Ants Lauter

Ants Lauter (5. juuli 1894 Veski küla, Velise vald – 30. oktoober 1973 Tallinn) oli eesti näitleja, lavastaja, teatrijuht ja pedagoog.

Elutee

Lapsepõlv ja koolitee

Ants Lauter sündis Velise vallas Veski külas. Vennad Jüri, Kustas, Mihkel ja õde Anu olid kõik Hansuks ristitud vennast vanemad ning kooli lõpetanud, kui viimane seitsmeaastaselt 1901. aastal alles õpinguid alustas. Esimene kool oli vallakool. Vend Mihkel oli Päärdus kooliõpetajaks ja Ants käis algul seal. Aasta pärast viidi vend üle Velisele, Ants järgnes. Vallakooli aeg lõppes Antsul Valgus, sest vend määrati vahepeal sinna.

Isa Mihkel, vallavanema ametit pidav hoolas mees soovis, et Antsust saaks kantseleiametnik. Haridustee jätkus Järvakandi ministeeriumikoolis. Ants oli siis 11-aastane. Väikest Lauterit huvitasid madrused ja püssid. Lemmikraamatuteks olid Eduard Bornhöhe „Tasuja“ ja „Villu võitlused“. Esimene etteastumine oli kooliaktusel Krõlovi valmiga „Demjani kalasupp“.

Teatrit nägi noor Lauter esmakordselt Raikkülas piduõhtul, kus mängiti Christian Rutoffi „Vastu vett“, talle tundus kõik nähtu kirjeldamatult ilusana. 1909. aastal läks Ants haridusteed jätkama Tallinnasse Gustav Narusbeki Kaubanduskooli. Õppemaks oli kõrge ja isa tegi suuri pingutusi, et Antsu õpingute eest maksta. Tallinnasse jõudes hakkas ta ka kohe aktiivselt Estonia teatrit külastama ja viis end kurssi Estonia trupiga. Imetles ja vaimustus teatrist. Imetlusest meeletuna jälitas ta sageli näitlejaid. Tallinnas tekkis tal vastupandamatu soov ka ise näidelda.

1911. aastal lõpetas ta kooli ja temast sai kontoriametnik Mayeri vabrikus. Lauteri töökaaslased tegid vabal ajal „teatrit“ tolleaegses antvärkide klubis Gewerbeverein. Ka Ants esines vahel seal õhtuti lauldes ja tekste esitades. Esinemisisu kasvas ja Estonia kiskus võimsa magnetina.

1913. aastal tegid Antsu kaks venda proove Jakob Mändmetsa „Nelja päevaga“. Neist vanem – Kustas, Saue vallakirjutaja ja näiteringi hing, kutsus ka Antsu kaasa lööma. Lavastus valmis ja seda etendati ka väljaspool Sauet. Ühel külalisetendusel Kohilas sattusid etendust vaatama Karl Jungholz ja Theodor Altermann, kes otsisid just sel hetkel noort inimest, kes neile Estoniasse tööle sobiks. Antsul polnud nende arvates väga vigagi ning nõnda kirjutasid kaks teatrisuurmeest Paul Pinnale ja pakkusid Antsule võimalust tulla senise 48-rublase kontorikuupalga asemel 35-rublase teatrikuupalgaga Estoniasse näitlejaks ja inspitsendiks. Ants oli kõhklematult nõus. Siit algas Ants Lauteri teatritee, 1913. aastal, 19-aastaselt.

Teatritee algusaastad

1913. aasta sügisel avati Estonia uus maja Shakespeare’i „Hamletiga“. Ants oli seal Fortinbrasi rollis. Karl Jungholz kutsus Antsu enda juurde koju, et talle lavalist liikumist ja kõnet õpetada. Ants meenutas oma esimest etendust naljatlevalt hirmutundega.

Pärast Fortinbrasi mängis ta terves reas väiksemates osades. Pinna püüdis temast välja lihvida maapoisikohmakust. Talle endale jäi esimesest hooajast kõige paremini meelde Carl Rössleri „Viis frankfurtlast“. Esimest korda mängis ta siin koos Erna Villmeriga. Samuti sai nooruk siin esimest korda lilli ja oli sellest ehmunud ja meelitatud.

Hooaja lõpul, 1914. aasta kevadel lagunes Estonia trupp. Karl Jungholz läks Pärnusse, Paul Pinna Nižni Novgorodi operetiteatrisse. Altermanni haigus, mille tunnused olid ilmnenud juba „Hamletis“, muutus raskemaks. Altermann kirjutas Lauterile, et see Jungholziga Pärnusse ei läheks, ning tunnistas ta oma järglaseks. Lauter sai üha suuremaid rolle ja Altermann tegi temaga eraproove.

Sõja-aegne teatritegevus

1915. aasta algul Ants mobiliseeriti. Rindel sai Lauter aga gaasimürgituse ning pärast paranemist viidi ta üle tagavarapolku Novgorodi. Polgul oli oma teater, mis andis 2–3 korda nädalas etendusi. Ants tegi seal kaasa kuni teenistusest vabanemiseni 1917. sügiseni. Sealt edasi sai temast Novgorodi Linnateatri näitleja, kus ta oli 1918. aasta augustini. Venemaal olles õppis ta palju ja omandas teistsugust näitlemisviisi kui Estonias. Tal olid kolleegideks suured eeskujud, Venemaa tippnäitlejad. Tuli mängida väheste proovidega palju ja laiahaardeliselt.

1918. aasta augustis jõudis Lauter tagasi Eestisse. Jungholz võttis ta vastu avasüli, kuid Venemaal rooduülemana teeninud Lauter oli karjumiste ja käsklustega oma hääle rikkunud.

Eestis tagasi

Kümne hooaja kestel, 1918. aasta sügisest 1928. aasta sügiseni valmis Lauteril sadakond rolli, enamasti peaosad. Naasnud Venemaalt, hakkas ta ka kohe lavastama. Ta oli algaja, kuid sellegipoolest lavastas meeletu tempoga – kümne aasta vältel ligi 80 tükki. See oli rohkem kui pool repertuaarist. Ta mängis kaasa Vene Draamateatri etendustes, lavastas Pärnu Endlas ja Draamastuudios, tõlkis näidendeid. Aru saanud, et võimed jäävad tehniliste vajakajäämiste taha pidama, hakkas Ants võtma hääleseade tunde, tegi sporti, võimles, käis liikumistundides. Häält ta tagasi siiski ei saanud, kuid omandas oskuse rikutud häält kasutada.

1920 ja 1923 külastas Lauter Lääne-Euroopa teatrilinnu – Berliini, Viini, Prahat ja Leipzigi ning kogus sealt innukalt tähelepanekuid ja oskusi. Proovis seejärel ka eesti teatris moodsat välismaal nähtud mängulaadi rakendada. Ekspressionistlikele katsetustele oli kõrgpunktiks 1924. aastal lavastatud Ernst Tolleri „Masinahävitajad“, mille kriitikud esile tõid kui leidlikku, huvitavat, senist taset ületavat saavutust lavastajatöö kallal.

1923. aasta sügisel lavastas Karl Jungholz „Hamleti“ ja seekord mängis Ants Lauter selles nimiosa – Hamletit. Fortinbrasist oli saanud Hamlet. Teatrisse tööle astumisest oli möödunud 10 aastat. Selja taga oli tublisti üle 100 rolli.

1925. aastal, pärast Karl Jungholzi surma, sai Lauterist viimase järglane – Estonia draamatrupi juht.

Lavakunstnikuks kujunemise juurde mahtusid ka mõttevahetused Konstantin Stanislavski teemadel Erna Villmeriga. 1928. aasta sügisel sõitis Lauter koos Erna Villmeri, Liina Reimani ja Betti Kuuskemaaga Moskvasse Kunstiteatri 30. aastapäeva üritustele. Seal kohtus ta esmakordselt Stanislavskiga.♙

Lavaliselt täiskasvanuks saamine

1930ndail oli üle poolte näidendeist Lauteri lavastada. Temast sai ka õppejõud Eesti Teatrikoolis. Suur osa Lauteri erialases arengus oli õppereisidel. Ta külastas 1928. ja 1937. aastal Saksamaad, 1934. aastal Nõukogude Liitu, 1929. aastal Poolat, 1937. aastal Rootsit, Norrat, Taanit ja Inglismaad. Peaaegu terve hooaja – 1928/29 – viibis ta Berliinis, kus nägi väga täpset ja süstematiseeritud, lausa matemaatilise täpsusega teatrit. Lauter pidas parimaks välismaa teatriks Poola teatrit, kuna ütles, et poola näitlejad omavad slaavi tõugu teatriverd ja täiendavad seda prantslastelt laenatud peene maitse ja vormiga.

Välismaareisidelt naasnud, oli Lauteri stiil välises kokkuhoidlikum, täpsem ja näidendi mõttele rohkem avarust andev. 1937. aastal jõudis Eesti teatrisse ingliskeelne väljaanne Stanislavski raamatust „Näitleja töö iseendaga“. Lauter tõlkis õhinaga olulisima ja viis selle kohe oma näitlejatele lugeda.

Näitlejana mängis Lauter kolmekümnendail aastail kõige mitmekesisemaid osi, talupoegadest ärimeesteni, advokaate, sõjamehi, arste – rumalaid, arukaid, õilsaid, alatuid, noori, vanu.

1939. aastal polnud Lauter enam draamatrupi juht. Ka lavastajatöö koormus oli muutunud ülejõukäivaks ning ta jätkas näitlejana. Hooajal 1940/1941 ei lavastanud ta ühtki lavastust. 1941. aastal mobiliseeriti Ants Lauter ja viidi Ivdeli sovhoosi. Seal pidi ta tegema kõikvõimalikke põllutöid. Paul Pinnal, kes oli samuti mobiliseeritud, olid peas keerlemas aga teatrimõtted ning mõne aja pärast kutsutigi ta Nõukogude Eesti valitsuse poolt Tšeljabinskisse Eesti Kunstiansambleid organiseerima. Trupiga käidi esinemas sõjarühmadele ja laskurdiviisidele.

Ajapikku liikus rinne aina rohkem ja rohkem läände ning mõne aja pärast oligi draamatrupp oma esinemistega juba Narvas ja Võrus. Jõuti tagasi Eestisse, kus leiti eest Estonia kahjustatud teatrimaja. Lauter oli üks eestvedajatest, kes teatrit taas üles ehitama hakkasid. Loometöö jätkus samal ajal aga teistes ruumides. Lauter asus kohe lavastama. Väljapaistvamad neist: Anton Tšehhovi „Kolm õde“ ja August Jakobsoni „Kaks leeri“.

1947. aastal sai Ants Lauter kui instituudi lavakunsti kateedri õppejõud professori nimetuse. 1947. ja 1948. aastal pälvis Lauter Nõukogude Eesti preemia 1948. aasta suvel anti Lauterile NSV Liidu rahvakunstniku nimetus. 1949. aasta kevadel liideti Estonia draamatrupp Tallinna Riikliku Draamateatri omaga, mille peanäitejuhiks sai Ants Lauter. Ühel traagilisel koosolekul pidi ta aga selle ameti maha panema ning temast sai 1951. aastal Vanemuise näitleja ja lavastaja. Vanemuises töötas ta koos Epp Kaidu, Aleksander Poljakovi ja Kaarel Irdiga. 1952. aastal pälvis Ants Lauter Stalini preemia ja 1956. aastal Lenini ordeni. 1958. aasta suvel sai Ants Lauter Estonia direktoriks ja 1959. aastal jäi Ants Lauter pensionile. Aastatel 1960–1962 töötas Lauter veel Estonia kunstilise konsultandina. Ka elu lõpuaastatel tegutses ta kindla päevaplaani järgi ning arvas sinna valudest ja nõrkusest hoolimata isegi suplemise. Lauter suri 79-aastasena 30. oktoobril 1973 Tallinnas.

Eesti Teatriliit annab aastast 1975 välja temanimelist noore näitleja ja noore lavastaja preemiat.

Ants Lauterist on ilmunud tema mälestuste ja artiklite kogumikud „Käidud teedelt“ (I 1979, II 1982).

Temast on film „Mõistus, tahe, töö ja Lauter“ (1963, ETF).

Erna Villmer Ants Lauterist

"Pärast Venemaalt tulekut (1918. aastal) oli Ants tavaline provintslik edev ja täispuhutud asjaarmastaja, nagu neid oli küllalt noorte näitlejate hulgas. Pikapeale muutus Lauteri mäng loomulikumaks ja tasasemaks. Ta arenes oma töö, aastate ja elu mõjul.

Lauter lõi oma kujud spontaanselt. Nagu välgu sähvatusel leidis ta proovil oma kuju. Meie kõik imetlesime sellist kiiret protsessi. Lauter raputas otsekui varrukast oma karakterosi. Ta liikus sealjuures välistel karakterjoontel ja oli selles võrratu. See looming ei jäänud ainult välistesse joontesse – elustav veri voolas muidugi ande-südamest, närvitsentrumist. Kui ütelda piltlikult – Lauter oli veepealne aurik, mina allveelaev.

Partnerina oli Lauter mulle seda, mis instrumentaalkunstnikule hea mänguriist. Kui partner reageerib õiges suunas, kui tema elamuste ja mõtete helid vastavad sinu helidele, on kerge luua. Iga mu sõna või tunne-mõte leidis õige vastukaja.

Lauter oli lavastajana kõigepealt täpne, lausa matemaatiline. Lava oli tema režiiraamatus nagu malelaud, mille ruutudes liikusid malendid. Kui mõnel neist oli võõrastus sellise viisi vastu ja hakkas liikuma oma tahtmist mööda, siis oli Lauter painduv küllalt, et nõustuda, kui selline muutus oli põhjendatud, esile kutsutud näitleja inspiratsioonist. Kuid ta märkis selle muutuse kohe oma režiiraamatusse, et juba järgmisel proovil seda vajaduse korral meelde tuletada“.

Ants Lauteri mõtteid

„Päev, millal inimene midagi uut ei õpi, on kaotatud päev. Väljendugu see uus teadmiste, oskuste või lihtsalt uute muljete juurdesaamise näol.“

„Näitejuht peab olema kasvataja, kes peab juhtima näitlejate tähelepanu sellele, et ta oma võimete piirides annaks enesest maksimumi – ja et ta ei piirduks ainult oma osa lihtsa „ärategemisega“. Meil on tarvis lahti saada hurraatava asjaarmastaja vaimust, mis pole kooskõlas kutselise teatri süsteemiga, ning kohusetundliku tööga tuua esile oma annet. Seda olen nõudnud niihästi eneselt kui ka teistelt. Peaaegu kõik meie näitlejad on autodidaktilised leiutajad üksteise najal.“

„Näitleja peab looma elust. Järelikult peab ta eluga kokku puutuma. Elu ei lakka hetkekski. Ka näitleja loomingulised tähelepanekud peavad kestma vahet pidamata. Igal hetkel, kus ta silmad ja kõrvad on lahti. Igal hetkel peab ta olema erk ja tähelepanelik. Nii ümbruse kui ka iseenda suhtes. Ainult sel teel saab ta lavalgi anda täisverelisi inimesi: kõige mustemaski südames oma päikesetera ja kõige õilsamaski hinges oma terakese musta.“

„Meisterlikkus nõuab meistrilt pingelist ja vahetpidamatut tööd enda kallal. Algul selleks et üldse meistriks saada, pärast – et meistriks jääda. Anne üksi ei tee veel meistriks. Lihvimata teemant pole veel briljant. Kuid tehtud briljandiks, ta jääbki selleks. Anne aga nõuab pidevat hoolt ja arendamist. Muidu ta roostub ja muutub muuseumlikuks väärtuseks.“

Elu- ja töökäik

1911 lõpetas Tallinna kaubanduskooli

1913 alustas teatritegevust Estonias inspitsendina ja näitlejana

Võttis lipnikuna osa Esimesest maailmasõjast

1916–1918 mängis Novgorodi teatris

1918–1926 Estonia draamajuht

1926–1927 Endla lavastaja ja näitleja

1927–1941 Estonia draamajuht

1941 Mobiliseeriti reservohvitserina Punaarmeesse

1942 osales Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite asutamises

1944 juhtis Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite draamatruppi

1944–1949 Estonia peanäitejuht

1949 Tallinna Draamateatri peanäitejuht

1950–1951 näitleja Draamateatris

1951–1958 Vanemuise näitleja ja lavastaja

1953–1955 Vanemuise kunstiline juht

1958–1959 Estonia direktor

1960–1962 Estonia kunstiline konsultant

1938–1941 Tallinna Konservatooriumi Lavakunstikooli õppejõud

1946–1950 Eesti Riikliku Teatriinstituudi lavapraktikaõppejõud (aastast 1947 professor, tagandati ebaseaduslikult 1950)

1945–1950 ja 1969–1973 Eesti NSV Teatriühingu juhatuse esimees.

Isiklikku

Oli abielus 1917–1925 Maria Merjanskajaga (kelle isa oli näitleja Nil Merjanski), 1928–1949 Erna Villmeriga ja 1949. aastast Heli Viisimaaga.

Lavastused ja rollid

Estonias

1913

• Fortinbras (William Shakespeare „Hamlet“) 24. VIII.
• Ivask (Carl Robert Jakobson „Artur ja Anna“) 25. VIII.
• Ohvitser (Leonid Andrejev „Meie elupäevad“) 19. IX.

1914

• Jakoble (Carl Rössler „Viis frankfurtlast“) 16. I.
• Ohvitser (Sergei Gorodetski „Ivan Sussanin ehk Elu tsaari eest“) 21. II.
• Sander (Eduard Vilde „Pisuhänd“) 25. II.
• Elga vend (Gerhart Hauptmann „Elga“) 31. VIII.
• Osatäitja (Heinrich Bohrmann-Riegen „Kaotatud au“) 20. IX.
• Hannus Raud (Heino Anto „Merepojad“) 27. IX
• Hermann (Ernst Wildenbruch „Lõoke“) 11. X.
• Osatäitja (Georg Okonkowski „Kosjaturg“) 1. XI.
• Osatäitja (Johann Nestroy „Purustatud vaim“) 15. XI.
• Kunstnik (Rudolf Presber „Venus Anadyomene“) 22. XI.
• Hans (Juhan Liiv „Varemed“) 13. XII.

1915

• Osatäitja (Bjørnstjerne Bjornson „Noorpaar“) 3. I.
• Nezanamov (Aleksandr Ostrovski „Süüta süüdlased“) 10. I.

1918

• Piibeleht (Eduard Vilde „Pisuhänd“) 4. IX.
• Cleaver (John Galsworthy „Justiits“) 17. IX.
• Neznamov (Aleksandr Ostrovski „Süüta süüdlased“) 8. X.
• Felicien Bedarride (Paul Gavault „Väike kompvekiplika“) 5. XI.
• Gustaw Kundke (Clara Viebig „Preili Freschbolzen“. Mängiti koos sama autori näidendiga „Võitlus mehe pärast“) 12. XI.
• Hlestakov (Nikolai Gogol „Revident“) 3. XII.
• Kählmann (August Kitzberg „Enne kukke ja koitu“) 10. XII.

Lavastused

• „Süüta süüdlased“. „Väike kompvekiplika“. „Revident“.

1919

• Richard Didgeon (George Bernard Shaw „Kuradi õpipoiss“) 21. I.
• Bischof (Wilhlem Schmidtbonn „Appi, laps kukkus taevast!“) 4. II.
• Ernesto (José Echnegaray „Suur Galeotto“) 15. IV.
• Demetrius (William Shakespeare „Suveöö unenägu“) 30. VIII.
• Kurt von Selzer (Hermann Sudermann „Ülem elu“) 14. X.
• Allan (August Strindberg „Surmatants“) I osa – 2. XII, II osa – 12. XII.
• Teddy Kimberley (André Rivoire ja Lucien Besnard „Sõber Teddy“) 23. XII.

Lavastused

• „Kuradi õpipoiss“.
• Carl Rössler ja Ludwig Heller „Tugitoolis“ 18. III.
• „Suur Galeotto“.
• Anton Tšehhov „Kirsiaed“ 23. IX.
• „Ülem elu“.
• „Sõber Teddy“.

1920

• Dr. Roby Woodleigh (Gustav Kadelburgi, Rudolf Presber „Tume täpp“) 13. I.
• Paris (Wilhlem Schmidtbonni „Mängiv Eros“) 4. II.
• Thomas Armstrong (Edward Sheldoni „Romaan“) 2. III.
• Noor piirivaht (Karl Schönherri „Naiskurat“) 13. IV.
• Anton Melzer (Gabriel Dregely „Hästiõmmeldud sabakuub“) 24. VIII.
• Karl Rünk (Ernst Peterson-Särgava „Sõnajalaõis“) 31. VIII.
• Stefan Prandtner (E. Knoblauch „Juudaskell“) 14. IX.
• Balthasar (Curt Goetz „Tuvikene pihus“), hr. Tittori (Curt Goetz „Koer peas“) – „Menagerie“ 28. IX.
• Friedl (Rudolf Greinz „Mägioja perenaine“) 19. X.
• Miljardäri poeg (Georg Kaiser „Gaas“) 2. XI.
• Viscount Goring (Oscar Wilde „Ideaalne abikaasa“) 23. XI.
• Gaius Petronius (Henryk Sienkiewiczi „Quo vadis?“) 14. XII.

Lavastused

• „Romaan“.
• „Naiskurat“.
• Montague Glass „Potaš ja Perlmutter“ 4. V.
• „Juudaskell“.
• „Menagerie“.
• „Quo vadis?“.

1921

• Marc-Arron (Sophus Michaëlis „Revolutsiooni pulm“) 25. I.
• Remigio (Arthur Schnitzler „Naine pistodaga“) 8. II.
• Prinzivalli (Maurice Maeterlinck „Monna Vanna“) 1. III.
• Johann Vincenz Maurermeier (Heinrich Lautensack „Kirikumõisa komöödia“) 22. III.
• Sõber (Walter Hasenclever „Poeg“) 19. IV.
• Arlekiin (Rudolph Lothar „Kuningas Arlekiin“) 28. IV.
• Harry Marsland (Gustav Moser „Raamatukoguhoidja“) 10. V.
• Arnold Melchthal (Friedrich Schiller „Wilhelm Tell“) 8. IX.
• Jaan Jalakas (August Kitzberg „Püve talus“) 16. IX.
• Figaro (Pierre Beaumarchais „Figaro pulm“) 27. IX.
• Turkka (Teuvo Pakkala „Parvepoisid“) 11. X.
• Emmanuel (Jules Romains „Põline Cromedeyre“) 18. X.
• Henri (H. Devere „Navarra Henrik“) 22. XI.
• Prints Paul (Oscar Straus „Viimne valss“) 6. XII.

Lavastused

• „Revolutsiooni pulm“.
• „Monna Vanna“.
• „Kirikumõisa komöödia“.
• „Raamatukoguhoidja“.
• „Figaro pulm“.
• „Navarra Henrik“.

1922

• Insener Vihalem (S. Vardi „Dekoratsioon“) 10. I.
• Prokurör Pantasi Tschuku (Ludwig Ganghofer, Marco Brociner „Waleni pulm“) 31. I.
• Krahv Aleksei Gorny (Melchior Lengyel, Lajos Bíró „Tsaarinna“) 21. III.
• Vürst Nehljudov (Lev Tolstoi – Henry Bataille „Ülestõusmine“) 30. III
• Pierre Marechal (Pierre Frondaie „Montmartre“) 2. V.
• Emil Gross (Franz von Schönthan ja Paul von Schönthan „Sabiini naiste röövimine“) 14. V.
• Ants (August Kitzbergi „Enne kukke ja koitu“) 12. IX.
• Jägala (J. H. Talomaa „Igavene elu“) 5. X.
• Kassander (Ludwig Fulda „Eesli vari“) 26. X.
• Lord Harry Sherbourg (Lulu Kitzberg-Pappel „Fatme“) 14. XI.
• Krahv Neipperg (Victorien Sardou „Madame Sans-Gene“) 28. XI
• Too, kloun Briquet’ tsirkuses (Leonid Andrejev „Too, kes saab kõrvahoope“) 12. XII.

Lavastused

• „Waleni pulm“.
• „Mängupõrgu“.
• Toni Impekoweni ja Carl Matherni järgi Hugo Raudsepp – 28. II. „Tsaarinna“
• „Sabiini naiste röövimine“.
• „Eesli vari“.
• „Too, kes saab kõrvahoope“.

1923

• Andre d’Eguzon (Gaston Arman de Caillavet, Robert de Flers, Étienne Rey „Võrratu avantüür“) 23. I.
• Robespierre (Romain Rolland „Danton“) 13. III.
• Karl Annemann (Ernst Peterson-Särgava „Uus minister“) 10. IV.
• Orest (Hugo von Hofmannsthal „Elektra“) 24. IV.
• Marc-Arron (Sophus Michaëlis „Revolutsiooni pulm“) 6. V.
• Heinrich (August Kitzbergi „Neetud talu“) 21. VIII.
• Hamlet (William Shakespeare’i „Hamlet“) 7. IX.

Lavastused

• „Võrratu avantüür“.
• „Danton“.
• „Revolutsiooni pulm“.
• Molière’i „Ihnus“ 2. X.

1924

• Jaan (Mait Metsanurk „Vagade elu“) 8. I.
• Othello (William Shakespeare „Othello“) 12. III.
• Miklos Agi (Ferenc Molnar „Luik“) 29. IV.
• Olovernes (Anton Hansan Tammsaare „Juudit“) 16. IX.
• Jussi Harri (Artturi Järviluoma „Põhjalased“) 28. X.
• Karl (Friedrich Schiller „Röövlid“) 16. XII.

Lavastused

• Ernst Toller „Masinahävitajad“ 22. I.
• Hugo Raudsepp „Demobiliseeritud perekonnaisa“ 19. II.
• „Othello“.
• Montague Glass „Potaš ja Perlmutter“.
• „Luik“.
• „Juudit“.
• Thaddäus Rittner „Hundid ööl“ 7. X. „Röövlid“.

1925

• Advokaat Kurt Westfal (Ludwig Fulda „Kadunud tütar“) 4. I.
• Crichton (James Matthew Barrie „Imetlusväärne Crichton“) 20. I.
• Harry Domin (Karel Čapek „R. U. R.“) 17. II.
• Simo Affleck (Hurt) (Eino Leino „Simo Hurt“) 26. II.
• Leo Saalep (Eduard Vilde „Tabamata ime“) 10. III.
• Dr. Max Barren (Sydney Garrick „Daam lahutuspõhjusega“) 31. III. (mänginud suvel külalisena ka kuressaare teatris.)
• Balthasar („Tuvikene pihus“), herra Tittori („Koer ajus“) – Carl Goetzi „Menagerie“ 28. IV.
• Alonso Enriques (Leo Lunz „Lindprii“) 8. IX.
• Johanees Pomarius (Cornelis Petrus van Rossem „Pomarius“) 22. IX.
• Narkas (Lauri Haarla „Hanuumani tütar“) 8. X.
• Rahvasaadik. Mees. (Ferenc Molnar „Punane veski“) 27. X.
• Hans (Lydia Koidula „Saaremaa onupoeg“) 20. XI.
• Jaan Jalakas (August Kitzberg „Püve talus“) 22. XI.
• Maurice, lavakirjanik (August Strindberg „Patt“) 15. XII.

Lavastused

• „Imetlusväärne Crichton“.
• „Daam lahutuspõhjusega“.
• „Menagerie“ ja Prosper Mérimée „Viimse jumalaarmu tõld“ 28. IV.
• „Lindprii“.
• „Punane veski“.
• James Matthew Barrie „Kvaliteedi tänav“ 12. XI.
• „Püve talus“ (lõpetas pärast Karl Jungholzi Noorleini]surma lavastuse).

1926

• Konrad („Mõrtsukas“), Lord („Muinasjutt“) – Carl Goetzi lühinäidendite õhtu 12. III.
• Janos (Ferenc Molnari „Punane veski“) 27. I (hakkas mängima hiljem).
• Baron Thomas Hoxton (John Galsworthy „Inimsõber“) 2. II.
• Simson (Hugo Raudsepp „Kohtumõistja Simson“) 24. II.
• Seenetreial (Hugo Raudsepp „Ameerika Kristus“) 10. III.
• James Ellison (Franz Arnold ja Ernst Bach „Vana Aadam“) 17. IV.

Lavastused

• „Inimsõber“.
• „Vana Aadam“.
• Hugo Rudsepp „Demobiliseeritud perekonnaisa“ (draamatrupi tuluõhtuks) 16. V.
• Osad Endlas:
• Karl Moor (Friedrich Schiller „Röövlid“) 15. IX.
• Balthasar („Tuvikene pihus“), herra Tittori („Koer ajus“) – Carl Goetzi „Menagerie“ 18. IX. (Lauter mängis esietendusel).
• Hamlet (William Shakespeare „Hamlet“) 20. XI.

Osad ja lavastused Endlas

1926

• „Röövlid“ (ka dekoratsioonieskiisid. Teostas Aleksander Möldroo)
• „Menagerie“
• „Hamlet“
• Franz Arnld ja Ernst Bach „Vana Aadam“ 2. XII.

1927

• Seenetreial (Hugo Raudsepp „Ameerika Kristus“) 29. I.
• Crichton (James Matthew Barrie „Imetlusväärne Crichton“) 12. II.
• Elias Kolk, pastor (Lauri Haarla „Volbri öö“) 24. II.
• Tony (Jacques Deval „Oma naiivses puhtuses“) 9. VII.
• Osaline (Victorien Sardou, E. de Najaci „Lähme lahku“) 23. VII.
• Osaline (Hans Sturm „Armastuse keerdkäigud“) 6. VIII (lahkumisetendus).

Lavastused

• „Imetlusväärne Crichton“.
• „Volbri öö“.
• „Oma naiivses puhtuses“ (lavastanud ja mänginud külalisena Tonyt ka Narva teatris Võitleja).
• „Lähme lahku“.

Osa Draamastuudios

1926

• Narr Tantris (Ernst Hardt „Narr Tantris“) 8. X.

Lavastused Draamastuudios

1926

• William Shakespeare „Palju kära ei millestki“ 31. X.

1927

• Lauri Haarla „Volbri öö“ 22. I.

Osa ja lavastus Töölisteatris

1926

• (teised Draamastuudio tegelased): Kindral (Mait Metsanurk „Kindrali poeg“) 16. X.

1927

• Aleksei Faiko „Õpetaja Bubus“ 30. IV.

Jätkus töö Estonias

1927

• Lord Arthur Dilling (F. Lonsdale’i „Mrs. Cheney lõpp“) 1. IV.
• Cyrano (E. de Rostand’i „Cyrano de Bergerac“) 24. IV.
• Krahv Lasca (C. Goldoni „Smürna impressaario“) 17. V.
• Andre Saligelle (J. Devali „Oma naiivses puhtuses“), 18. V.
• Peer (H. Ibseni „Peer Gynt“) 7. IX.
• Jaan Jalakas (A. Kitzbergi „Püve talus“) 11. IX.
• William (W. S. Maughami „Viktooria“) 25. X.

Lavastused:

• E. Vilde „Pisuhänd“ 25. IX.
• F. Grillparzeri „Sappho“ 29. XI.

1928

• Vernon Wethrelle (J. K. Jerome’i „Fanny ja ta teenijaid“) 10. I.
• Tammaru peremees (A. Kitzbergi „Libahunt“) 31. I.
• Oliver (W. Shakespeare’i „Armu-ja narrimäng“ („Nagu teile meeldib“)) 6. III.
• Prof. Waldemat Weber (F. Arnoldi, E. Bachi „Hurraa-poiss“) 4. V.
• Fiesco (F. Schilleri „Fiesco“ („Vandenõu Genuas“). Kavalehel alapealkiri „Vabariiklik vandenõu“) 11. IX.
• Möbius (W. Hasencleveri „Peenem härra“) 26. IX.
• Krahv Peeter von der Pahlen, Peterburi sõjakuberner (A. Neumanni „Patrioot“) 16. X.

Lavastused

• „Libahunt“.
• „Armu- ja narrimäng“.
• „Peenem härra“.
• „Patrioot“.
• H. Raudsepa „Siinai tähistel“ 16. XI.

Vabaõhuetendus (Draamastuudioga):

• A. Adsoni „Toomapäev“ 1. VII.

1929

• Sebastian (W. Shakespeare’i „Torm“) 22. IX.
• Topaze (M. Pagnoli „Eluaabits“) 22. X.
• Praost (M. Metsanurga „Talupoja poeg“) 20. XI.
• Peeter Paul Lutz (R. Bernaueri, R. Oesterreicheri „Raha tänaval“) 6. XII.
• Peer (H. Ibseni „Peer Gynt“), külalisesinemine Narva teatris „Võitleja“.

Lavastused

• „Torm“. W. Hasencleveri „Peenem härra“ Vanemuises 24. XI.

1930

• Mackie (Machath) (B. Brechti – K. Weilli „Kolmekrossiooper“) 10. I.
• Universaalpanga direktor Thomas (L. Fodori „Vaene kui kirikurott“) 4. II.
• Jalaka Jaan (A. Kitzbergi „Püve talus“) 24. II.
• Stanhope (R. C. Sherriffi „Teekonna lõpp“) 4. III.
• Jason (F. Grillprazeri „Medea“) 27. IV.
• Turkka (T. Pakkala „Parvepoisid“, B. Kuuskemaa lahkumisetendus) 11. V.
• Julius (A. Kitzbergi „Neetud talu“) 12. IX.
• Patrik Abel (A. Nicholsi „Iiri roos“) 2. X.
• Bernard Joyce (W. S. Maughami „Kiri“) 31. X.
• Felix (W. Hasencleveri „Abielud sõlmitakse taevas“) 19. XI.

Lavastused

• „Kolmekrossiooper“.
• „Püve talus“.
• „Teekonna lõpp“.

1931

• Lauluisa (Kreutzwald) (A. Adsoni „Lauluisa ja Kirjaneitsi“) 9. I.
• Doktor Konrad Ross (B. Franki „Torm veeklaasis“) 13. II.
• Maurice (L. Verneuil’ „Saatan“ („Härra Lamberthier“)) 15. III.
• Noorkikas (H. Raudsepa „Põrunud aru õnnistus“) 11. IX.
• Henry Lennox (J. Galsworthy „Tuli“ („Katus“)) 9. X.
• Lääne vanem Kulle (A. Adsoni „Neli kuningat“) 1. XI.
• Dr. Sporum (F. Molnari „Õnnehaldjas“) 29. XI.

Lavastused

• „Põrunud aru õnnistus“.
• „Tuli“.
• „Neli kuningat“.
• E. Vilde „Pisuhänd“ 2. XI.

1932

• Teemandi-Louis (Ch. MacArthuri, B. Hechti „Kõmu“) 6. I.
• Franzi (F. Langeri „Agul“) 12. II.
• Tundmatu (H. Wuolijoe „Koidula“) 21. X.
• Krahv Georg P. E. Dy Lay (A. Adsoni „Iluduskuninganna“) 18. XI.

Lavastused

• „Kõmu“.
• J. Metsa „President Nuiatust“ 10. IV.
• H. Raudsepa „Vedelvorst“ 7. IX.
• „Koidula“.
• Agapetuse Y. Soini „Õnnelik Sakarias“ 30. XII.

1933

• Stefan (B. Franki „Niina“) 5. II.
• Lembitu (J. Karma „Lembitu“) 23. II.
• Kaarel Kukk (Ch. Rutoffi „Väimehed“) 17. III.
• Dr. Konrad Bickert (M. Alsbergi, O. Hesse „Eeljuurdlus) 17. IV.
• Paul (F. Cammerlohri, E. Ebermayeri „Sularaha“) 30. IV.
• Enzinger (S. Geyeri, P. Franki „Suhkur ja sool“) 21. V.
• Kivirist (H. Raudsepa „Salongis ja kongis“) 8. IX.
• Harry Easter (E. Rice’i „Tänav“) 26. XI.

Lavastused

• „Väimehed“.
• „Salongis ja kongis“.
• B. Blume „Punane kukk“ 22. X.

1934

• Ferdys Pistora (F. Langeri „Puhastustuli“) 5. I.
• Köster (A. Tammanni „Pilveristi“) 8. IV.
• Jalaka Jaan (A. Kitzbergi „Püve talus“) 28. V.
• Lucien Garraud (O. Mirbeau „Äri on äri“) 5. X.
• Vabakunstnik (A. Adsoni „Elav kapital“) 11. XI.
• Gaston Valtier (L. Verneuil’, G. Berri „Maksumaksjate kool“) 2. XII.
• Briggs (J. Swerlingi, E. G. Robinsoni „Börsipalavik“) 23. XII.

Lavastused

• „Pilveristi“.
• „Püve talus“.
• H. Raudsepa „Roosad prillid“ 9. IX.
• „Börsipalavik“.

1935

• Robert Dudley (F. Schilleri „Maria Stuart“) 30. I.
• Vilhelm Voigt (C. Zuckmayeri „Köpenicki pealik“) 8. III.
• Martin Jool (K. A. Hindrey „Raidaru kirikumõis“) 5. V.
• Malvolio (W. Shakespeare’i „Mida soovite“) 15. IX.
• Marc Fournier (E. Bourdet’ „Äsja ilmunud“) 18. X.
• Naatan (E. O’Neilli „Oi, noorus!“) 15. XII.

Lavastused

• H. Bergmani „Nobeli auhind“ 29. III.
• A. Kalda „Mare ja ta poeg“ 15. XI.
• „Oi, noorus!“.

1936

• Christian Ivanovitš Hübner (N. Gogoli „Revident“) 31. I.
• Benedict (W. Shakespeare’i „Palju kära ei millestki“) 17. V.
• Wilhelm Tell (F. Schilleri „Wilhelm Tell“) 21. IX.
• Aarne (H. Wuolijoe „Niskamäe naised“) 15. XI.

Lavastused

• H. Raudsepa „Mikumärdi“ 22. II.
• J. Devali „Preili“ 29. III.
• W. S. Maughami „Peavõtt“ 16. X.
• A. Kitzbergi „Püve Talus“ 2. II Valga teatris „Säde“.

1937

• Vinnal (H. Raudsepa „Lipud tormis“) 24. II.
• Graziano (W. Shakespeare’i „Veneetsia kaupmees“) 9. IV.
• Kaarel (A. Kitzbergi „Tuulte pöörises“) 12. IX.
• Theseus (W. Shakespeare’i „Suveöö unenägu“) 17. IX.

Lavastused

• „Lipud tormis“.
• O. Lutsu „Paunvere“ 14. V.
• „Suveöö unenägu“.
• H. Raudsepa „Mees, kelle käes on trumbid“ 17. X.

1938

• Figaro (P. Beaumarchais’ „Figaro pulm“) 14. I.
• Karla (A. H. Tammsaare-A. Särevi „Andres ja Pearu“) 18. II.
• Kaarle Kristjan Soratie (H. Wuolijoe „Juuraku Hulda) 25. III.
• Frank Haines (D. Smithi „Esimene kevadpäev”) 8. V.
• Mehe hääl valjuhääldajast (K. Capeki „Ema”) 16. XI.

Lavastused

• „Andres ja Pearu”.
• „Esimene kevadpäev”.
• E. Vilde „Pisuhänd” 11. IX.
• W. Perzynski „Kergemeelne õde” 18. XII.

1939

• Kapten (A. Kivika-A. Annisti „Nimed marmortahvlil”) 24. II.
• Aarne (H. Wuolijoe „Niskamäe leib”) 2. IV.
• Johannes Niglas (H. Raudsepa „Ameerika Kristus”) 10. IX.
• Dr. Hans Lepik (A. Jakobsoni „Viirastused”) 17. XI.

Lavastused

• „Nimed marmortahvlil”.
• „Niskamäe leib”.
• I. Turja „Kohtunik Marta” 18. X (lõpetas P. Alpo lavastuse).
• M. Metsanurga „Vagade elu” 19. XI.

1940

• Hans Ilves (E. Vilde „Side”) 14. IX.
• Härra Topaze (M. Pagnoli „Eluaabits”) 3. XI.
• Vincentio (W. Shakespeare’i „Tõrksa taltsutus”) 22. XII.

1941

• Andrei Nahhodka (M. Gorki „Ema”) 23. II.
• Tammaru peremees (A. Kitzbergi „Libahunt”) 4. IV.
• Cotillard (R. Fauchois’ „Ettevaatust! Värske värv!” 23. V.

1944

• Topaze (M. Pagnoli „Eluaabits”) 19. XI.

Lavastus

• K. Simonovi „Vene inimesed” 22. XII.

1945

• Cotillard (R. Fauchois’ „Ettevaatust! Värske värv!”) 4. II.
• Riho Laiksaar (J. Semperi „Aja käsk”) 8. XI.
• Claudius (W. Shakespeare’i „Hamlet”) 2. XII.

Lavastused

• I. Štoki „Udu lahe kohal” 24. VI.
• „Aja käsk” – näitejuht, lavastaja F. Moor.

1946

• Mihhail Skrobotov (M. Gorki „Vaenlased”) 16. VI.
• Ivan Petrov (K. Simonovi „Praha kastanite all”) 21. IV.
• Haritonov (B. Lavrenjovi „Nende eest kes merel”) 31. XII.

Lavastused

• L. Hellmanni „Rebased” 20. II.
• „Vaenlased”.
• H. Raudsepa „Tagatipu Tiisenoosen” 29. IX.
• „Nende eest, kes merel” – näitejuht, lavastaja G. Tugolessov.

1947

• Soobik (A. Jakobsoni „Rooste”) 9. XI.
• Veršinin (A. Tšehhovi „Kolm õde”) 7. XII.

Lavastused

• K. Simonovi „Vene küsimus” 20. IV.
• „Rooste”.
• „Kolm õde”.

1948

• Doktor Ninko (B. Nušici „Proua minister”) 30. XI.

Lavastused

• G. Berjozko „Mehisus” 23. II.
• A. Jakobsoni „Kaks leeri” 26. IX.
• I. Ehrenburgi „Lõvi linnaväljakul” 16. XI.

1949

• Othello (W. Shakespeare’i „Othello”) 13. I.
• Einari Pitkäniemi (E. Grini „Tuul lõunast”) 16. II.
• 1949. a. märtsist Tallinna Riikliku Draamateatri peanäitejuht.
• Claudius (W. Shakespeare’i „Hamlet”) 2. VII.
• Luka Lukitš Hlopkov (N. Gogoli „Revident”) 15. X.
• Costa Varra (N. Vitra „Hukkamõistetute vandenõu”) 12. XI.

Lavastused

• A. Korneitšuki „Ukraina steppides” 22. V.
• G. Mdivani „Kes on süüdi?” 8. IX.
• „Revident”.
• A. Sfronovi „Moskva iseloom” 21. XII.

1950

• Sergei Aleksandrovitš Trubnikov (K. Simonovi „Võõras vari”) 12. II.
• Paralepp (A. H. Tammsaare-A. Särevi „Pankrot”) 12. XI.

Lavastus

• A. Jakobsoni „Ehitajad” 8. VII.

1951

• Lund (A. Jakobsoni „Öö ja päeva piiril”) 14. II.
• Ricaredo (Lope de Vega „Tantsuõpetaja”) 25. IV.
• Voronov (V. Višnevski „Unustamatu 1919”) 12. VI.
• Richard Berg (L. Šeinini „Sajandi keskel”) 4. X.
• Moki Parmjonõtš Knurov (A. Ostrovski „Kaasavaratu”) 24. XI.

1952

• Okajomov (A. Afinogenovi „Mašake”) 16. II.
• Karenin (L. Tolstoi „Anna Karenina”) 3. V.
• Sm. Stepanjan (A. Suorovi „Koit Moskva kohal“) 17. V.
• Adõlov (A. Kahhari „Siidsüžanee“) 4. X.
• Kindral de Frandchamp (H. De Balzaci „Võõrasema“) 28. XII.

Lavastused

• A. Jakobsoni „Šaakalid“ 26. I.
• J. Rainise „Puhu, tuul!“ 16. III.

1953

• Gunnar Hansen (A. Jakobsoni „Kaitseinger Nebraskast“) 11. IV.
• Roman Krugljakov (L. Zorini „Avameelne kõnelus“) 21. VI.

Lavastused

• A. Arbuzovi „Tanja“ 22. II. A. Salõnski „Ohtlik kaaslane“ 7. XI.

1954

• Dr. Villak (A. Jakobsoni „Viirastused“) 25. VI.

Lavastused

• A. Jakobsoni „Suremine“ 30. I.
• A. Tšehhovi „Kolm õde“ 1. V.
• W. Shakespeare'i „Mõõt mõõdu vastu“ 30. XII.

1955

• Anton Antonovitš Skvoznik-Dmuhhanovski, Linnapealik (N. Gogoli „Revident“) 8. V.
• Gustav Räni (A. Jakobsoni „Vana tamm“) 28. VI.
• Küüslauk (A. Kitzbergi „Laurits“) 26. XII.

Lavastused

• „Revident“.
• H. Wuolijoe „Põlev maa“ 18. IX.
• L. Leonovi „Tavaline inimene“ 7. X.

1956

• Fjodor Favrilovitš Tereštšenko (A. Korneitšuki „Tiivad“) 26. II.
• Harald Lauer (A. Hindi „Peibutuslaul“) 15. IX.
• Rittmeister (A. Fredro „Daamid ja husaarid“) 30. IX.
• Organist Heinmann (E. Vilde „Tabamata ime“).

Lavastus

• „Daamid ja husaarid“.

1957

• Jaak Jooram (H. Raudsepa „Mikumärdi“) 21. IV.
• Felian O'Relian (H. Laxnessi „Müüdud hällilaul“) 27. VI.
• Maksim Fornostajev (K. Trenjovi „Ljubov Jarovaja“) 3. XI.

1958

• Shylock (W. Shakespeare'i „Veneetsia kaupmees“) 13. IV.

1959

• Pjotr Nikolajevitš Sorin (A. Tšehhovi „Kajakas“) 18. X.

1963

• Karpa (V. Pandi „Avarii“ V. Kingissepa nim. TRA Draamateatris) 7. XI.

1964 =Lavastus:

• A. Kitzbergi „Neetud talu“- diplomilavastus ETÜ lavakunsti stuudios V. Kingissepa nim. TRA Draamateatri juures 25. IV.

1966

• Sir Fogg (P. Kohouti „80 päevaga ümber maailma“ ENSV Riiklikus Noorsooteatris) 27. II.

Osad telelavastustes

• (A. Volodini „Minu vanem õde“) 2. V 1962
• Dopetrovski, Keefiri Teadusliku Instituudi direktor (L. Rakovi, D. Ali „Ohtlikum vaenlasest“) 18. III 1963
• Brosius (H. Pfeifferi „Kaks arsti“) 9. XII 1963.
• Bur Molottke (H. Bölli „Dr. Murke kogub vaikust“) 7. V 1965.
• Parkinson („Parkinsoni seadus“) 8 saadet 14. III – 20. VI 1965.
• Kirjanik (E. Krusteni „Vana võrukael“) 14. IX 1967.
• Muheim, ettevõtja (F. Dürrenmatti „Meteoor“) 29. III 1969.
• Klassik (E. Vetemaa „Illuminatsioonid keravälgule“) 11. V 1969.
• Draakon (J. Švartsi „Draakon“) 5., 6., 7. XII 1969.
• Vanamees Petruhhov (S. Grochowiaki „Kuu“) 23. II 1970.
• Matemaatika õpetaja (F. Karinthy „Tagastage kooliraha“) 12. VI 1971.

Osad filmides

• Kaljo, rahvavanem Olevi poeg („Mineviku varjud“). Eesti film 1924.
• Salapiirituslaeva kapten („W. M. W. 6“). Suomi-Film 1936
• Episoodiline osa („Elu tsitadellis“). Lenfilm 1947.
• Episoodiline osa („Valgus Koordis“). Lenfilm ja Tallinnfilm 1951.
• Arulaid („Andruse õnn“). Tallinnfilm 1955.
• Kallak („Pöördel“). Tallinnfilm 1957.
• Episoodiline osa („Esimese järgu kapten“). Tallinnfilm 1959.
• Polkovnik Kikas („Kutsumata külalised“). Tallinnfilm 1959.
• Telefilm („Mõistus, tahe, töö ja Lauter“. 1963.
• Preester („Hamlet“). Lenfilm 1964.
• Parun von Kremer („Mäeküla piimamees“). Tallinnfilm 1965.
• Episoodiline osa („Pimedad aknad“). Telefilm 1968.
• Üks kuuest mehest („Mehed ei nuta“). Telefilm 1968.
• Vanaisa („Kaugel läänes“). Mosfilm 1969.
• Kuninga nõunik („Nõukogude Liidu suursaadik“). Mosfilm 1969.
• Episoodiline osa („Viimne reliikvia“). Tallinnfilm 1970.
• Episoodiline osa („Kolme katku vahel“). Telefilm 1970.
• Arst („Kuningas Lear“). Lenfilm 1970.
• Päri („Valge laev“). Tallinnfilm 1971.
• Episoodiline osa („Tuuline rand“). Tallinnfilm 1972.

Tunnustused

• 1938 Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk
• 1942 Eesti NSV rahvakunstnik
• 1948 NSV Liidu rahvakunstnik

Välislingid

• Ants Lauter andmekogus IMDb (inglise)
• Katri Aaslav-Tepandi artikkel "Ants Lauter ja "Estonia" kriisid": 1. osa, 2. osa
• Ants Lauter Eesti biograafilises andmebaasis ISIK