuvatest võlvidest, mis moodustavad kaheksaharulise tähekujutise. Vertikaalsust on muudetud nii, et see loob illusiooni lõpmatusest, ühendades vaataja visuaalselt taevaga. Selliselt kasutati kuplit Hispaania mošees Cordobas, kuigi palju väiksemate mõõtmetega.[6] Ühtlasi peetakse kabeli eeskujuks Prantsuse gootikat, millega Guarini Prantsusmaal olles tutvus. Ta oli ka esimene arhitekt, kes tõstis oma traktaadis esile gooti arhitektuuri ehitussaavutusi.[12] Kirik on välisilmselt tagasihoidlik, silma paistab ainult kuppel. Põhiplaan lähtub oktogoonist ja sealt joonistub välja veel teinegi ovaalis sisalduv ringikujuline ruum,[9]

Cappella della Sindone[muuda | muuda lähteteksti]

Cappella della Sindone kuppel (1667–1690)

Cappella della Sindone kabel Torinos, kus hoitakse Torino surilina, ehitati renessansiaegse katedraali apsiidi kohale aastatel 1667–1690.[6] Kabeli ehitust alustas Amadeo di Castellamonte, jõudes esimese orderi kõrguseni. Tööd üle võttes pidi Guarini arevstama ümmarguse põhiplaaniga, mille ruumikujundus oli tasakaalustatud tavapärase tambuuri ja kupli konstruktiooniga. Guarini muutis hoone ülesehitust aga drastiliselt – ta lisas üheksast ringlõikest igale teisele paarile kaare, kolmele viklid ning iga laia kaare alla jääb üks piilar. Piilarid ei kanna raskust ja viklitesse, kuhu tavaliselt koondub kupli raskus, lisas ta aknad. Kabeli tagasihoidlik tambuuriosa toob esile selle kohal olevat konstruktsiooni. Kuue tambuuriava vahel on 36 segmentkaart, mis kannavad kuplit.[4] Selle kuusnurkne kuppel on ümbritsetud kümnete aknapesadega, mis lasevad valgust läbi eripärasel viisil.[2] Kabeli ruumikujundus pidi visuaalselt väljendama Püha Kolmainsuse dogmat.[4] Kabeli kujundus ja sümboolikad on kristlikud, konstruktsioonidetailides kasutas Guarini Hispaania mauride ja Prantsusmaa gooti kirikute eeskujusid – on teada, et Guarini imetles gooti arhitektuuri ning kandis selle imetluse edasi oma töödesse (järelgootika).[1] Kabel valmis alles pärast Guarini surma.[5]

Sindone kabel sai 1997. aastal rängalt tulekahjus kannatada.[5] See avati taas 2019. aastal, olles tulekahjust põhjustatud kahjustuste tõttu suletud 28 aastat.[2]

Palazzo Carignano[muuda | muuda lähteteksti]

Palazzo Carignano (1683–1693)

Guarini parim sekulaarehitis on Palazzo Carignano Torinos, mis valmis aastatel 1683–1693. Hoone fassaad on lainetav, nagu Borromini San Carlo alle Quattro Fontanes.[6] Guarinit mõjutasid ka Borromini paleeprojektid, mida viimane joonistas hulgaliselt aastatel 1640–1649. Need julged projektid jäid enamuses siiski teostamata, kuid Guarini viis mõned Borromini paleearhitektuuri ideed Palazzo Carignanos ellu.[13] Tegu on ühe Itaalia 17.sajandi parima linnapaleega.[1] Palazzo Carignano treppide valgustuse lahendust kasutasid hiljem Guarini järgijad Saksamaal Würzburgis ja Bruchsalis. Guarini palee kujunduse leidlikkust on võimalik uurida tema säilinud joonistest Torino Archivio di Stato’s.[6] Palazzo Carignano muutus absoluutse monarhia ametlikuks esindusarhitektuuriks Itaalias.[9]

Tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]

Tema tööd esindavad Itaalia barokkstiili ehitustehnika saavutusi. Ta suutis luua ehituskunstis kiviga seda, mida tänapäeval tehakse raudbetooniga.[6] Asetades esiplaanile ruumikujundus tehnikad ja konstruktsiooni, sai Guarinist moodsa arhitektuuri eelkäija.[14]

Arhitekt Bernardo Vittone abiga avaldas teatiinide ordu aastal 1737 postuumselt Guarini Architettura Civile, mis on illustreeritud tema gravüürjoonistustega, ning tänu millele kasvas tema mõju Euroopa arhitektuuris. Traktaat tegeleb ehituskunsti erinevate aspektidega, samuti avaldab Guarini selles oma arvamust esteetikast, millega lükkab ümber kohustuse järgida antiikseid proportsiooniideaale.[6] Ta kirjutas oma Architettura Civile’s :“ Eesmärk oli püstitada hooneid, mis olid tegelikult väga tugevad, kuid tundusid nõrgad ja justkui vajaksid nad imet, et neid püsti hoida“.[6]

Tema töödel oli mõju nii Itaalias kui ka Saksamaal, Austrias ja Lääne-Tšehhis (Böömimaal). Saksa baroki tipuks peetav Balthasar Neumanni Vierzehnheiligeni kirik on oma ruumilise keerukuse mõjutusi saanud selgelt Guarinilt.[6]

Guarini mõju ulatus ka Brasiiliasse, avaldudes skulptori ja arhitekti Aleijadinho töödes.[15]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 The Editors of Encyclopaedia Britannica. Guarino Guarini. Britannica, https://www.britannica.com/biography/Guarino-Guarini Vaadatud 1.11.2022.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Guarino Guarini. (17.01.2021). Linda Hall Library, https://www.lindahall.org/about/news/scientist-of-the-day/guarino-guarini Vaadatud 1.11.2022.
  3. 3,0 3,1 3,2 Leader, Anne. Architect Guarino Guarini died on 6 March 1683 in Milan at age 59. Italian Art Society. https://www.italianartsociety.org/2019/03/architect-guarino-guarini-died-on-6-march-1683-in-milan-at-age-59/ Vaadatud 1.11.2022.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 Rolf Toman (2008). Barokk: arhitektuur, skulptuur, maalikunst. Tallinn: Koolibri. Lk 54.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 McQuillan, James. Guarino Guarini (1624–1683)- Biography. (07.2000). McTutor History of Mathematics. https://mathshistory.st-andrews.ac.uk/Biographies/Guarini/ Vaadatud 1.11.2022.
  6. 6,00 6,01 6,02 6,03 6,04 6,05 6,06 6,07 6,08 6,09 Goode, Patrick. The Oxford Companion to Architecture. Oxford University Press, 2009, New York, lk 392–393
  7. Issue #48. British Society for the Turin Shroud. https://www.shroud.com/bsts4807.htm Vaadatud 1.11.2022.
  8. "René Descartes". Vikipeedia. 19.08.2022. Vaadatud 14.11.2022.
  9. 9,0 9,1 9,2 Rolf Toman (2008). Barokk: arhitektuur, skulptuur, maalikunst. Tallinn: Koolibri. Lk 56.
  10. 10,0 10,1 Fleming, John; Honour, Hugh; Pevsner, Nikolaus. The Penguin Dictionary of Architecture. Penguin Books, 1979, Harmondsworth, lk.126–127.
  11. Guarino Guarini. Wikiwand. https://www.wikiwand.com/en/Guarino_Guarini#Architectural_works Vaadatud 8.11.2022.
  12. Fleming, John; Honour, Hugh; Pevsner, Nikolaus. The Penguin Dictionary of Architecture and Landscape Architecture, fifth edition. Penguin Books, 1999, London, lk 244–245.
  13. Rolf Toman (2008). Barokk: arhitektuur, skulptuur, maalikunst. Tallinn: Koolibri. Lk 27.
  14. Rolf Toman (2008). Barokk: arhitektuur, skulptuur, maalikunst. Tallinn: Koolibri. Lk 56–57.
  15. Rolf Toman (2008). Barokk: arhitektuur, skulptuur, maalikunst. Tallinn: Koolibri. Lk 121.