Dharma

Dharma ehk seadmus on kõikide Indiast pärinevate õpetuste keskne mõiste.

Mõiste ja tähendused

Dharma mõiste pärineb sanskriti verbijuurtest dhar ja dhr, mis tähendab "kandma", "ülal hoidma".

Hiinas ja Jaapanis on dharmat tähistavaks kirjamärgiks 法. See tähendab ühtlasi ka seadust ja õpetust laiemas mõttes. Märgi radikaal on vesi (sansui), kolmest joonekesest koosnev osa, mis on vasakul pool ja mis kõige esimesena ka kirjutatakse. Paremal pool on asetsev osa tähistab verbi 'minema'. Kokku võiks 法-märki tõlgendada kui vee minek, liikumine, paratamatu, seaduspärane vee ringkäik.

"Seadmuse" kui dharma eestikeelse vaste puhul on järgitud tõlketraditsiooni. Nagu hiinakeelne fa (’seadus, norm’) ja tiibetikeelne chos (’seadmine, korrastamine’), on dharma tuletis sanskriti verbijuurest dhṛ (’hoidma, kandma, seadma’) ja tähendas algselt seadust ehk normi, mis valitseb nii universumis kui ka inimühiskonnas.

Hinduism

Brahmanismis ja hinduismis on dharma eeskätt inimühiskonnas toimiv normide kogum; igal seisusel ja igal üksikisikul on oma dharma, mida ta peab järgima; dharma on ka üks neljast elusihist. Hinduistliku ühiskonna olulised dharmad on kirja pandud dharmašaastrates.

Budism

Budismis on dharma kasutusel mitmes tähenduses.

• Kõige üldisemalt on dharmad kõik asjad, nähtused, tajud, mõisted jne, kogu olemasolu – maailm koosnebki dharmadest.

Madhjamaka ja ületava mõistmise kohaselt on kõik dharmad omaolekult tühjad, nad ei saa eksisteerida välistest tingimustest sõltumatult ega oma kindlaks määratud püsivat olemust.

Dharmade vool puudub küll algus, kuid on lõpp ehk vaibumine (nirvaana). Vaibumine ei tähenda füüsilist surma, vaid vaimse täiuslikkuse saavutamist, väljumist ümbersündide ning sõltuvusliku tekkimise ahelast. Siit ka dharmade levinuim klassifikatsioon budismis:

1) sõltuvuslikult tekkivad ehk püsitud dharmad (samskrta dharmah), mille tunnuseks on ilmumine, kohalolek ja kadumine;

2) sõltumatud ehk püsivad dharmad (asamskrta dharmah), mis iseloomustavad rahuseisundit, nirvaanat.

• Psühholoogilises tähenduses on dharmad isiksuse algüksused või vormid, mille kaudu me välismaailma tajume. Tajukäsitluses mõistetakse budismis dharmadena nii tajuvõimeid, tajutavaid objekte kui ka tajuprotsessi ennast. Samuti nimetatakse dharmadeks erinevaid meeleseisundeid, nagu kadedus, laiskus, keskendumine jne. Dharmade hulk on lõplik, ent nende kombineerumisel tekkivaid konfiguratsioone on lõpmatult palju. Sellest ka isiksuste ning meeleseisundite mitmekesisus.

• Dharma on ka Buddha õpetus tervikuna. Selles tähenduses on dharma kolme kalliskivi keskmine osa, "seadmus" ehk "kord" või "õpetus".

Kultuur

Nii brahmanismi ja hinduismi kui ka budismi kontekstis on dharma laiemalt tõlgendatav kultuuri mõiste kaudu, mis hõlmab kõiki muid aspekte (seadus, norm, õpetus). Vana-Indias toimis brahmanistlik kultuur (sanātanadharma), Buddha lõi sellest mõneti erineva budistliku kultuuri (buddhadharma).

Kultuuri koostisosadeks on tekstid, mida samuti nimetatakse dharmadeks. Dharmadena mõistetakse ka suuremate tekstide osi kuni üksikute sõnade ja mõisteteni. Abhidharma tekstid on loodud dharmade kui mõistete seletamiseks. Nii traditsioonilises budismis kui ka tänapäeva budoloogias mõistetakse abhidharmale tuginedes dharmade all sageli ka nende mõistete objekte kui olemise või teadvuse elemente.

Dharma on asjadele ja sündmustele sisemiselt omane tõeline reaalsus. Dharma avaldub inimese elus ja teguviisis eetilisuse, õigluse ja voorusena. Samuti haarab see inimese vastutust ja kohustusi ühte terviklikku valdkonda.

Kui budistlikud tekstid viitavad dharmadele (seadmustele) mitmuses, siis sel viisil vaadeldakse asju ja sündmusi nende suhtes dharmaga selle sõna põhilises tähenduses. Dharmad mitmuses on dharma algosakesed, näiteks isiksuse viis koostisosa ehk skandhat, mis budistlikus õpetuses moodustavad inimliku isiksuse täies ulatuses. Seda peetakse kiiduväärseimaks saavutuseks, kui buda mungal õnnestub mõista enda meele ja mõtlemise sisu nende ebaisikuliste dharmade abil, ilma kordagi kasutamata sõna "mina".